04.06.2020
Ruuben Kaalep.
EKRE Riigikogu saadik Ruuben Kaalep vaatleb oma artiklis Euroopa Komisjoni laenuplaani, mis reaalsuses sisaldab suveräänsele riigile suuri ohte.
“Euroopa Komisjoni plaan laenata 750 miljardit eurot oleks hiigelsuur skeem kolossaalses koguses maksumaksja raha suunamiseks erapankadele, kelle süü läbi on rahasüsteem sisenemas enneolematusse kriisi, mille sütikuks oli koroonaviirus – aga võinuks olla ka ükskõik mis muu.
Ettepanekut anda Euroopa Liidule õigus piiramatuks laenuvõtmiseks on võrreldud USA esimese riigisekretäri Thomas Jeffersoni ja riigikassa sekretäri Alexander Hamiltoni ajaloolise kokkuleppega 1790. aastal. See kompromiss osariikide vabaduseidee ja finantsringkondade vahel võimaldas alustada majanduspoliitika tsentraliseerimist Washingtoni ning viis Ühendriikide esimese keskpanga loomiseni.
Esimese USA keskpanga elu jäi küll üürikeseks. Selle loomist jõuliselt propageerinud Hamilton suri New Yorgi lähedases metsatukas kuulsal duellil asepresident Aaron Burriga saadud haavadesse. Uuele katsele luua valitsuse kontrollist sõltumatut, rahanduskartellile alluvat keskpanka tegi 1830ndatel lõpu president Andrew Jackson, kes kuulutas enda missiooniks võitluse korrumpeerunud finantshuvide vastu.
Valitsuse järelevalvest sõltumatu keskpank asutati USAs uuesti president Woodrow Wilsoni nõusolekul 1913. aastal, meie tunneme seda Föderaalreservi Süsteemi nime all. Koos Teise maailmasõja ajal loodud Bretton Woodsi süsteemi ja lõpliku kullastandardist loobumisega 1971. aastal pani see aluse võlapõhisele rahasüsteemile, mis on andnud erapankadele pea piiramatu kontrolli riikide majanduspoliitika üle. Samadel alustel töötab 1998. aastal loodud Euroopa Keskpank, mida peetakse maailma kõige iseseisvamaks keskpangaks – isegi Brüsseli institutsioonid ei saa selle võimu piirata.
Keskpankade „iseseisvus“ on loomulikult väga tinglik mõiste. Tegelikkuses alluvad nii Euroopa Keskpank, USA Föderaalreserv kui ka teised sama süsteemi järgivad riigipangad otseselt erapankade huvidele. Keskpankade juhid on pärit finantssektorist ja pahatihti ka suunduvad sinna tagasi. Tegemist on massiivse huvide konfliktiga, millele vastava regulatsiooni puudumise tõttu ja keskpankade väidetava iseseisvuse ettekäändel vaadatakse läbi sõrmede. Finantssektoris omakorda domineerivad maailma suurimad panganduskontsernid, kes on väljunud ühiskonna poliitilise kontrolli alt.
Et mõista, milliseks koormaks on pangandussektor lihtsale maksumaksjale, vaadelgem lähemalt võlapõhise rahasüsteemi toimemehhanismi. Alates kullastandardi kaotamise ajast nõutakse kommertspankadelt, et kohustusliku reservina peab reaalselt eksisteeriva varaga olema tagatud ainult tilluke osa välja antavatest laenudest. Euroalas on see reservmäär praegu üks protsent, USAs 15. märtsist alates lausa null protsenti.
Nii on erapankadel absurdne õigus laenamise kaudu raha emiteerida, tekitades seda eikusagilt ühe nupuvajutusega võlgniku pangaarvele. Luuakse paisuv krediidiraha mull, mille võlgnik peab aga reaalse tööga teenitud varast tagasi maksma. Lisanduvad muidugi intressid. Kuna enamikus riikides on erapangast laenamine tootjale ainsaks võimaluseks suurteks lisainvesteeringuteks krediiti saada, tõstab see otseselt tarbekaupade hindu, ühtlasi õhutades ökoloogiliselt jätkusuutmatut ületootmist.
Võlapõhise rahasüsteemiga käib vältimatult kaasas inflatsioon ning pidevalt kasvav lõhe rikaste ja vaeste sissetulekute vahel. Alates 1970ndatest on kõige rikkam 0,1% maailma inimestest kasvatanud oma sissetulekuid üle 400 protsendi. Hirm hüperinflatsiooni ees sunnib planeedi piiratud ressurssidega majandust lõputult kasvama, samas kui väiksemgi langus globaalses kogutoodangus ei tule reeglina finantssektori tulude arvelt, vaid toob kaasa suuri kannatusi vaesemale elanikkonnale püramiidi alumises servas.
Erapankade tekitatud mull mätsitakse kinni keskpanga abil. Erinevalt teistest võlgnikest saavad keskpangad raha juurde trükkida ja vanu võlgu uue rahaga katta. Tulemusena on maailmas rohkem krediidirahaga loodud finantsvarasid kui on kogu planeedi kinnis- ja vallasvara väärtus. Maailma võlakoorem jõudis käesoleva aasta alguses ajaloo kõrgeimale tasemele: 252 triljonit dollarit, mis moodustab 322 protsenti kõigi riikide majanduste kogutoodangust. Euroala võlakoorem siinjuures moodustab 84% euroala riikide kogutoodangust.
Aga nagu looduses, valitsevad ka majanduses tasakaaluseadused, mida ei ole võimalik igavesti eirata. Üleüldine spekulatiivsete investeeringute mull, mis on jõudnud kõigi riikide võlakirjadesse, peab paratamatult kord lõhkema. Vastutustundetu laenuralli, mida on tagant kihutanud kommerts- ja keskpankade kartell, vallandab õiglast tasakaalu otsivad turujõud, mis ausal vabaturul peaksid karistama neid, kes on mulli tekitanud. See tähendaks, et kahju kannatavad pankurid, mitte maksumaksjad.
2008. aastal lõhkes selline mull globaalsel kinnisvaraturul ja ähvardas seejärel lõhkeda riikide laenuturul, kui makseraskustesse sattus euroala lõunaosa. Selles kriisis olid otseselt süüdi panganduskontsernide poolt triljonitesse paisutatud derivaadid. Nüüdseks kiputakse unustama, et USA hiigelpangad Goldman Sachs ja JPMorgan Chase andsid kriisieelsel ajal Kreekale ja Itaaliale varjatud laene, aidates seega riikidel statistikat võltsida, ilma milleta neid poleks vahest euroalasse lubatudki.
Kui Kreeka ja Itaalia oleks toona välja kuulutanud pankroti, oleks peamist vastutust võlakriisi eest kandnud pangad, kellel oleks saamata jäänud laenumaksetest saadav tulu. Seda aga valitsustest võimsam finantsmaailm ei saanud lubada. Rahvusriikide suveräänsusest üle sõites loodi Euroopa Stabiilsusmehhanism ning pankadele kingiti uus raha, et vanad võlad tasuda. Finantskriis lapiti hiigelsummade eest kokku ja peamisteks kahjukannatajateks said miljonid vaesunud lõunaeurooplased. Rahasüsteemi olemuslike probleemide lahendamine lükati edasi, ootama järgmist kriisi.
Juba tookordne kriis näitas ilmekalt, et pangandussektori huviks on kindlustada võlgade väljamaksete jätkumine, ükskõik kui suurt sotsiaalmajanduslikku kahju sellest riigid peavad kannatama. Olles monopoliseerinud krediidi väljalaske protsessi ja ähvardades hüperinflatsiooniga, hoiab erapankade kartell riike pantvangis. Neil on täielik kontroll Euroopa Liidu majanduspoliitilise agenda üle. Ja just selles kontekstis peame nägema Euroopa Komisjoni plaani käivitada laenurahaga 750 miljardi euro suurune majanduse stiimulpakett.
Selle skeemi mõte on garanteerida pangandussektorile laenumaksete jätkumine alates aastast 2028, kui esimesed võlanõuded peaksid saabuma, kuni 2058. aastani. Seeläbi püüab finantskartell ühtlasi kindlustada võlapõhise rahasüsteemi toimimist ja jätkuvat laenuturu hiigelmulli kasvu järgmisteks aastakümneteks. Kahjud peavad kandma muidugi Euroopa maksumaksjad, kelle taskust pankade tulu taas kord kinni tahetakse maksta. Selleks nõuab Euroopa Liit õigust kehtestada üleeuroopalisi makse või nõuda riikidelt suuremaid sissemakseid üleliidulisse eelarvesse.
Stiimulpakett, mida põhjendatakse vajadusega aidata jalule koroonakriisi-järgne Euroopa majandus, saaks turge kergitada vaid ajutiselt. Tegelikkuses lükkaks see lihtsalt edasi võlastruktuuride üha kindlamat kokkuvarisemist pankrotilainete ja tagatisvara kollapseerumise kaudu. Pankade poolt nupuvajutusega juurde loodav krediidiraha saab vaid liigutada õhku, aga see ei asenda reaalset tootmist, mis on ammuilma globaalsete suurkorporatsioonide eestvedamisel läänemaailmast kolitud Aasiasse ja arengumaadesse.
Kui võlapõhist rahasüsteemi ei reformita, vaid selle põhjustatud kriise lapitakse järjest kinni, jätkub inflatsioon, mis on eriti tabanud finantsvarade ja kinnisvara hindu. Kinnisvara hindade tõusul kaugelt üle keskmise sissetuleku kasvu on olnud väga negatiivne mõju läänemaailma demograafiale. Just see on põhjuseks, miks noortel peredel on nii raske majanduslikult iseseisvuda ja oma kodu rajada. Tihti jääb ainsaks võimaluseks pangalaen, mis on juba tõuganud terved põlvkonnad võlaorjuse tsüklisse.
Eesti riigil tervikuna on võimalik võlaorjusest pääseda vaid siis, kui lükkame tagasi Euroopa Komisjoni pakutava, suurpankade huve teeniva stiimulpaketi. Peame kasutama oma õigust vetostada seda korruptiivset föderalistlikku skeemi, mis annaks Euroopa Liidule kontrolli meie rahanduspoliitika ja finantskartellile meie tuleviku üle. Et mitte teha Eesti ettevõtjatest, töölistest, põllumeestest ülirikaste pankurite ülalpidajaid, peame iga hinna eest säilitama finantsiseseisvuse.
Lõppude lõpuks on võlapõhise rahasüsteemi kokkuvarisemine vältimatu. Et seda ennetada ja eesseisev võlastruktuuride kollaps võimalikult valutult üle elada, peaksime erapankade krediidimonopoli kõrvale looma riikliku intressivaba krediidisüsteemi, lahutama investeerimis- ja kommertspanganduse ning leidma oma reservidele kindlama tagatise kui katteta finantsvarad. Kui Brüsseli plaan kõigest hoolimata läbi surutakse, viib see seda kindlamini euroala lagunemise suunas, mistõttu oleks tark juba praegu valmistuda ka rahvusvaluuta taastamiseks.
See on olemuslik küsimus vabadusest ja iseseisvusest, mis ulatub riiklikult tasandilt perekonna ja üksikisikuni. Kas laseme euroametnikel meid mässida võlakoormasse ja kingime neile ära oma otsustusõiguse? Kas lepime sellega, et välismaised suurpangad dikteerivad meie poliitikat? Kas hoiame edaspidigi ülal rahasüsteemi, mis on karjuvalt ebaõiglane, matemaatiliselt ja ökoloogiliselt jätkusuutmatu? Vaba rahvas, kes on oma maal peremeheks, vastab ei.”