Roland Tõnisson: Pehmoks maskeeritud kurjus

Homoseksuaalsuse propaganda on uusmarksistliku filosoofia üks „töösaavutusi“.

Kirjanik Roland Tõnisson hoiatab poliitikute ja erakondade eest, kes sunnivad meid kõiki n-ö õnnele ja kasutavad oma kurjade kavatsuste varjamiseks kõige meelsamini ilusaid sõnu inimõigustest ja võrdõiguslikkusest.

Sünnipäevadele kutsutakse ikka parimaid sõpru. Marxi 200. juubeli auks korraldatud pidulauas istus ka Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker, kes ülistas hällilast ja rääkis temast ülivõrdes. Olulisimaks sõnumiks oli väide, et Karl Marx ei vastuta oma õpetuse ajel korda saadetud kuritegude eest. Juncker ei maininud, et Hiinas, Vietnamis, Koreas, Nõukogude Liidus, Euroopas, Lõuna-Ameerikas ja Aafrikas on sadu miljoneid marksistide ohvreid. Nad kõik surid inimkonna õnne ja parema homse nimel.

Marksistid olevat idealistid, kes oma suureks kurbuseks on pidanud julma feodalismi ja kapitalismi vastu ka jõudu kasutama. See kõik olevat vajalik selleks, et pärast viimase sõja lõppu saabuks õnn, milles kõik tunneksid end õnneliku ja hoituna. Isaiah Berlin iseloomustab seda unistust artiklis „Utopismi hääbumine läänemaises mõtlemises“ nii:

„Paljud läänemaised utoopiad sisaldavad sarnaseid põhiaineseid: ühiskond elab tulevikus puhtas harmoonias, kõik selle liikmed elavad rahus, armastavad üksteist. Nad on kaitstud füüsiliste ohtude eest, kõikvõimaliku puuduse eest, turvatunde puudumise eest, alandava töö eest, kadeduse ja solvumise eest, nad ei koge ebaõiglust ega vägivalda, elavad pidevas jätkuvas valguses ja leebes kliimas piiritult viljaka ja lahke looduse rüpes. Enamiku, ehk isegi kõikide utoopiate keskseks tunnuseks on see, et neis ei muutu miski, sest täiuslikkus on saavutatud – uuendusi või muutusi ei vajata, ja kes soovikski muuta olukorda, milles kõik inimese loomulikud soovid on täidetud. Selline nägemus põhineb oletusel, et inimesel on püsiv ja muutmatu olemus ning teatud hulk üldisi, kõigile ühiseid ja kõigi jaoks samadena püsivad püüdlusi. Kui need püüdlused on jõudnud eesmärgini, saavutab inimloomus lõplikult teostuse.“

Need on ilusad soovid, ent reaalses elus ei ole neid võimalik ellu viia, sest oleme oma sünniomadustelt erinevad. Kui hakata inimesi võrdsustama näiteks sooneutraalsuse põhimõttel, siis on see võimalik ainult vägivallaga. Filosoof Nikolai Berdjajev on iseloomustanud võrdsuse ja võrdõiguslikkuse ideed aastal 1918 järgnevalt:

„Vabadus on õigus ebavõrdsusele. Võrdsus ja vabadus on mõisted, mida ei ole võimalik kokku sobitada. Inimesed on loomu poolest ebavõrdsed, võrdsuse saavutamine on võimalik vaid vägivallaga, kusjuures sellest kujuneb alati tasandamine madalama taseme järgi. Vaest võib rikkaga võrdsemaks teha vaid rikkalt tema varanduse ära võtmisega. Nõrka võib võrdsustada tugevaga vaid viimaselt jõu ära võtmisega. Rumalat võib võrdsustada targaga siis, kui mõistus kuulutada väärtuse asemel puudujäägiks. Üleüldise võrdsuse ühiskond on vaeste, nõrkade ja rumalate vägivallal põhinev ühiskond.”

Uusmarksismi „töösaavutused“

Ja me näemegi, mismoodi meid „sunnitakse õnnele“ – võrdõigusvolinik, Toompea kartellierakonnad ja Eesti riigi vastased, nii „brüssellased“ kui „moskvalased“, kasutavad kõige meelsamini oma tegevuse varjamiseks inimõigusideoloogiat ja kõike sellega seonduvat.

Feminism, homoseksuaalsuse propaganda ja humanism kui inimesekesksus on uusmarksistliku filosoofia „töösaavutused“. Meil Eestis on omariikluse ja rahva eneseteadvuse lammutamiseks olemas kõik vajalikud institutsioonid – võrdõigusvolinik jälgib, et patriarhaalsus hoiaks oma pea ilusti liiva all ega räägiks liigselt sellest, et inimene saab täiuslikuks mehes ja naises. Pagulasabilised ja inimõiguslased süstivad meisse ideoloogiat, mille kohaselt rahvustunne on kitsarinnaline rassism ja sotsialistidest humanistid-teoreetikud jätkavad väsimatult oma mantrat Kristuse Kiriku repressiivsest iseloomust.

Elame ajal, mil enam ei kukutata riike ja monarhiat, vaid ümber on hakatud kujundama inimest. Selleks levitatakse õpetust, mille kohaselt inimese kõige madalamad tungid on osa tema loomulikust natuurist ning inimene ei pea mitte kellelegi andma aru oma soovidest, ihadest ja sellest, kuidas ta neid realiseerib.

Uusmarksistide arvates peab inimene vastandama end riigile, mille ainsaks ülesandeks on oma kodanike vajaduste ja soovide rahuldamine. Näeme, kuidas eurooplastes on jäämas üha vähemaks soovi ja vajadust elada ühiskonna heaks. Samas võetakse kodanikelt ära isiklik vastutus ühiskondlike küsimuste osas ning kõik veeretatakse müstilise „riigi ja ühiskonna“ kaela. Kui kusagil ka sünnib initsiatiiv rääkida kaasa riigiasjades, siis lämmatatakse see eos. Eestis on selle näiteks otsedemokraatia puudumine.

Lääne-Euroopa elu näitel on võimalik öelda, et kaasaegse vasakpoolsuse suurimateks saavutusteks on „võrdsuseks ja võrdõiguslikkuseks“ nimetatud mõistusetuse ja lodevuse triumf. Samuti hirm sattuda väljatõugatute kasti.

Marksistid saadaksid kümme käsku prügikasti

Vabadus on õigus ebavõrdsusele – see on ka vabadus inimese loomuse arenemisele eluraskuste ja muutuvate tegijate kaudu. Ilma selleta ei ole elu ega hinge arengut. Me oleme erinevad, sest me kõik oleme omaette väärtuseks Jumala looduses. Kui meid tahetakse teha ühenäolisteks, siis on see normaalse loomisprotsessi ja inimarengu vastane. Siis on meil tegemist taandarenguga, mille viljadeks on sooneutraalsed olendid, androgüünid, kelle hing on kõike muud kui terve ja õnnelik. Taandarengut aga serveeritakse meile progressina.

Inimestel on loomupärane omadus võtta mõtlemata vastu seda, mida talle valmisproduktina mugavalt nina ette pannakse. Nii võib keegi seisatuda vaimustunult Napoleoni rinnakuju ees ja õhata: „Milline inimene ta oli! Millisel üllal ajal ta elas!“ Küsides täpsustusi, vastatakse: „Ta soovis ühendada kogu Euroopa, et seal valitseksid vabadus, võrdsus ja vendlus!“ Kui küsida, milles seisnes selle aja üllameelsus, saame teada: „Siis kirjutati ilusat muusikat ja inimesed olid galantsed.“ Küsides, kas galantsus seisnes elegantsis, millega uputati verre Vendee vasturevolutsioon ja Hispaania Napoleoni-vastane ülestõus, vastatakse pealiskaudse, rahuolematu emotsiooniga.

Selline on ka tulevikuühiskonda puudutav kujutelm, mida kirjeldas Isaiah Berlin. Täna, aastal 2018, rajaneb unelm tulevikuühiskonnast „demokraatlikel, euroopalikel väärtustel“. Keegi ei oska täpselt formuleerida, milles need väärtused seisnevad, ent ettekujutuse saame, kui vaatame, mille eest võitleb tänase Euroopa poliitiline ladvik. Selleks on inimese vabastamine iganenud ühiskondlike suhete ahelatest, patriarhaalsest allasurumisest ja religioossest ahistamisest. Selleni on jõutud tänu nn Frankfurdi koolkonnale, mille ideoloogilised isad eesotsas Herbert Marcuse, György Lukács’i ja Erich Frommiga segasid kokku marksismi ühiskonnavaenulikkuse ja psühhoanalüütik Freudi idee inimese seksuaalsusest. Võib öelda, et püüeldakse tagasi „seksuaalse inimese“ juurde, kelle elu ei tohi olla palju enamat kui lõbu ja mõnu, kelle ainsad piirangud siin elus saavad olla seatud vaid iseenda soovide, tujude ja tunnete poolt. Selles valguses nähakse kümmet käsku – ristiinimese moraalikoodeksit – kui surutist, millel ei ole mitte mingisugust legitiimsust.

Hiirte paradiisi trööstitu lõpp

Milleni viib selline võrdsustamine, võrdõiguslikkuse ja õnne printsiip? Ühendriikide etoloog (etoloogia on loomade ja inimese käitumist uuriv teadusharu) ja käitumise uurija John B. Calhoun’i (1917–1995) erihuviks oli demograafiliste tingimuste muutuse mõju gruppide käitumisele. Alates aastast 1946 sooritas ta hulgaliselt katseid rottidega, kelle käitumismallid ei erinegi nii väga inimeste omadest, nagu me täna teame.

Tuletagem meelde tema 1968. aastal korraldatud eksperimenti „Universe 25”. Ameerika Psüühilise Tervise Riikliku Instituudi korraldatud katse jaoks rajati aedik mõõtmetega 2×2 meetrit ja kõrgusega 1,5 meetrit. Katsealusteks olid valged hiired. Selles „hiirte paradiisis” hoiti üleval soodne temperatuur, seal oli küllaldane söögi- ja vedelikuvaru ning materjal pesade punumiseks. Närilised olid veterinaaride pideva järelevalve all. Sootsiumi kaitseks tehti võimatuks kiskjate ligipääs ja infektsioonide levik – aedikut puhastati kord nädalas. Seega loodi nendele õnnelikele närilistele eksistentsiks ideaalsed tingimused. Teadlane ise nimetas seda hiirte Utoopiaks. Aedik oli planeeritud 3840-le isendile. Valminud „hiirteparadiisi” lasti neli paari valgeid hiiri. Sellest momendist algas staadium „A” – asustamine. Seda on nimetatud ka „armiliste hiirte“ etapiks, sest nad panid paika territooriumi ja omavahelised suhted. Esimeste „lapsukeste” sündimise järel algas staadium „B”.

Populatsioon kahekordistus algul iga 55 päeva järel. Juba 315 päeva pärast lisandumine aeglustus. Populatsioon hakkas kahekordistuma iga 145 päeva järel – seda luges Calhoun etapiks „C”. Sel ajal jäi aedikus ruumi tunduvalt vähemaks, hiirte arvukus tõusis aga üle 600 isendi. Neil kujunesid välja sotsiaalsed käitumismudelid ja hierarhilised suhted. 560. päevaks oli hiirte populatsioon saavutanud oma maksimumi – 2200 isendit. Tekkis „äratõugatute” kast, mis koosnes põhiliselt noortest isenditest. Nad olid surutud aediku keskele ja olid pidevate agressioonide ohvrid. See oli tingitud ideaalsetest elutingimustest tulenenud eluea pikenemisest, vananevad sugupõlved ei vabastanud noorematele oma kohta. Noored hiired eristusid kergelt hammustatud sabade ja katkutud karvastiku järgi. Pärast pagendust murdusid noored isased isendid psühholoogiliselt ega soovinud enam kaitsta rünnakute eest oma tiineid emaseid. Emased muutusid tunduvalt agressiivsemaks, sest pidid hakkama ise oma järeltulijaid kaitsma. Hiljem kandus nende agressiivsus ka poegade peale, keda nad tapsid. Suur osa emaseid kolis ülemistesse pesadesse, nad eraldusid teistest ega olnud enam huvitatud paljunemisest. Algas staadium „D” – „hiirteparadiisi” langus ja surm. Selles faasis tekkis hiirte sootsiumis elanike uus kategooria – „ilusad” ehk „the pretty ones” või ka „armitud, siledad“. „Ilusateks” nimetati neid isaseid isendeid, kes ei käitunud liigile omaselt. Nad ei võidelnud emaste ega territooriumi pärast, ei tundnud huvi paljunemise vastu. Nad ainult sõid, jõid, magasid ja puhastasid oma kasukat. Lõpuks sai „ilusatest” ja erak-emastest selles seltskonnas enamus. Hiire keskmine eluiga oli 776 päeva ja see ületas 200 päevaga reproduktiivse ea. Tiinusjuhtumid langesid viimases faasis praktiliselt nullini. Hiirtel kujunes välja homoseksuaalsus. Hoolimata toiduküllusest õitses kannibalism ehk liigisisene üksteise söömine. Populatsioon oli kindlal väljasuremise kursil ja eksperimendi 1780. päeval suri viimane isend. Hiirteparadiis hävitas iseenda.

Koletislik eksperiment inimkonnaga

Eksperimendi nimeks sai „Universe-25”, sest eelnevalt oli Calhoun korraldanud 24 sarnast eksperimenti ja see katse luua elusolenditele maist paradiisi jäi viimaseks. Katseid ei olnud mõtet jätkata. Calhoun ise nägi hiirtega juhtunus metafoorset võrdlust inimesi eesootava tulevikuga. Ta iseloomustas oma hoolealuste sotsiaalset kollapsit „vaimse, spirituaalse surmana”, mida ei olnud võimalik lahutada füüsilisest allakäigust. Ta võrdles toimunut ka Piibli Ilmutusraamatus mainitud inimkonna allakäiguga.

Mida me siis sellest loost õpime? Lihtsalt öeldes seda, et sotsiaalset või sotsialistlikku paradiisi, kus kõigile antakse vastavalt vajadusele, ei ole võimalik luua.

Samas üritatakse teha Eestist väevõimuga osalist eksperimendis, mis on sisuliselt „ilusate“-kultust viljelev Lääne-Euroopa viimas „hiirteparadiisi“ staadiumist „C“ staadiumi „D.“ Lääne-Euroopa elab mõnulevas uimasuses ja ükskõiksuses omaenda tuleviku suhtes. Ta parasiteerib ja hävitab end ise ega vaja selleks isegi mitte moslemitest sissetungijaid. Sest uusmarksistide ja kõikvõimalike sotsialistide poolt sissesüstitud mõnulemisekultus on eurooplastest teinud äärmuslikud egoistid. Nad ei usu ei Universumi Looja seadustesse, ega iseendassegi, nad häbenevad oma olemasolugi, sest ei tea omaenda tsivilisatsiooni olulisusest ja sisust mitte midagi. Nad külvavad selles suhtes vaid demagoogilisi valesid, mida inimesed hea meelega kuulda võtavad.

„Võrdõiguslikkusepoliitika“ ning „rõhumise“ likvideerimine viib inimloomuse aheldamise, kastreerimise ja orjastamiseni. Meiega viiakse läbi koletislikku eksperimenti, millest meil on sama piiratud arusaam kui eelnimetatud Napoleoni kummardajal. Eksperiment pole veel kaugele jõudnud, kuigi ta on saavutanud olulisi etapivõite. Lõppkokkuvõtet on aga ikkagi veel vara teha. Ja olen kindel, et sotsialistlik paradiis ei laiene kunagi sinna, kuhu sellel tekkida ei lasta. Selleks pead aga ka sina, hea lugeja, andma oma panuse.

Roland Tõnisson,
kirjanik

Kommentaarid