Ruuben Kaalep: Mida toob maailmale aasta 2020?

Arvamus, Maailm,
- Updated
©Scanpix
Lähis-Idast ja Aafrikast jätkuvale migratsioonile pole lõppu oodata, väljarännet võimendab sealne madal elatustase ja sõjalised konfliktid.

Riigikogu väliskomisjoni liige ja EKRE välispoliitika toimkonna esimees Ruuben Kaalep peatub olulisematel alanud aastal globaalseid jõujooni määravatel teemadel.

Eestil tuleb sel aastal globaalse geopoliitikaga kokkupuuteid veelgi rohkem kui tavaliselt, kuna oleme ÜRO Julgeolekunõukogu liikmed. See tähendab, et peame väljendama seisukohti küsimustes, mis võivad NATO või Euroopa Liidu riike omavahel tülli ajada – kindlasti on sellisteks teemadeks Lähis-Ida konfliktid, aga ka kliimapoliitika.

Läänemaailm on vajunud järjest sügavamasse identiteedikriisi, mille märgiks on endiselt rahvusluse häbimärgistamine ja vasakliberaalsete jõudude varjamatud katsed propageerida Euroopa põlisrahvuste väljavahetamist. Konflikt globalismi ja rahvusluse vahel on Euroopas ja Põhja-Ameerikas kõige olemuslikum konflikt, mille lahendusest sõltub eurooplaste eneseteadvuse taassünd, võimekus end ühes maailmaosas kehtestada ning põlisrahvuste ellujäämine immigratsioonilaines eriti palju kannatanud riikides. Eesti jaoks on tegemist suure ohuga, sest rahvuslusevaenulikud ideed ja immigratsioon ohustavad meie rahvusriigi põhialuseid.

Loomulikult on teiseks suureks julgeolekuohuks Eestile endiselt Venemaa. Kuni Venemaa jätkab mõjutustegevust kohaliku vene kogukonna seas, Eesti ida-alade okupeerimist ja soomeugrilaste väljasuretamispoliitikat, on tegu Eesti rahvuslikele huvidele selgelt vaenuliku riigiga. Seetõttu peab Eesti endiselt otsima sõjalist koostööd lääneriikidega.

Euroopa Liit

Suurim oht Euroopa rahvaste püsimajäämisele on jätkuvalt seotud migratsiooniga. Põlisrahvaste madal iive ja aastakümneid kestnud avatud uste poliitika on viinud selleni, et praeguse seisuga on prognoositav enamiku Lääne-Euroopa rahvaste vähemusse jäämine oma kodumaal 2060–2070. aastateks. Selle ärahoidmiseks on vaja poliitilist muutust, mis väljenduks rahvuslaste võimuletulekus suuremates Lääne-Euroopa riikides nagu Saksamaa ja Prantsusmaa. Lähitulevikus on reaalseim võimalus selleks Prantsusmaa presidendivalimistel 2022, kus suure tõenäosusega lähevad teises voorus vastakuti Emmanuel Macron ja Marine Le Pen. Palju mõjutaks Euroopa poliitikat ka võimalikud erakorralised valimised Itaalias, mille praeguse seisuga võidaks ülekaalukalt Matteo Salvini juhitud Lega.

Suurema rahvusliku pöörde saabumiseni jätkub Euroopa Liidu migratsioonipoliitika aga samas vaimus. Samuti suurenevad katsed suruda seda ümberjaotamise kaudu peale neile liikmesriikidele, kes seni on suutnud migrandivood oma maast eemal hoida. Samal ajal pole oodata lõppu Lähis-Idast ja Aafrikast jätkuvale migratsioonile, mida võimendab sealne madal elatustase ja sõjalised konfliktid. Nii võib näiteks juhtuda, et Macron teeb teoks oma mõtte nõuda pagulaste ümberjaotamist vastustavate riikide Schengenist väljaheitmist või muul moel karistamist. Sellised sammud aitavad omakorda kaasa rahvuslaste tõusule.

Suurbritannial on pärast Brexitit ees pingelised kaubandusläbirääkimised Euroopa Liiduga, mille venimine lükkas brittide iseseisvumist siiamaani edasi ja mille lahenemine selle aastanumbri sees on samuti kahtlane. Üks Brexiti kaudseid mõjusid võib olla ka šotlaste nõue uue iseseisvusreferendumi korraldamiseks. See omakorda õhutaks eraldumismeeleolusid Kataloonias ja mujalgi, aidates kaasa etnilise rahvusluse tõusule kogu Euroopas, olenemata sellest, kas konkreetsed iseseisvusliikumised on pigem parem- või vasakpoolse maiguga.

Rahvuslikel jõududel on oodata uut võitu Poolas, kus maikuus toimuvate presidendivalimiste eel näitavad küsitlused kõrget toetust ametis olevale paremkonservatiivsele presidendile Andrzej Dudale.

Venemaa

Läänemere ja Musta mere vahelises regioonis tasub hoida silma peal Valgevenel, kus tõsisem poliitiline muutus võib paisata segamini laiemad mõjusfäärid ja geopoliitika. Venemaa soovib tõsta varjust välja kunagist liitriigi ideed, survestades Valgevenet heitma end majanduslikult ja poliitiliselt rohkem Kremli kontrolli alla. Pärast Baltimaid ja Ukrainat tähendaks Valgevene kaotamine Venemaa mõjusfäärile Euroopas sisuliselt surmahoopi, kuid misjärel oleksid iseseisva Euroopa riigi väed Moskvast vaid 400 kilomeetri kaugusel.

Kuigi Valgevene on majanduslikult ja sõjaliselt Venemaast väga sõltuv, on Moskva-poolsed uued lähenemiskatsed toonud Valgevenes kaasa proteste. Selge on see, et mingigi iseseisvuse säilitamise jaoks on piir käes ja seda tunnevad nii Valgevene rahvas kui ka riigi poliitiline juhtkond, kes on kasutanud proteste signaali saatmiseks Venemaale. On oodata, et Valgevene üritab vähemalt osaliselt Venemaa mõjusfäärist välja rabeleda – või siis seisab silmitsi uue Maidaniga. Mõlemal juhul tekib Moskva ja Minski vahel väga tugev vastasseis.

Liitriigi moodustamisel Valgevenega võib aga Putini jaoks olla veel üks tagamõte. Juba sel aastal on Venemaa poliitika kõige olulisemaks küsimuseks, mis saab Putinist, sest täitumas on tema viimane seaduslik ametiaeg. Kui temast ei saa uue riigi valitsejat, peab ta võimule jäämiseks laskma muuta Venemaa põhiseadust. Just sel eesmärgil astuski jaanuaris tagasi Venemaa valitsus ja algatati põhiseaduse muudatus, mis annab peaministrile senisest rohkem võimu.

Ukraina idaosast on nüüdseks saanud külmutatud konflikt. Normandia formaadis iga-aastaselt üle korratavad Minski rahulepingu põhimõtted, mida Vene pool ei järgi ja Ukrainal pole järelikult ka mõtet järgida, hoiavad Donbassi ala Moskva kontrolli all. Lääneriigid on sellega rahul, ebamugav probleem on vaiba alla pühitud.

Venemaal aga kasvab rahva pahameel. Praegu on sealne miinimumpalk pool sellest, mida lubas Putin 2008. aastal avaldatud programmis „Strateegia 2020“. Venemaa majanduslik olukord ei tundu kuidagi paranevat – ja koos sellega langeb ka võimulolijate populaarsus. Tulenevalt majanduslikest raskustest võib seega oodata järjest rohkem rahutusi ning sellega seoses muutuvad Venemaa põlisrahvastele üha atraktiivsemaks separatistlikud ideed. Iseseisvusliikumiste mõju kasvu võib lähiajal oodata kõige rohkem Kaukasuses, kuid ka Volga ja Uurali vahelisel alal. Seal võib laiemat toetust koguda Idel-Urali idee, mis üritab taastada Vene kodusõjas lühikest aega eksisteerinud turgi ja soomeugri rahvaste ühist vabariiki.

Üks võimalus, kuidas Venemaa režiim võib üritada rahva toetust taas mobiliseerida, on muidugi sõjalised vastasseisud naaberriikides. Sisepoliitikalt tähelepanu suunamine riigivälistele konfliktidele aitab rahvast konsolideerida ja Putini võimu kindlustada. Venemaa on alati tahtnud end projitseerida mõjuka suurvõimuna, kes pääseb ligi maailma asjade otsustamisele. Kas Putin ka seda teed minna plaanib, näitab aeg.

Lähis-Ida

USA–Iraani kriisist olen pikemalt kirjutanud Objektiivis ja Eesti Päevalehes („Vastasseis Iraaniga on kasulik saudidele“). Sellele võib lisada, et pingetest Iraaniga on kasu lõiganud ka Venemaa. Iraagi nõue USA vägede riigist väljaviimiseks ja eriti šiiidi riikides kasvav pahameel USA tegevuse osas vähendavad igal juhul lääneriikide mõju regioonis, mis omakorda on Venemaa huvides.

Lahtine on küsimus, kuidas mõjutab kriis Iraani sisepoliitikat. Ühelt poolt on USA sammud ühendanud Iraani rahvast välisvaenlase vastu, teiselt poolt võib Iraani nõrk vastus tekitada rahvas rahulolematust ja pöörata viha režiimi vastu – mida USA ja sunniidi riigid omalt poolt kindlasti õhutada soovivad. On võimalik, et veebruaris toimuvad Iraani parlamendivalimised kasvatavad omakorda riigis sisepingeid.

See osa Iraani rahvast, kes pooldab režiimimuutust, ei ole aga huvitatud Iraani regionaalse mõjuvõimu vähenemisest, kuna ükskõik kas islamistliku või sekulaarsena on Iraanil ometi oluline roll sunniitlike riikide ja nende toetatud rühmituste mõju tasakaalustamisel. USA on seni panustanud Lähis-Idas julgeoleku tagajana Iisraelile, kes aga väikeriigina pole selleks moraalselt ega majanduslikult suuteline. Iraani peab enda rivaaliks ka Türgi, kes soovib samuti oma mõju regioonis suurendada.

Need jõud on põrkunud seni peamiselt Süüria kodusõjas, kus praegu on suurem osa riigist valitsuse või kurdi omakaitsejõudude kontrolli all. Süürias pole hetkel väljaspool Idlibi provintsi erilist eskaleerumist oodata, Idlib on aga endiselt vallutatud Türgi toetatud mässuliste poolt. Küll aga on Süüria selge näide sellest, kuidas Venemaa on kasutanud oma mõju suurendamiseks ära Lääne rumalat Lähis-Ida poliitikat.

Türgi ja Venemaa koostööd on varjutanud kodusõda Liibüas, kus kaks välisriiki toetavad erinevaid osapooli. Rahvusvaheline surve on toonud Liibüasse ajutise ja ebakindla vaherahu, kuid Venemaa poolt toetatud kindral Haftari pealetung pealinnale Tripolile võib iga hetk jätkuda.

Hiina

Kommunistlik Hiina peab ennast nüüdseks piisavalt tugevaks, et seada üha enam kahtluse alla varasema hegemooni USA globaalne roll. Sellele viitab Hiina tihedam sõjaline koostöö Venemaaga, mõju kasvatamine naaberriikides, diplomaatiline vastasseis lääneriikidega, kuid kõige enam avaldub Hiina mõju majanduslikus ekspansioonis. Erinevatesse majandusprojektidesse tehtavate hiigelinvesteeringutega proovib Hiina saada enda mõju alla järjest rohkem Aafrika riike ning Kesk-Aasiat. Hiina mõju on jõudnud ka Lõuna-Ameerikasse, näiteks on Hiina omandanud pärast Ecuadori riigipööret suure osa riigi loodusvarudest.

Peamine probleem Hiina geopoliitikas on aastakümneid olnud puhvertsooni puudumine – agressiivne välispoliitika on viinud Hiina vaenujalale enamiku naaberriikidega, muuhulgas ka kasvava sõjalise jõuga Indiaga. Hiinat suuremal või vähemal määral toetavate naaberriikide hulka võib lugeda Pakistani, Nepali, Myanmari ja Põhja-Korea.

Suhete normaliseerimine USA-ga on ära hoidnud Põhja-Korea täieliku langemise Hiina mõjusfääri, kuid igasuguse suurema piirkondliku raputuse korral on Hiina endiselt valmis sekkuma, omades Põhja-Korea üle kontrolli kehtestamiseks mitut hooba.

Lõuna-Hiina merel jätkub Hiina merelisest ekspansioonist tingitud vastasseis Jaapani, Vietnami ja Taiwaniga. Kesk-Aasias, kus Hiina on üritanud sealsete riikide üle majanduslikult ja poliitiliselt domineerida, võib oodata vastureaktsiooni Hiina mõju kasvule. Kesk-Aasia riigid, välja arvatud Venemaa mõjusfääri kuuluv Kasahstan, on püüdnud hoida iseseisvat poliitikat, laveerides Venemaa, Hiina ja USA vahel, kuid Hiina sammud on seda tasakaalu järjest enam rikkunud.

USA

Sellel aastal toimuvatel USA presidendivalimistel on vabariiklaste kindel kandidaat Donald Trump. Demokraatide kandidaat pole veel otsustatud, kuid küsitlustulemuste järgi on populaarseimad Joe Biden ja Bernie Sanders.

Nagu Euroopas, nii on ka USA-s pikas perspektiivis fundamentaalseimaks sisepoliitika küsimuseks migratsioon. Seal jäävad praeguste demograafiliste trendide jätkudes valged vähemusse 2045. aastaks. Kuna valgetest enamik valib vabariiklasi ja ülejäänutest enamik valib demokraate, on see protsess jälgitav ka valimistulemustes. Näiteks on üksnes aastate küsimus, millal saavutavad demokraatide valijad enamuse Texases. Sellel võib aga olla otsustav mõju kõigile edasistele USA presidendivalimistele.

Välispoliitikas on USA viimastel aastatel mõistnud selgemalt Hiina poolt lähtuvat ohtu. Koos sekkumistega Lähis-Idas võib see tähendada kestvat USA tähelepanu kõrvalejuhtimist Venemaalt ja Euroopa probleemidelt. Hiinaga jätkub aga globaalne vastasseis kaubanduse ja tehnoloogia vallas.

Suuremas plaanis on USA ja Hiina kaubandussõda vältimatu. Eelmisel aastal sõlmitud kokkulepe lükkab selle uut eskaleerumist vaid pisut edasi. Ka demokraadid ei saaks võimule tulles enam naasta USA–Hiina suhete varasemasse perioodi. Tulemuseks on see, et Hiina ja lääneriikide majandus kasvab lahku, tehnoloogia ei ole enam üksteisega asendatav. See on suur märk globaalse vabakaubandusturu – eelmise sajandi liberaalide suurima unistuse – kokkuvarisemisest.

Ruuben Kaalep
Riigikogu väliskomisjoni liige
EKRE välispoliitika toimkonna esimees

 

 

Kommentaarid

3 commentsOn Ruuben Kaalep: Mida toob maailmale aasta 2020?

  • Avatar

    Vähemalt püüab mees mõelda ja aru saada. Muideks ma kah “vasakliberaalne”. No muidugi mitte selle sõna tänases “klassikalises” tähenduses.

    Pagulaste põhiasi on 1) hoida nad siit eemal aga…

    2) püüda kaotada konfliktikolded. Nende käärimine ongi ju pressingu peapõhjus lasteaia lapselegi arusaadav.

    Siin me lähme suure “valge isaga” USA-ga jes massa kaudu muidugi sisemiselt keema, aga kujutage ette Ee4stit, kui me ei leiaks põhiasjades üksmeelt, kujutage ette, mis puust olid need meie vanavanemad! Nemad ei kummardunud kasu nimel kohe lakkuma, nemad manipuleerisid meid iseseisvuseni!. Ning Putin… Putin ise ju kah soomeugri verd osalt. Suht mõistlik, kaval muidugi, aga me saaks seda kirumise asemel ära kasutada. Või ostame Soome kaudu Vene gaasi USA vabadusegaasi veeldatud kujul edasi?

  • Avatar

    Ruuben – sa seda lugu juba oled näinud??? Otse sinu teemasse – teistele kulub ka ära!
    https://www.thenewamerican.com/usnews/congress/item/34391-house-of-representatives-passes-usmca-integration-scheme

  • Avatar

    Muidu täitsa hea ja naelapea pihta, kuid mõned asjad on kas kahe silma vahele jäänud või teadlikult välja jäetud – seda eriti USA kontekstis.
    Kui sa veel ei ole siis siis soovitan tutvuda lisatud materjalidega – aitab täita lünkasi mis valusalt silma lõikasid antud loos!!!
    Ehk asjad “ei juhtu” ja protsessid “ei arene” vaid asju planeeritakse ja protsesse juhitakse.
    https://concen.org/content/europa-last-battle-2017 ja https://www.apollo.ee/salajane-migratsiooniplaan.html

Lisa kommentaar:

Your email address will not be published.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused