Roland Tõnisson: Kas demokraatia osutub tõesti värviliseks puumunaks, millega sohki tehakse?

Arvamus,
- Updated
©UU
Roland Tõnisson Objektiivi konverentsil 2016

Soome pikima staažiga parlamendiliige ja minister Johannes Virolainen ütles ühe valimistejärgse tülitsemise peale: „Rahvas on rääkinud ja loba maha.“ Igati nõus – kui valimised on peetud, siis sealt peabki edasi minema. Seda siis, kui mäng on olnud aus. Mida aga teha sel juhul, kui näiteks pühademunade koksijaist ühel on peos värvitud puumuna ja ta sellega nurjatult teiste värvilised munad endale saab?

Siis on see valega saadud võit. Ja mis saab siis kui see suller vahele jääb ja kinni nabitakse? Siis sõltub kõik pettasaanute armulisusest. Kindlasti aga jääb petis ilma kõikidest kokkuröövitud munadest, korv torgatakse talle pähe ja ta kupatatakse seltskonnast minema.

Pärast kaklust, ehk presidendivalimisi Ameerika Ühendriikides, ei oleks solvunult kisendavad demokraadid pidanud oma demonstratsioone ja jõunäitamist jätkama. Bill Clinton ja Barak Obama said rahus tööd teha ja nende ainsaks süüdistajaks oli omaenda lollus ja saamatus. Populaarsuse indikaatoriteks olid nende puhul kinnimakstud gallupid ja  demonstratsioonid. Demokraatlikus ühiskonnas ei tohi olla riiklikud institutsioonid väljaspool kriitikat, ent hoopis teine on lugu kui tegemist teadliku riigisisese olukorra destabiliseerimisega. Viimastel presidendivalimistel kaotuse saanud „demokraadid“ ei ole suutnud leppida olukorraga siiani, kuna oldi kindlad oma valimisvõidus. Isegi jõuti anda trükki ajakirja „Newsweek“ tiraaž, mille kaanepildil ilutses „uus president, rahva poolt palavalt armastatud proua Clinton.“ „Demokraadid“ ei oska mehiselt kaotada. Nad lähevad hüsteeriasse kui ei saa, mida tahavad. Maas istuv, protestivalt röökiv demokraat või padufeministid kelle jaoks olemas vaid üks õige maailm, on tõeliselt head näited „liberaalide“ sallivusest ja õiglasest maailmapildist. Nad ei oska kaotada, seepärast ollakse valmis ka preventiivseteks pettusteks. Olgu selle jaoks abivahenditeks puumuna, e-valimised või lapsevanker.

Lihtsust ja otsekohesust võib ju naerda, ent selles on oma võlu. Ühel Venemaal asuval üritusekorraldajal, näiteks, oli väga menukas ettevõtlusaasta tänu heale reklaamikampaaniale ja teenusepakkumisele: „Kas soovite lisada värvi oma sünnipäevapeole? Kas tahate, et teie pulmapeost räägitakse veel kaua ja kadedusega? Kui nii, siis tellige kaklus! Tuleme kohale oma transpordiga. Tulemuse garanteerime! Soovi korral ka ürituse videosalvestus!“ Üsna tõenäoliselt on sellisest ettevõtlusvormist saanud inspiratsiooni ka Florian Hartleb ja Teele Holmberg. Oma transpordiga nad kohale ju tulid. Kaamera oli ka kaasas. Ainuke vahe nende vene kauboidega oli selles, et neid ei olnud kutsutud üritusele, kus nad üritasid lapsevankri abil organiseerida oma isiklikku happening´i ja seda ainult neile teadaoleval põhjusel salvestada.

Tandem Hartleb – Holmberg on oma sõnade kohaselt võitlemas kõrgemate ideaalide eest. Tegelikkus aga toob esile sallimatult ahne loomuse. Sihtasutus Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks on saanud kahjunõude. Hartlebi – Holmbergi projekt ei osutunud õnnestunuks ja nüüd soovitakse saada kompensatsiooni saamata jäänud tulude eest. 100.000 euro teenimiseks kulub keskmisel eestlasel üle 6 aasta juhul kui ta ei peaks maksma makse. Aga ta maksab. See on sama raha, mille eest keskmist eestlast – maksumaksjat vihkavat „üritustekorraldajafirmat Hartleb – Holmberg“ ülal peetakse. Florian Hartleb on tüüpiline marksist – trotskist, kes omaenese ideoloogiamullis elades põlgab enda ümber olevat rahvarämpsu. Samuti põlgas inimesi ja pidas  neid vaid sõnnikuks revolutsioonipõllul ja kütteks riigipööramiseahjule Lev Trotski, kelle poliitiline agenda nägi ette Euroopa Ühendriikide loomist. Selles riigis ei oleks olnud klassid likvideeritud. Võim oleks läinud vaid selle enda kätte haaranud „solvunutele,“ kes järgi jäänud monarhistliku varanduse oleksid ümber jaganud.  Privilegeeritud ülemklass pidi hakkama valitsema lolli massi ränkade survevahenditega – vägivalla ning ajupesuga. Õnneks teostus see Trotski ajal vaid NSVL territooriumil ja sedagi, tegelikult, stalinismi näol  tunduvalt leebemal moel. Sest trotskistide poltprogramm nägi tõeliselt revolutsioonilise-marksistliku ühiskonnakorra kehtestamise. Seda said näha Hiina, Vietnam, Kambodža, Albaania. Praegu eksisteerib see Põhja-Koreas.

Meile serveeritakse demokraatiat ilusate loosungite all euroopalike väärtuste põlistamisena. Mida antud ideoloogia endast täpselt kujutab ja kuidas globalismivastastega ümber käima peab, sai põgusalt tutvuda ka Eesti lugeja kui Delfi avaldas 5.märtsil Macroni nägemuse Euroopa tulevikust. Kahjuks jäi see sõnavõtt Eestis laiema tähelepanuta. Kindlasti ei ole siin välja öeldu aga uudiseks neile, kes meid manitsevad alluma Euroopa Komisjonist lähtuvale survele riikliku iseseisvuse likvideerimiseks. Võime olla kindlad, et need, kes räägivad vihakõne ohjeldamisest, ühtsete poliitikate väljatöötamisest ja vajadusest mitmekesistada Euroopat (loe: Euroopa selgroo murdmisest), viivad meie maailma vastu moodsale orjastamisele. Süsteemile, milles ülemklassi hulka pääseb vaid režiimikuulekate töötulemuste abil. Sealhulgas ollakse Euroopa Ühendriikide vastaste vastu printsipiaalselt halastamatud.

SAPTK juht Varro Vooglaid on käinud välja mõtte, et tegelikult vajame tervet õigusabibürood. Oleme ju olukorras, kus Eestis võtab üha enam võimust püüd maha suruda Brüsseli diktatuuri vastalisust. Pealegi võimaldatakse väga head õigusteenust seksuaalvähemustele ja ideoloogilistele huvigruppidele. Soomes näiteks ei julge keegi ühtegi somaallast kohtusse kaevata, sest sellise ettevõtmise tulemus on juba ette teada – lahke riiklik rahastus ja ühiskonnale pealesurutud „rassismisüü“ on teinud oma töö.

Reformierakonna võit viimastel valimistel manipuleeritava ja kontrollivaba e-valimissüsteemi abil aitab süvariigil neid protsesse süvendada ja kinnistada ka Eestis. Seepärast kutsun üles väga tõsiselt suhtuma üleskutsesse annetada SAPTK-le edukaks kohtulahinguks trotskisti Hartlebiga. Ajakirja „Vikerkaar“ peatoimetaja Märt Väljataga’ga on raske nii mõneski mõttes ühel meelel olla, ent täna on lausa vajalik temalt laenata ühte tsitaati: „Olen nõus EKREga, et e-valimised on Eesti demokraatia häbiplekk. Mul pole küll erilisi kahtlusi häkkimises või võltsimises, aga on üha selgem, et e-valimised annavad eelistuse teatud tüüpi ja teatud jõudude valijatele ning nende puhul ei saa garanteerida pabervalimistega võrreldavat konfidentsiaalsust. Ka hääle korduva muutmise võimalus teeb e-valijatest hoopis eraldi kategooria. E-valimised tuleks kindlasti lõpetada. Kui muu argument ei aita, siis ehk see, et oleme nendega muutunud maailmas naerualuseks.“

E-valimised on puumuna petisest poisikese käes, millega ta ilma südametunnistuseta teistelt varastab. Üks selline virutas kokku täpselt 6000 e-muna. Järgmised valimised peavad olema ausad.

Roland Tõnisson  on teoloog, literaat, rahvusvaheliste suhete magister

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused