Ruuben Kaalep: Leek tõuseb Ida-Euroopast

Ruuben Kaalep

Ruuben Kaalep (EKRE) ütles 28. novembril Tartus toimunud massimigratsioonivastasel meeleavaldusel peetud kõnes, et Ida-Euroopa on ärkamas ja sealt tõuseb uus lootuse leek, sest idaeurooplastel on tugevad juured, identiteet ja väärikus. Kõne on varem avaldatud Objektiivis.

Miski on toimumas.

Miski on toimumas terves Euroopas.

Rahvad, kelle eneseteadvus on palju aastaid sügaval tuha all salaja hõõgunud, ärkavad üles. Midagi suurt on süttimas.

Ma tunnen seda õhus meie ümber.

Ma tundsin seda sel suvel reisides läbi Poola, Slovakkia, Ungari, Rumeenia ja Moldova. Ma nägin inimesi, kes ei häbene enda rahvust. Inimesi, kes julgevad tunnistada, kes nad on. Inimesi, kes julgevad kaitsta, kes nad on. Ja nad kaitsevadki seda.

Ungarlased, Euroopa piiride vaprad valvurid, lähevad ajalukku kuldsete tähtedega. Nende esivanemad, madjari sõdalased, kaitsesid Euroopat sadu aastaid islami sissetungi eest. Nende lapsed teevad seda jälle.

Poolakad on taas kord puruks rebinud sotsialismi ahelad. Ja justkui selle tähistamiseks toimus kaks nädalat tagasi nende iseseisvuspäeval Varssavis Poola rahvuslaste kõigi aegade suurim rongkäik. Oma rahvuse eest ja sissetungi vastu marssis läbi Varssavi 50 000 Poola patriooti.

Nädal aega hiljem toimus Läti iseseisvuspäeva tõrvikurongkäik Riias. Ma olin seal. See oli väga vihmane, väga tuuline päev. Ja sellest hoolimata tõi rongkäik kokku rohkem Läti rahvuslasi kui kunagi varem. Läbi vihma kõndis 15 000 lätlast, tõrvikud käes. Vihma sadas ja tuul puhus, aga tõrvikud põlesid.

Leek tõuseb Ida-Euroopast. Mul on tunne, et idaeurooplased on lõpuks üle saamas oma alaväärsuskompleksist.

Jah, me ei ole nii rikkad kui Lääs. Aga meil on miski, mida Läänes ei ole. Meil on meie juured. Meil on meie identiteet. Meil on meie väärikus. Meil on see, mida ei ole neil Lääne inimestel, kelle suurim ideaal on pikk ja mugav elu ning kes ei suuda kujutleda midagi hullemat kui nende enda maise eksistentsi lõpp.

Sest kui Eestist saab Rootsi jälgedes “uus Põhjamaa”, siis me unustame, mille nimel tasub tegelikult elada. Mille nimel tasub võidelda.

Vahest ei ole õige aeg käia “uue Põhjamaana” Rootsi kannul? Vahest on nüüd aeg öelda uhkusega, et meie oleme idaeurooplased?

Sest Ida-Euroopa on see, kust tõuseb leek. Ja see leek päästab Euroopa.

Me suudame ka Eesti päästa. Aga me suudame seda ainult siis, kui meie armastus oma maa ja oma rahva vastu on suurem kui põhjendamatu alaväärsustunne Lääne ees. Kui meie armastus on suurem kui iha järgida niinimetatud euroopalikke väärtusi, millest vasakliberaalsed propagandistid igal võimalusel pasundavad.

Aga on ka neid, kes vihkavad võõraid rohkem kui armastavad omasid. Kelle emotsioonid sunnivad võõrastele kahju tegema isegi siis, kui tegelik kahju sellest sünnib meile endale, meie rahvuslikele püüdlustele, meie Eesti asjale.

Ma tahan öelda, et sellised inimesed ei kuulu meie hulka.

Kui sinu käsi sügeleb süütama mitte tõrvikuid, vaid maju, siis sinu koht ei ole sellel meeleavaldusel. Kui tänaval neegrit nähes on sinu esimene reaktsioon haarata kivi järele, siis ära tule Konservatiivsesse Rahvaerakonda, ära tule Sinisesse Äratusse. Kui sa vihkad võõraid rohkem kui sa armastad omasid, siis su koht ei ole Eesti rahvuslaste keskel.

Ja nüüd, kui me oleme sellised hullumeelsed inimesed enda hulgast minema saatnud, peame me mõtlema: mis meid praegu ohustab? Kuidas ennast kaitsta? Kes on meie vaenlased?

Meie vaenlased ei ole need, kes tulevad Euroopasse paremat elu otsima ja selle käigus kaotavad sideme ka iseenda sünnimaaga. Ei, meie vaenlased on need, kes on Euroopa piirid neile avanud.

Kui moslemid Euroopas võitlevad šariaadi eest, siis nad võitlevad oma rahva ja oma kultuuri eest. Aga Euroopa enda poliitikud, kes võimaldavad immigrantidel Euroopas ennast kehtestada, töötavad oma rahvale ja oma kultuurile vastu.

Euroopa riigid ei tohi lasta võõrast kultuuri ja võõrast maailmavaadet endale peale suruda samamoodi, nagu meie ei tohi minna araabiamaadesse ja hakata neile peale suruma oma demokraatiat ning inimõigusi. Need lääneriigid, kes on sinna sõjaga läinud oma väärtusi peale suruma ja seda ikka veel teevad, on tekitanud tohutu katastroofi. Riigid, kes on Süüria kodusõda raha ja relvadega toetanud, on väga paljus süüdi Euroopat tabanud immigratsioonilaines.

Me peame peatama nii immigratsiooni kui ka need sõjad.

Ja me peame vaatama julgelt tulevikku, kuigi see võib tunduda raske.

Sest võib-olla kümnete aastate pärast vaatame me tänast immigratsioonilainet tänutundega. Need immigrandid õpetasid meile lõpuks, kuidas enda eest seista.

Need immigrandid meenutasid meile pärast kõiki neid aastaid, et me oleme ikka veel eurooplased. Ja meie kohus on Euroopat kaitsta.

Aitäh!

Kommentaarid