Rooma paavsti bordellilugu leiab Eesti ajakirjanduses igapäevast kopeerimist

Arvamus,
- Updated
©Erki Evestus
Olukord Eesti ajakirjanduses.

Üks tuntud anekdoot meedia teemal räägib Rooma paavsti visiidist New Yorki. Kirikupea saabudes korraldatakse lennujaamas pressikonverents, millel paavsti sekretär räägib, et Püha Isa külastab eluheidikute elupaiku: vanadekodusid, supikööke, lastekodusid, haiglaid jne.

“Kas Püha Isa külastab ka bordelle?” tahab üks kõmuajakirjanikest teada, mille peale paavst küsib irooniliselt: “On siis New Yorgis bordelle?” Järgmisel päeval on tabloidväljaandes lugu suure pealkirjaga: “PAAVSTI ESIMENE KÜSIMUS NEW YORKI SAABUDES OLI: KAS SIIN BORDELLE ON?”

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Just see anekdoot meenub, kui lugeda libauudist sellest, kuidas president Trumpi soengu pärast hakatakse muutma USA veesurvet puudutavat seadust. Tegu oli presidendi naljatlemisega ajakirjanike ees, aga humoorikas lõõpimine kirjutati tõsiseks looks. Aga selles polegi midagi imelikku: Trumpi naeruvääristamiseks korjataksegi üles igasuguseid momente, millega annab sopavoolu vallandada.

Eestiski juhtub seda alatasa. Meenutagem kasvõi Mart Helme sõnu hanerasva kohta: siseminister ütles talle omase irooniaga, et vanasti raviti gripi moodi haigusi hanerasvaga, peavoolumeedia aga tegi sellest loo, nagu soovitaks Mart Helme koroonaviiruse puhul just seda loomsaadust.

Veelkord tuleks üle korrata üht kommentaari: „Kui on üks amet, kus saab töötada rahumeeli täiesti vastustundetult ja ebaprofessionaalselt, siis paistab, et see on ajakirjaniku amet.” Näiteks ütles Vilja Kiisler EKRE naispoliitikule otse-eetris: “Tegelikult ei tahaks ma teiega üldse rääkida?” – mõistusevastane, kuidas ennast ajakirjanikuks pidav inimene nii madalale langeb, et oma intervjueeritavale sellist vihkamist avalikult üles näitab.

Paraku just nii ongi – ka Eestis võib leheneeger mistahes sopa kokku kirjutada, ega sellest midagi juhtu. Pressinõukogu korra sakutab juustest: ai, kui paha, ära rohkem tee, ja ongi kõik. Nii käitubki ajakirjandus kui lõast lahti pääsenud hagijakari, murdes enda ees maha kõik, kellest jõud üle käib.

Ometigi peaks normaalses demokraatlikus ühiskonnas olema ajakirjandusel mingid piirid ees – tavaliselt on selleks ajakirjanduseetika, ametiuhkus ja -au, aga Eesti pole seda ammugi. Kuidas saab näiteks üks tibiajakirjanik üldse mõelda sellele, et püüab linna pealt kinni kaks purjus meest ja seostab nad tõrvikurongkäiguga: “Noh, poisid, jäite rongkäigust maha?” Ja selliseid juhtumeid on kümneid!

Sageli soovitatakse ajakirjanikud või väljaanded kohtusse kaevata. Jah, seda võib, aga süüdimõistev tulemus on Pyrrhose võit: hageja saab endale eluks ajaks kaela parve raisakulle, kes jälgivad teda ööl ja päeval tähelepanelikult ja hoidku jumal komistamise eest – siis hakkab veri lendama. Meedia teeb kümnekordselt tagasi ja vaevalt on avaliku elu tegelasi, kes sellega riskiks. Selleks peab olema demokraatlik ühiskond.

Väidetakse, et Ungaris olevat valitsus meedia oma kontrolli alla võtnud. Kõva tegija see Orban siis – kaua võib lasta liberaalsetel sõnnikulaotajatel riiki välisilma ees mustata? Aga ega madjarite valitsusel sellist võimu pole – soroslased põmmutavad endiselt kõiki rahvusliku valitsuse tegemisi sõelapõhjaks. Nii ju levitati laimu, et eriolukorra seadus pani Ungaris parlamendi töö seisma, kuigi see töötas täie efektiivsusega edasi.

Kui Ungaris ongi ajakirjandus valitsuse kontrollida, siis Eestis on see paradoksaalselt opositsiooni kaasvõitleja, liitlane ja abiline. Ega Martin Helme ilmaasjata keeldunud Delfiga suhtlemast – ta on varemgi öelnud, et ei anna neile mingit konti hammaste vahele, kirjutagu oma sopalugu ise valmis, sest räägib ta midagi või mitte, artikkel tuleb nagunii negatiivne. Seda enam, et opositsioon ju võttis Porto Franco teema üles ja meedia tahab uut konti närima hakata – USA advokaadibüroo loost vist ikkagi asja ei saa ja Martin Helmele umbusaldust ei tule.

Muidugi asus Urmo Soonvald pärast Martin Helme avaldust ajakirjandusvabadusest kisama – ilmselt hirmust, et inimesed võtavad EKRE liidri soovitust kuulda ja loobuvad sopaajakirjanduse lugemisest.

Eestis on selgelt näha, et ajakirjandust ei huvita mitte ühiskonna sanitariks oleks, vaid ehe murdmine – lõpeb üks sõnnikulaotus tagajärjetult (miski jääb ikka külge), alustatakse kohe uuega. See ei loe, et Mart Helme saadikuaastaid ja mõisat on kümneid kordi läbi hekseldatud, ikka läheb uuele ringile, sest kunagi peab sihtmärk ju ikkagi sopa sisse ära uppuma.

Keegi peab Eestis kord vasakliberaalse ajakirjanduse hullumise ja ajakirjanike eetikapuuduse teema üles võtma, sest sellega hukutatakse juba elusid ja karjääre, kallatakse inimesed sopaga üle, valetatakse avalikult ja häbenematult, levitatakse libauudiseid ja selget rumalust. Kui intervjueeritav vastab kümnest küsimusest üheksale asjalikult ja kümnenda kohta ütleb, et pole kommenteerimiseks sellel teemal piisavalt kompetentne, tuleb lugu sellest, kui ebakompetentne on üks poliitik, kes pole ennast ühe teemaga kurssi viinud.

Ja lõpetuseks tagasi ühe kommentaatori postituse juurde, kes küsib, et kuidas ajakirjanikud ise sellist sigatsemist taluvad? Kas see ei peaks käima nende ametiau pihta? Peavad nad ennast ise tõsiseltvõetavateks?

UU

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused