Rootsi läks, Soome on minekul… mis saab Eestist?

Arvamus,
©Scanpix
Rootsis surevad lapsed, kes jäävad sisserändajatest kurjategijate tulevahetuse keskele. Botkyrkis hukkus juhuslikust kuulist 12-aastane rootsi tüdruk.

Rootsis kärgatavad plahvatused ja kostub tulistamist, ning põhjanaabrite juures arutatakse tõsimeeli, et kas see kaos jõuab ka migrantidest küllastunud Soome – ainult Eesti ei mõtlegi, et kas mitte meie ei asu selle Põhjamaade traagilise kolmnurga ühes tipus.

Aga ALDE-parteide võimu all on Eesti kindlalt Rootsi teed minemas. Meil on kohtus olnud või on siin elavate sudaanlasest, egiptlasest ja bengalist vägistajate süüasjad, kusjuures keegi neist ei pidanud oma tegu valeks, pigem räägiti oma kultuuritaustast.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Aafriklased on Tallinna tänavapildis tavalised, jõudsalt kasvavad ka India, Bangladeshi, Pakistani ja paljude teiste maade kogukonnad, mis on pannud isegi kaitsepolitsei muretsema.

Asi on nii hull, et Eestis elavad hindud teevad juba Eestile ettekirjutusi, nõudes Estonia teatrilt “rassistliku lavastuse” mängukavast eemaldamist

Selline sisserändepoliitika jätkub Reformi- ja Keskerakonna valitsuse turgutusel. Võõraste arv riigis aina kasvab ja sellega seoses tuleb üha enam ette negatiivseid protsesse, mis kuhjudes tekitavad “uus-Rootsi” ka meil.

Kõige hullem kogu loo juures on see, et põlisrahvas eestlased ei osuta peaaegu mingit vastupanu. Ainsateks vastuseisjateks on EKRE ümber koondunud inimesed, keda on kahjuks vaid veerandi jagu riigi elanikkonnast.

See tähendab, et 75% eestimaalastest toetab poliitikat, mis viib rahvusriigi hääbumise ja nõrgenemiseni ning multikultuurse maa (provintsi) tekkeni. Nad toetavad seda arengut, sest ei hammusta toimuvat läbi.

Muidugi on selles ülisuur roll peavoolumeedia ajupesul, kes pikki aastaid korrutab, kui õnnetud ja abivajavad on pagulased ja homoseksualistid, kui omakasupüüdmatult tegutseb Euroopa Liit, kui tähtis on austada „euroopalikke väärtusi“ ja nii edasi. Paralleelselt sellega käib eestluse ja tema ajaloo naeruvääristamine, eestlase nimetuse kinkimine kellele tahes ja Eesti sümbolite mõnitamine.

Eestis on üks erakond, Eesti 200, kes on selgelt välja öelnud, et soovib multikultuurset riiki, seda just Kristina Kallase suu läbi. Kõik teised peavooluparteid väidavad sõnades, et on väga eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise poolt, kuid teod näitavad vastupidist.

Enamasti on neil erakondadel rahvuslusest oma arusaam, mida tõendavad täiendsõnad “avatud” või “sõbralik” või veel midagi. Sotsid usuvad ilmselt rahvusriiki sotsialismi ja multikulti tingimustes, nagu uskusid juunikommunistid, et Stalin kingib neile Mongoolia moodi sotsialistliku rahvusriigi – said aga räige okupatsiooni.

Keskerakond näeb eestlust ja rahvusriiki umbes Marimaa või Udmurtia sarnasena, kus põlisrahvas küll on, kuid on oma keele ja kultuuriga surutud maale, linnades on venekeelne keskkond. Reformierakonna unistustes on Tallinn tõenäoliselt Brüsseli moodi maailmalinn ning eestlaste keel ja kultuur on “kusagil kõrval”, nagu valloonide ja flaamide oma Belgias.

Tegelikult on rahvuslusel oma retsept, kuidas seda ära tunda – kui mistahes erakond või poliitiline jõud teeb mingi algatuse, siis tuleb vaadata, kuidas see mõjub eestlaste positsioonile oma kodumaal ja üldisele demograafilisele olukorrale.

EKRE karmistas valitsuses olles välismaalaste (ja sellega seonduvalt veel mitut) seadust, takistades sel moel migratsioonisurvet, Reformierakond aga lasi võimule saades sisserände reeglid kohe lõdvemaks. Pole vist raske otsustada, kumma erakonna algatus eestlusele paremat ja kumma oma halvemat mõju avaldas.

Suur osa eestlastest aga jätkab liberaalsete ja vasakpoolsete erakondade toetamist, uskudes, et ega nood nii väga halvad ka pole. Suur osa toetuses on leninliku õpetuse asemel sorosliku õpetuse saanud noortel, kellele meeldivadki Brüssel ja London oma keelte ja kultuuride Paabeliga ja kellel pole midagi ka Aafrika vastu Tallinnas.

Ega kõik eestlasedki oma tuleviku eest võitle. Osal on kõigest ükskõik, nemad piirduvad argimuredele mõtlemisega. Teised on täiesti veendunud, et see läänelik või idalik jama meieni ei jõua, kolmandad aga eitavad sellist „rootsistumise“ võimalust, ja seda väga aktiivselt.

Lõuna-Eesti eestikeelses keskkonnas kohtab kümneid inimesi, kes ei saa aru, “mida see EKRE nende homode ja migrantidega jahub”. Neil seal ei jaluta ringi neegrid, ukrainlasi näeb vaid lüpsilaudas, kusjuures toredad teised veel pealegi, homolippu lehvitavat LGBT rünnarühmlast pole nad ihusilmagagi näinud.

Nad ei tea, et Tallinna arvukatel ehituplatsidel peamiselt ainult ukrainlased on, üritusel “Valgus kõnnib Kadriorus” muudab Lasnamäelt alla valgub venekeelne mass Kadrioru Gorki pargiks, linnatänavatel jalutavad neegritarid lapsevankritega ning LGBT nõuab vikerkaarevärvilisi ülekäiguradasid koos oma esindatusega linnavõimu juures.

Paljud eestlased ei oska enam maailmale kaine pilguga vaadata. Euroopa Liidus nähakse peamiselt ohtraid eurorahasid, aga mitte samasugust võimu kadumist Brüsselisse, nagu varem oli see Moskvasse. Ja kui selgub, et suveräänsus ka tegelikult kaob, siis ohatakse leplikult: “Jah, aga me oleme ju Euroopas ja kui nõus ei ole, siis tulevad ju venelased!”

Sama lugu on ka migrantidega – ikka leitakse, et solidaarsusest võiks ju mõne vastu võtta, andmata aru, et mõnest saab ruttu mõnikümmend, mõnisada, mõnituhat ja siis oleme nagu Soomes, kus kunagised somaali sõjapõgenikud ütlevad juba, et kui soomlastele miski ei meeldi, koligu nende maalt minema.

Paljud inimesed on ikka veel kinni pagulaste aegades, mille kohta Reformierakond ütleb võidukalt: “Kuhu jäid need EKRE kardetud tuhanded pagulased?” Aga samas on Tallinnas juba suured kogukonnad nigeerlasi, indialasi, pakistanlasi, bengaleid ja teisi, ukrainlastest ja venelastest rääkimata. Politsei saadab välja isegi Kolumbia prostituute ja Bangladeshist pärit terapeut vägistas oma patsiendi. Migratsioon saabus tagaukse kaudu.

Enamikul inimestel on täielik mõistmatus ka LGBT ümber toimuva osas – “No mis meil saab olla teiste armastuse vastu!” Aga homoagenda tungib koolidesse ja lasteaedadesse õpetama, et nende elulaad on see õige. Nende ideoloogia on võikalt salakaval – algul mängitakse ohvrit, keda kõik kiusavad, siis luuakse juba arusaam, et homoseksualism ongi normaalsus ehk harjutatakse meeste-naiste maailm samasoolistega ära ning sealt pole kaugel enam homonduse ainuõigeks kuulutamine.

Lasti ju peavooluerakondade toel põhja ka referendum, mis oleks kinnistanud eluandva mehe ja naise abielu ülimuslikkuse – LGBT on võimule väga lähedal. Sellega kaasneb tohutult uusväärtusi – varsti saab mõnigi eakas memm teada, et kena naabrineiu on nüüd hoopis kena naabripoiss.

Eesti pole sugugi ainus koht, kus suurem osa inimestest mõtleb ebanormaalsuse pealetungi nähes ja tunnetades, et ega see ei saa kunagi reaalsuseks, see pole lihtsalt võimalik. Aga saab, ja üsna ruttu, kui keegi selle vastu ei võitle – mingil hetkel on naabrus täis aafriklasi ja moslemeid, tänavatel jalutavad vaid geipaarid, inimestest ei saa enam aru, mis soost nad on, ja nii edasi. Lääne-Euroopas on see täielik reaalsus.

Ja mis kõige hullem, kõige sellega kaasneb ka mõttemaailma väärastumine – inimesed lepivad toimuvaga, hakkavad mõtlema, et küllap nii peabki ja on õige, nad ei astu üha süvenevate hulluste vastu, vaid hakkavad neid toetama ja kui hästi läheb, ärkavad ühel hetkel justkui hullumajas. Kui läheb halvasti, siis elavad hulludena edasi.

Eestlastesse on seestunud juba ka ükskõiksus oma maa vastu – kui seda ollakse nõus kogu maailmaga jagama. Varem või hiljem pole põlisrahvas enam kodumaa peremees, vaid üks paljudest rahvastest. See ükskõiksus sai alguse juba 1990- aastatel, kui paljud tagastatud maad, metsad ja talud müüdi maha või lasti viimastel laguneda.

Üks ütlus väidab, et halb sünnib siis, kui head inimesed on vait. Praegu just nii toimubki ja mitte ainult Eestis.

Sageli öeldakse, et rahvuskonservatiivid võitlevad arengu vastu. Ei, nad mõistavad maailmas toimuvad paratamatuid muudatusi, kuid nad võitlevad selle eest, et säilitada see, mis on säilitamist väärt, ja nendeks on rahvusriik, eesti keel, kultuur ja eesti meel. Ja nad võitlevad lolluste, idiotismi ja ebanormaalsuse leviku vastu.

Aga selleks on vaja kogu Eesti toetust. On vaja eestlaste uut ärkamisaega, et päästa ALDE ja Marxi käest see, mis on veel päästetav.

UU

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused