Ruuben Kaalep: „Euroopa kaitsesõda peab olema eurooplaste ühine võitlus“

Riigikogu EKRE fraktsiooni saadik Ruuben Kaalep kõneles täna Riigikogus, et Venemaa agressorite isu Ukrainat rünnates ainult kasvab, kuid NATO ja Euroopa Liit näitavad üles argust, kartes kehtestada Ukraina kohal lennukeeluala.

„Ukraina vapper sõjavägi kaitseb juba kolmandat nädalat järjest oma maad moskoviitliku vägivallaimpeeriumi sissetungi eest. Aga ukrainlased ei kaitse ainult oma maad, nad kaitsevad tervet Euroopat, eriti neid riike, keda Venemaa verejanulised valitsejad on läbi ajaloo kõige rohkem ihaldanud. Sest selle despootliku rahvaste vangla, mis meist ida pool laiub, isu ei peatu ühe või teise riigi vallutamisega. See ainult kasvab. Ja nii tõendab meile kristallselgelt 1000 aastat ajalugu.

See, et üksainus rahvas on seatud rindejoonele vaba Euroopa eest võitlema, vaba Euroopa eest oma verd valama, vaba Euroopa eest surema – see ei ole õige. Euroopa kaitsesõda peab olema eurooplaste ühine võitlus. Me ei saa täna pugeda rahvusvaheliste kokkulepete, Euroopa Liidu või NATO vihmavarju taha, justkui ainult need riigid, kes mingisse organisatsiooni kuuluvad, oleksid ainsad tõelised Euroopa riigid, justkui ainult need riigid vääriks kollektiivkaitset.

Ukraina väärib kollektiivkaitset ja neid põhjuseid on lugematu hulk. Euroopa riikide relvaabi Ukrainale peab olema palju julgem ja tõhusam. Euroopa sanktsioonid Venemaale peavad viivitamata hõlmama absoluutselt kõiki majandusvaldkondi. Aga kõige olulisem on see, mida ukrainlased päevast päeva meeleheitlikult paluvad: lennukeeluala. Liitlaste õhujõudude tugi on see otsustav faktor, mis puhastaks Ukraina taeva Vene lennukitest, peataks viimased, juba takerdunud Vene armee pealetungikatsed ja võimaldaks Ukraina armeel minna vastupealetungile, lüüa okupandid välja kogu oma territooriumilt, sealhulgas Donbassist ja Krimmist.

Lääneriikide argus selles küsimuses on egoistlik, reetlik ja lühinägelik. Kui lennukeeluala Ukraina kohal oleks kehtestatud kas või päev enne Vene suuremahulise sissetungi algust, poleks seda sissetungi sellisel kujul saanud aset leida. Tuhanded Ukraina tsiviilelanikud ja sõdurid, aga ka vägisi sõtta kistud venemaalased oleksid elus, Ukraina linnad terved, kultuuriväärtused purustamata.

Ukraina sõda kaasa toonud enneolematu humanitaarkatastroofi. Ka Eesti on juba sõja esimeste nädalatega jõudnud sõjapõgenike vastuvõtu võimekuse piiride lähedale. Selle humanitaarkatastroofi lõpetamiseks on ainult üks võimalus: sõda tuleb peatada võimalikult kiiresti. Seega, Ukrainale tuleb anda piisavalt sõjalist tuge, et nad suudaks võõrvallutaja võimalikult kiiresti oma piiridele kihutada. Igasugune allaandmine on loomulikult välistatud, nagu oleks allaandmine välistatud ka kallaletungi puhul meile.

NATO ei saa pead liiva alla peita. NATO jagab kaasvastutust Ukraina kaitsmise eest. Miks? Sest just nimelt NATO oli see, kes ei allunud Venemaa nõudmisele, et Ukraina ei tohi kunagi NATO liikmeks saada. See oli keskne osa Venemaa ultimaatumist. Sellest momendist peale peaksime Ukrainat käsitlema faktiliselt NATO kandidaatriigina, kuigi teekaarti pole neile veel antud. Aga NATO usaldusväärsus ei sõltu ainult sellest, kui hästi suudab allianss kaitsta oma olemasolevaid liikmeid, vaid ka sellest, millist toetust antakse neile, kes on NATO-sse pürgimise eest ebaõiglase ja jõhkra rünnaku ohvriks langenud.

Kõige kasulikum vesi Kremli veskile ei ole mitte Vene propaganda lääneriikides, vaid lääneriikide juhtide hirm Venemaa ees. Tasub ainult Putinil vihjamisi mainida strateegilisi relvi, ja kohe teatavad lääneriikide juhid, et nemad Ukraina sõtta ei sekku.

Olenemata sellest, et jutt käib suveräänse riigi kaitsmisest, kes ise kutsub NATO riike endale appi, olenemata Budapesti memorandumist, millega suurriigid garanteerisid Ukraina piirid, teate, mida see paanika tuumaähvarduse eest tegelikult tähendab? See tähendab, et Moskva saab tulevikus alati väravaposte nihutada. Järgmine kord saab tuumaähvardusel nõuda NATO liitlasvägede Baltikumist väljaviimist, siis Baltimaade demilitariseerimist ja denatsifitseerimist ja nii edasi. Nii ei tohi!

Me teame, et lääne liidrid on peaaegu alati Venemaa ees kartlikud ja sõbralikud olnud, aga meie ei saa endale seda lubada. Kui Ukraina langeb, oleme meie järgmised. Just lääneriikidega suheldes peavad Baltimaad tegema kõik, et Ukraina abipalveid võetaks kuulda. Meid kohustab selleks peale kõige muu ka meie ajalugu. Kas ei kandnud meie aastakümneid hinges kibedust, et meid jäeti üksi võitlema, surema Eesti metsades või Siberi vangilaagrites ajal, kui lääneriigid kommunismiohtu kas ei mõistnud piisavalt või kartsid liiga palju.

Kas nüüd, olles formaalselt tehtud osaks lääneriikidest sellesama Euroopa Liidu ja NATO vihmavarju kaudu, poeme meie nende selja taha ja vaatame pealt, kuidas ukrainlased ka meie eest,  kogu Euroopa ees surevad? Ei iial! Ukraina, Kiievi suurvürstiriigi ainus ja tõeline järglane, on meie liitlane, meie saatusekaaslane ühises võitluses Moskva imperialismi vastu. Meie kohus on üksteist toetada, et meie sinimustvalget ja sinikollast liitu krooniks võit. Slava Ukraini!“