27.04.2018
Vastsündinu
Inimese elu saab sisu laste ilmaletoomise ja nende kasvatamise kaudu. See maksab rohkem tiitlitest, aplausidest ja karjääriredelil teiste kõride läbinärimise abil saavutatud ajutistest kuulsuse- või hiilguseminutitest, osutab kirjanik ROLAND TÕNISSON.
Olen saanud selgeks ühe asja – ei ole mõtet vaielda emotsionaalse inimesega, kes on tunnetelainel kaotanud kontrolli elumerel hulpiva aluse üle. Solvumisest on saanud liiga paljudele inimestele elustiil ja võib juba arvata, millega see lõpeb.
Paljud solvuvad juba mõnest sõnast või pilgust. Inimesed on kerged solvuma, sest nende eksistentsil puudub sisu. See ei ole Elu, mida kirjutatakse suure algustähega. Lääne tsivilisatsiooni eneseteadvust, või õigemini teadmatust, on kujundamas põlvkonnad, kes ei ole kokku puutunud eriliste eluraskustega. Seda suuresti tänu lastetutele poliitikutele, kelle kogu elu on seisnenud isikliku karjääri ülesehitamises kõigel võimalikul moel. Eluks on inimesed hakanud pidama oma mugavustsooni ja selles mugavustsoonis viibimise aja võimalikult pikaks venitamist. See ei ole aga hingestatud, eesmärgistatud Elu, millega antakse edasi oskust elada, ohverdatakse end ligimese heaks, millega tagatakse perekonna, suguvõsa, rahva eksistents.
Hiljuti jäi meelt kriipima ühes kirjatükis kasutatud väljend „loll sünnituspropaganda“. Autor, lastetu naisterahvas, kritiseeris isiklikust solvumisest tingituna poliitikuid, kelle jaoks on oluline rahva säilimine. Emotsionaalse inimesena valis ta enese väljendamiseks sarkasmi ja naeruvääristamise.
Lastetud inimesed leiavad oma otsuste õigustamiseks erinevaid vabandusi alates soovist päästa planeet ülerahvastatusest kuni filosoofiani välja ja väidavad, et kaitsevad lapsi halva elu eest. Nad takistavad laste siia maailma tulemist erinevate meetoditega, seda alates rasestumisvastastest vahenditest kuni loote ja ka praktiliselt sündinud lapse mõrvamiseni. Küsin siis neilt ja abordipooldajatelt: kas „lollile sünnituspropagandale“ võib vastandada „intelligentse lapsetapupropaganda“?
Ei tahakski pikemalt peatuda selle solvatud arvaja kirjatükil, milles ta ei säästa värve ei enda valgendamiseks ega ka talle ebameeldivate seisukohtadega esindajate mustamiseks. Rääkides aga stereotüüpidest, mida tema ja ta aatekaaslased nii väga põlgavad, ent samas ise nii meelsasti viljelevad, küsiksin: kas on õiglane nimetada sünnitusmasinateks emasid, inimesi, kes on andnud elu ja hoidnud seda üleval oma isiklikku mugavust ohverdades? Kas ei ole sapiselt küüniline rääkida emadest kui lollidest kanadest, kellega ei ole peale mähkmete millestki rääkida? Milline on siis see elukvaliteedi tase, millest alates on õiglane lapsi ilmale tuua?
Vastuseid oodata on asjatu, ja lastetuid solvunud inimesi ei jõua selles kirjatükis ka ümber veenda, ent kogu ühiskonnale traagilisi tagajärgi kaasatoovatele tegematajätmistele osundamise puhul ei ole tegemist ei alandamise ega vihkamisega.
Küllap on selle asjaga nii, et inimene usub ikka, et teised teevad talle seda, mida ta ise on valmis tegema. Aga lastetuse probleem on Eestis terav ja ühes asjas peab lastetusepropageerijatega siiski ühel nõul olema – sellele probleemile lahendusi leida on väga raske. Kindlasti ei nõustu ma aga sarnaselt neile sellega, et iibeküsimustega ei ole vaja tegeleda ja see tuleb jätta asjast huvitatute hobiks.
Suurt iibetõusu 1990. aastate alguses on lihtne selgitada inimeste lootusega uuele elule ja tõsi see oli. Lapsed said nüüd sündida paremasse maailma. Sellele järgnenud suurt iibelangust on samuti lihtne selgitada – põhjuseks majanduslik katastroof. Parafraseerides Pühakirja võime lisada, et inimene ei ela mitte ainult leivast, vaid ka sõnumist, mis mõtestab tema elu. Selleks sõnumiks sai 1990. aastate alguses majandusliku edu kultus ja individualistlik enesehellitamine. Eesti ühiskonda juhtima asunud inimesed ei väärtustanud oma tegelikes otsustes perekonda. Kes oma lapsi eelnevatel kümnenditel kasvatanud on, teavad seda hästi omast käest.
Liivi sõja ajal kahanes Eesti elanikkond 25 aastaga 350 000-lt 100 000-le. Pooled Eesti inimesed elasid Saaremaal. Järgmise sajandi jooksul Eesti elanikkond taastus, sest igasse maailma sündivasse inimhinge suhtuti kui Jumala kingitusse. Saatanlik arusaam „minu keha, minu valik“ ei tulnud toona ühelegi terve mõistusega inimesele pähegi. Keegi meist ei ole oma vanemate identne koopia. Ka üsna tillukesel lootel on oma individuaalne DNA. Igaüks meist on erakordne looming, Jumala and. Või Looduse and, kui keegi tahab nii öelda. Looja on loonud ka looduse. Vaadake kas või sõna „loodus“ algupära.
Võrreldes 1990ndate ja 2000ndate Eestiga on praegusel ajal oluliseks erinevuseks suure osa inimeste reaktsioon ohjeldamatule abordirallile. Selle üle, et on olemas Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) ei saa kunagi küllalt rõõmustada, sest see organisatsioon oli esimene, mis astus otsustavalt välja sündimata laste elude eest. Mälul on lühikesed jalad ja keegi ei meenutagi enam, millise valulise kiunumisega reageerisid SAPTK-i tekkimisele need, kes loodet inimeseks ei pea ja kellele sündinud laps on takistuseks „täisväärtusliku elu“ viljelemisele. Loote tapmist peetakse siiani normaalseks ka meditsiiniringkondades, mis peaksid tegelikult tegelema inimeste ellu aitamisega.
Kui minu laste ema läks 1996. aastal esimese rasedusega arstile, esitas tohter talle pilku paberitelt tõstmata rutiinse küsimuse: „Kas sünnitame või tuleb abort?“ „Loomulikult sünnitan,“ vastas tulevane ema, olles hämmastunud sellisest küsimusest. Tohter jättis kirjutamise pooleli ja tõstis imestunud pilgu „kliendi“ poole: „Kuidas palun?“
Abordi tegemine on tervishoiusüsteemile tunduvalt odavam kui rasedusega tegelemine. Lastetu mehe ja naise elu on tunduvalt rõõmsam ja muredevabam kui lapsevanema elu. „Lolli sünnituspropaganda“ kriitikud väidavad, et Eestis on vaja laste sünnitamiseks eelkõige tingimused luua. Soomes on välja töötatud mitmeid seadusi, mis võimaldavad vastsündinutega kodus olla ja nende eest hoolitseda. Asjata. Asjaolu, et kogu Soomes sündis eelmisel aastal vähem lapsi kui 1868. aasta nälja ajal, näitab, et Lääne ühiskond on haaratud palju olulisemast kriisist kui igapäevane leib. Selleks on äärmuslik egotsentrism ja sellest tingitud pikk lapsepõlv, mis sageli ei lõpe ka pensioniea saabudes.
Kustunud lootuse, et Eesti elu on võimalik pöörata tagasi normaalsete inim- ja ühiskondlike suhete poole on aidanud taastada SAPTK ning EKRE – viimane on esimene erakond, mis on võtnud tõsiselt käsile iibe- ja tagasirände küsimused. Näen nendes Elu kaitsjaid. Mulle meeldib mõlema juures põhimõte – mitte viriseda ja lootusetuses vinguda, vaid tegutseda.
Inimese elu on kallim kui miski muu siin ilmas just siis, kui eesmärgiks on Elu, mitte sisutühi olesklemine. Inimese elu saab sisu laste ilmaletoomise ja nende kasvatamise kaudu. See maksab rohkem tiitlitest, aplausidest ja karjääriredelil teiste kõride läbinärimise abil saavutatud ajutistest kuulsuse- või hiilguseminutitest. Karjääri ei tohi ehitada laipadele, ja seda sõna otseses mõttes. Meie käes on Eesti rahva tulevik ja tänased otsused annavad suuna rahva füüsilisele ja vaimsele tervisele. Peame vastanduma 1990ndate ja 2000ndate pinnapealsele materialismile. Kõik algab kodust. Kodu algab inimestest.
UU