07.08.2019
Kuulus Ungari guljašš ja pipar
On selliseid päevi, mil heidad magama arvamisega, et enam hullemaks minna ei saa. Ja siis ärkad hommikul veendumaks, et võib ikka küll. Avad hommikused uudised, ning sealt kargab näkku selline jaburus, mille peale endal oleks väga raske tulla.
Sellistel hetkedel igatsen ma väga taga omaaegset huumoriajakirja „Pikker“. Nõukogude ajal oli see heaks puhvriks, ning võimaldas naerda idiootliku „nõukogude tegelikkuse“ üle. Praegu meil sellist võimalust ei ole ning „globalistlik tegelikkus“ taob oma idiootlikkuses karistamatult näkku, tekitades inimhingedele ränki ajukahjustusi.
Sellel „globalistlikul hoolivusel“ on oma õuelaulikud, nagu need olid ka nõukogude ajal ja nende, kahjuks tuntud, nimede peale ei hakka mina oma tinti praegu kulutama. Selliste inimeste mõttemaailmast ja motiividest arusaamiseks peaksin ma läbima spetsiaalse psühholoogia-alase kursuse. Ilma selleta on see minu jaoks võimatu. Vahel mõtlen, kuidas suudavad kaardistada inimeste mõtlemist kohtupsühhiaatrid – see on suur kunst.
Hommikuse ärkamise juures on alati heaks ülesraputajaks uudised Rootsist. Jällegi üks selline nähtus, mis minu jaoks on saanud mõisteks omaette. „Vene värk,” ütlesime vanasti, kui näiteks hommikul ostetud asi mõne minuti pärast lagunes.
“Rootsi värk,” ütleme meie, kui loeme sellest, et keegi migrandist nooruk on saanud riigilt kopsaka valuraha alusetult vangis viibimise eest, kuna tema ei osalenud grupivägistamises, vaid ainult patsutas oma peenisega ohvri nägu.
“Rootsi värk,” ütleme meie, kui grupiviisilise vägistamise toime pannud võõramaalased saavad mõnekuulise vanglakaristuse, sest “nad ei teadnud lähtuvalt oma kultuurist, et vägistamine ei ole aktsepteeritav”.
“Rootsi värk,” ütleme meie, kui loeme näiteks sealsete julgeolekuekspertide soovitust naistele vägistaja rünnaku puhul end täis urineerida, sest nii kaob ründaja huvi objekti vastu (selle asemele, et tegeleda laviinina kasvava seksuaalkuritegevuse tõkestamise ja likvideerimisega).
„Rootsi värk,” ütleme meie, kui välismaalase poolt vägistatud rootslanna ei anna avaldust politseisse, sest niimoodi õhutaks ta rassistlikke eelarvamusi.
„Rootsi värk,” ütlesin täna mina, kui lugesin hommikusest „Objektiivis“ avaldatud uudist Ungarist („Ungari annab abielupaaridele ligi 30 000 eurot, kui nad saavad kolm last“) ja Rootsi sotsiaalministri arvamust, nagu viidaks Ungari selle sammuga fašismini. Selline „rootsi värk“ kutsub minus esile täieliku jõuetuse ja küllap teab lugejagi tunnet, mil käed vajuvad rippu, suu lahti ja silmad jäävad pärani, sest tegemist on sellise lauslollusega, mille peale on tõesti väga raske tulla.
Vene poeet Tjutšev on pannud kirja tuntud luuletuse, millest leiab sellised sõnad: „Venemaad on raske mõista … Venemaasse võib vaid uskuda.“ Meie idanaaber on tõesti täis raskesti mõistetavaid ekstreemsusi, sõnulseletamatut kurjust ja valu, samas leiab sealt ka hoomatavat müstikat ning võlu.
Meie läänenaabri kohta peab aga nüüdsel ajal, kahjuks ütlema parafraasiga eelnimetatud poeedilt: „Rootsit on võimatu mõista, ühtegi tema sõna ei tohi uskuda.“ Rahvas, kelle sünnitatud noored nõuavad nekrofiilia ja pedofiilia eemaldamist perverssusteks loetavate kõrvalekallete hulgast, ei või maailmale anda midagi muud peale perverssete, suitsidiaalsete ideede ja ideoloogia. Riigil, kes on juhitud selliste poliitikute poolt nagu Rootsi sotsiaaldemokraadid, moderaadid ja rohelised, ja kes meenutab oma poliitilise käitumisega passiivset sodomiiti, ei ole õigust võtta sõna sellise riigi tegevuse asjus, kes käitub vastutustundliku inimese kombel, kes hoolitseb oma pere – st riigi, territooriumi ja rahva eest.
Arusaam, mille kohaselt oma rahva, maa ja infrastruktuuri eest hoolitsemine on rassistlik, on läbini mäda, ning haige. Sellisest arusaamast ongi minul väga raske aru saada.
Mida on siis teinud Ungari, et teda süüdistatakse fašismis? Võtab ette meetmeid perede kasvamiseks. Paljukirutud Poola vähendab noorte riikijäämiseks nende maksukoormat.
Milles on siin probleem? Probleemiks on sellised meetmed vaid inimestele, kelle jaoks ei tähenda teised inimesed midagi. Rootsi sotsiaalminister räägib naiste vabadusest, mida üritatakse neilt ära võtta. Ilmselt peab ta silmas naiste vabadust tappa oma sündimata lapsi ja orjata tööandjaid.
Ja fašism … Teate, seltsimehed rootslased – kui Saksa relvastusminister Albert Speer tegi 1944.aastal ettepaneku suunata tööstusesse Saksa naised kui vaba tööjõud, keeldus Hitler sellest kategooriliselt, sest naise koht on kodus laste juures, mitte treipingi taga, kus teda tapavad raske töö ja „liberaalsed-demokraatlikud“ ameerika-briti-nõukogude pommitajad. Kas tõesti on tänapäeval naine demokraatlikult vaba, kui võib omast „vabast tahtest“ orjata mõnda korporatsooni?
Ungari ja Poola on väga õigel teel. Ma väga loodan, et saavad ka Eestis teoks sellised otsused. Pooldan ka selliseid samme, nagu maksu- ja laenusoodustused neile, kes adopteerivad lapsi – kõigil ei ole ju võimalik, paraku, saada lapsevanemaks. Kindlasti on õiglane ka hääleõiguse lisamine vastavalt ülalpeetavate arvule – iga lapse eest üks lisahääl.
Jään ootama, mille positiivsega üllatavad Poola ja Ungari homme. See kaalub minu jaoks üles roosade rootsi röökurite ja nende järgiahvijate avaldused, mida ei ole võimalik mõistusega aduda. Veel vähem tohib selliste „inimõiguslaste“ olemasolusse suhtuda ükskõiksusega või leppimisega. Rohkem Ungari pipart Euroopa kööki!
Roland Tõnisson,
literaat, teoloog ja poliitgurmaan
