Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Ruuben Kaalep: “Eesti iseseisev välispoliitika peab lähtuma ainuüksi eestluse rahvuslikest huvidest”

-
11.02.2020
EKRE Riigikogu liige Ruuben Kaalep.
© UU

Tänasel välispoliitika arutelul Riigikogus ütles parlamendi väliskomisjoni liige Ruuben Kaalep (EKRE), et Eesti iseseisev välispoliitika peab lähtuma ainuüksi eestluse rahvuslikest huvidest.

Ruuben Kaalep: „Aastal 2020 ei ole enam vastuvõetav näha Eesti minevikku ja tulevikku kui paratamatut hulpimist lääne ja ida vahel, ilma tegeliku võimaluseta pikas perspektiivis oma saatust määrata. Varasem välispoliitika, mis on lähtunud eelkõige Euroopa Liidu, lääneriikide ja suurkorporatsioonide strateegilistest ning majanduslikest huvidest, on muutumas ja peabki muutuma. Eesti on teel suveräänse rahvusriigi taaskehtestamise poole nii sise- kui välispoliitikas.

Suurim ja määravaim ohutegur Eestile on Venemaa vahetu naabrus. Tartu rahulepingu 100. aastapäeva järel peame tunnistama, et kahest riigist on rahule truuks jäänud vaid Eesti. Venemaa mitte ainult ei identifitseeri end Nõukogude Liidu järglasena, vaid ka okupeerib endiselt Eestile kuuluvat Petserimaad ja Ingerit ning surub maha meie soome-ugri sugulasrahvaste enesemääramispüüdeid. Kõik need asjaolud rikuvad rängalt eestlaste fundamentaalseid rahvuslikke huve.
Geopoliitiliselt on Vene imperialism vältimatult huvitatud oma mõjusfääri laiendamisest nii kaugele läände, kui võimalik.

Eesti strateegiline probleem seisneb siinkohal selles, et puudub meid Venemaast lahutav puhvertsoon. Seetõttu on Eesti iseseisva välispoliitika võimaldamiseks esimene ülesanne leida tingimused, mis aitaks maandada Venemaalt lähtuva ohu ja sellest lõppkokkuvõttes vabaneda. Venemaa ohu maandamiseks on valitud liitlassuhted lääneriikidega, kuid seeläbi tunneme survet mitmest ilmakaarest. Liitlassuhete hinnaks ei tohi olla sammhaaval kultuuriliste ja maailmavaateliste järeleandmiste tegemine. Kolmest teises maailmasõjas võidelnud totalitaarsest ideoloogiast – kommunismist, natsionaalsotsialismist ja liberaaldemokraatiast – viimane domineerib endiselt kogu läänemaailmas.

Euroopa Liidust jätkub rahvusriikidele tugev surve, eesmärgiga vähendada rahvusidentiteetide tähendusrikkust. Me võime teha Lääne-Euroopa riikidega pragmaatilist koostööd, kuid meil ei saa olla ühist maailmavaadet valitsustega, kelle legaalset ja illegaalset migratsiooni soodustav poliitika ohustab põliseurooplasi käeoleva sajandi keskpaigas oma kodumaadel vähemusse jäämisega.

Eesti rahvuslikud huvid kattuvad väga suurel määral kõigi kommunismi alt vabanenud Kesk- ja Ida-Euroopa rahvastega. Just see piirkond tunneb kõige teravamalt nii Venemaa imperialistlikku ohtu, mida väljendab näiteks Krimmi ja Petserimaa okupeerimine, kui ka Euroopa Liidu survet, mida väljendab näiteks kasvav konflikt Brüsseli ametkondade ja eriti Poola ning Ungari vahel. Seetõttu on väga oluline, et Eesti välispoliitika soosiks Intermariumi koostööd Läänemere, Musta ja Aadria mere vahelises kolmnurgas. Idapartnerluse tähtsustamine ja juhtrolli omandamine kolme mere algatuses on märgilise tähtsusega sammud selles suunas. Just sellest piirkonnast saame leida maailmavaatelisi, mitte vaid pragmaatilisi liitlasi.

Võim välispoliitikas jaguneb kõvaks ja pehmeks jõuks, otsesteks majanduslikeks ja sõjalisteks vahenditeks ning kaudseks mõjutustegevuseks. Kultuuriliselt arenenud, kõrge intelligentsustasemega väikerahvale on jõukohane just viimane neist. Eesti pehmet jõudu võib mõista kui geopoliitikasse kantud Jakob Hurda üleskutset saada suureks vaimult. Riiklikul tasandil on Eesti juba välja arendanud infooperatsioonide võimekuse Venemaa suunal, kuid see tuleb siduda selge pikaajalise strateegiaga rahvuslike huvide saavutamiseks. Tõelisteks väärtusteks, mis on eestlaste ürgse elutunnetusega kooskõlas ja millest peaksime maailmapoliitka lavadel, sealhulgas ÜRO Julgeolekunõukogus lähtuma, saavad olla vaid rahvaste enesemääramine, rahvusriiklus ja etniline rahvuslus.

Me ei saa mingil moel heaks kiita imperialistike suurriikide katseid suruda alla põlisrahvaid ja omandada nende territoorium, tehku seda siis Venemaa, Puna- Hiina või hoopis mõni meie liitlane. Igasugusele Venemaa nn kaasmaalaspoliitikale tuleb vastata soome-ugri hõimurahvaste enesemääramistaotluste toetamise ja julgustamisega. Samuti ei tohi Eesti osa võtta sõjalistest välismissioonidest, mis on rahvaste enesemääramise printsiibiga vastuolus.

Eesti välispoliitika muutub rahvuslikumaks, iseseisvamaks ja hõimukesksemaks. Valitsuse poolt paika pandud välispoliitilist joont peavad tingimusteta aktsepteerima ja selle heaks töötama kõik Eesti välisteenistuse ametnikud ja diplomaadid, vastasel juhul ei sobi nad välisteenistusse. Ei ole mõeldav, et Eesti saadikud ametlikel kohtumistel enda isiklikku arvamust avaldades ironiseerivad mõne valitsuserakonna kallal või peavad mõnda teistest kõlblikumaks. Sellistele juhtumitele tuleb valitsusel jõuliselt reageerida. Eesti diplomaatiline korpus peab suutma jääda väärikaks, esindades kõikjal Eesti riiki ja rahvast.

Eesti välispoliitiline visioon peab lähtuma eeldusest, et ei imperialismile ega globalismile alistumine pole paratamatus. Üheskoos oma tõeliste liitlastega, kes jagavad meiega sama maailmavaadet, ajalugu ja geograafilisi tingimusi, on meil võimalik oma saatust kujundada iseseisva rahvusriigina. Jõudu selleks meile kõigile!“