Ruuben Kaalep: rahvuslasi Euroopas ühendab ühine oht ja ühine vastupanu

Ruuben Kaalep seisab sõnavabaduse eest.

Noorteorganisatsiooni Sinine Äratus liider ja EKRE kandidaat Riigikogu valimistel Ruuben Kaalep räägib oma loos sellest, et rahvusmeelsed jõud peavad praegu jõud ühendama, kuna ka vaenlased on peale tungimas.

“Alustan sellest, keda mõtlen Euroopa rahvuslaste all. Tänapäeva poliitilise diskursuse võib jagada rahvuslaste ja globalistide konfliktiks. Kõige lihtsamalt öeldes on rahvuslased need, kelle ideaaliks on rahvusriik: ühe rahvuse ehk etnilise grupi rahvuskodu. Eestlaste kodu on Eesti, ukrainlaste kodu on Ukraina, prantslaste kodu on Prantsusmaa, katalaanide kodu on Kataloonia jne.

Läänes on viimasel ajal püütud segadust tekitada sellega, et rahvuslus on justkui jagatud kaheks – etniline rahvuslus ja kodanikurahvuslus. Kodanikurahvuslus on umbes sama, mis nö avatud rahvuslus. See on väga hägune termin, mille taga on peidus idee, et ühes riigis võivad koos elada ükskõik mis päritolu inimesed, kui nad tunnistavad ennast selle riigi kodanikeks.

Selle kaudu püüdis ennast õigustada ka Jevgeni Ossinovski pärast seda, kui ta oli välja käinud, et etniline rahvusriik on ebainimlik düstoopia. Ossinovski üritab nüüd näidata, et sotsid ei olegi rahvusriigi vastu, sest rahvusriik võib olla ka mitte-etniline.

Aga mida tähendab mitte-etniline rahvusriik? Siin on pigem tegemist tõlkeveaga, sest inglise keeles nationality võib tähendada nii rahvust kui ka kodakondsust. Eesti keeles nii ei ole. Meie jaoks rahvus tähendab täiesti vaieldamatult just etnilist gruppi ja seega idee mitte-etnilisest rahvuslusest on eestlastele võõras. Ja sellest ma lähtun ka Euroopa rahvuslaste puhul. Nn kodanikurahvuslus on lihtsalt globalismi üks vorm, ja rahvusluse all me mõtleme siin ja edaspidi just etnilist rahvuslust.

Euroopa rahvusi ähvardavad 21. sajandi alguses nii sisemised kui välised ohud. Sisemised ohud on tingitud sellest, et globalism on jõupositsioonil nii rahvusvahelises poliitikas, massimeedias, Lääne haridussüsteemis kui globaalses finantskapitalis. Teises maailmasõjas võitles omavahel kolm totalitaarset ideoloogiat, millest kaks väljus sõjast võitjana – need olid liberaaldemokraatia ja kommunism. Mitte kumbki ei salli etnilist rahvuslust, üks rõhutab totaalset individualismi, teine terve inimkonna kollektivismi – kommunismi lõppeesmärk on globaalne Gulag, liberaaldemokraatia lõppeesmärk on globaalne supermarket – tegelikult suurt vahet ei ole. Kommunistlik Nõukogude Liit kukkus oma sisemiste vastuolude tõttu kokku, sellest ajast peale valitseb suuremat osa maailmast liberaaldemokraatlik ideoloogia.

Rahvuslust püütakse suu sulgemisega vaigistada

Liberaaldemokraatia on totalitaarne muuhulgas sel põhjusel, et see üritab väga selgelt piiritleda lubatavat mõttevahetust avalikus ruumis. Sealt tulevad sellised terminid nagu poliitkorrektsus ja vihakõne. Oma etniliste huvide väljendamine läheb vihakõne alla, vähemalt kui seda teevad valged eurooplased. Juba mõte, et eurooplastel võivad oma riikides olla oma rahvuslikud huvid, on liberaaldemokraatlikus ühiskonnas meie ajastul sisuliselt vihakõne.

Ja sellel mõttevabaduse piiramisel on Lääne-Euroopa riikides olnud väga käegakatsutavad tulemused. On terve rida küsimusi, mis on rahvuslike huvide seisukohast fundamentaalsed, aga mida lääneriikides on väga keeruline tõstatada, sest selline teemapüstitus ei ole poliitkorrektne. Sellised küsimused on näiteks enamike Euroopa riikide madal sündivus, kultuuriline allakäik ja mandumine, düsgeenika, üha rohkem ka uhkus oma ajaloo üle ja selle teadvustamine, ja loomulikult immigratsiooniküsimused. Ja kuna nendest teemadest ei saa rääkida, siis pole ka poliitilisel ega ühiskondlikul tasandil nende protsesside peatamiseks saadud midagi ette võtta.

Sellest, et rahvuslikest huvidest saab rääkida ainult varjatult, on hea näide brittide Brexiti-hääletus. Me kõik teame, et üheks määravaks põhjuseks, miks britid otsustasid Euroopa Liidust lahkuda, oli immigratsioon. See puudutab nii Ida-Euroopa odavat tööjõudu kui ka moslemeid ja neegreid. Põlisinglased on Londoni paljudest linnaosadest juba välja tõrjutud. Aga kuna sellest ei saa avalikult rääkida, siis peaaegu kõik debatid Brexiti teemal puudutasid majandusküsimusi ja Euroopa Liidu bürokraatiamasinat. Mis on loomulikult ka väga olulised teemad, aga ainult nendest ei piisa, et rahvuslikke huve adekvaatselt väljendada.

Ja kuna rahvuslike huvide kaitseks pole saadud midagi teha, siis ongi demograafiline allakäik enamikes Euroopa riikides järjest hullemaks läinud. Mis globalistide perversse loogika järgi ongi lisaõigustus immigratsioonile. Siit jõuame Euroopa rahvusi ähvardava peamise välise ohu juurde.

Igasugune rände soodustamine on surmalõks

Rändekriis ei alanud paar aastat tagasi, see algas juba 1960ndatel, kui paljud Lääne-Euroopa riigid otsustasid, et oma töökäte puudust tuleb kompenseerida odava tööjõu sissetoomisega endistest koloniaalmaadest. Selline legaalne immigratsioon on olnud lõppkokkuvõttes palju ohtlikum kui illegaalne immigratsioon, mida meile pagulaste sildi all tahetakse kaela määrida.

Me oleme jõudnud sinna, kus puhtalt praeguse iga-aastase immigrantide hulga jätkudes enamikes Lääne-Euroopa riikides – sealhulgas Rootsis, Prantsusmaal, Saksamaal, Inglismaal – jääb põlisrahvas 2040ndatel või hiljemalt 2050ndatel vähemusse. Ja see on väga reaalne statistika. Mis veel hullem – isegi kui kohe praegu panna piirid kinni ja võtta nüüdsest peale vastu 0 immigranti, siis see lükkab vähemusse jäämist ainult mõned aastakümned edasi – sündivuse tase põliselanikkonna ja praeguseks Lääne-Euroopas elavate immigrantide vahel on lihtsalt niivõrd erinev. Nii et on täiesti reaalne ja vastuvaidlematu tõsiasi, et toimub eurooplaste väljatõrjumine oma põliskodust ja väljatõrjumine ning vähemusse jäämine on väljasuretamine ehk võõrkeelse sõnaga genotsiid.

Ja siit me jõuame selleni, miks Euroopa rahvuslaste koostöö on äärmiselt tähtis ja täiesti vältimatu. Mitte ükski neist probleemidest ei ole ühegi üksiku riigi või rahva probleem. See on terve Euroopa probleem, see on kõiki eurooplasi ähvardav oht. Mis tähendab, et efektiivne vastupanu peab tegelema selle ohuga tervikuna. Globalismi vastu saab ainult globaalse antiglobalismiga.

Ja see puudutab meid Eestis ka väga selgelt. Igasugune rahvusvaenulik poliitika, mida ajab Eesti liberaalne eliit, on juhitud Lääne liberaaldemokraatlikust ideoloogiast, Brüsseli bürokraatide ettekirjutustest ja valitsevast ajavaimust. Selle ümberpööramine ja Eesti rahvusriikluse kindlustamine on võimalik ainult siis, kui meil on piisavalt liitlasi Euroopas, kellega koos võidelda rahvusluse eest. EKRE ei taha Eesti isolatsiooni, me teame, et Venemaa on meile julgeolekuoht, aga samasugune rahvusliku julgeoleku oht on meile ka Lääne globalism. Ja seega peavad meie liitlased olema maailmavaatelised.

Vastupanuliikumine tugevneb

Liberaaldemokraatia diktatuur läänemaailmas tundub kõigutamatu, aga tegelikult ei ole seda. Rahvuslik vastupanu on järjest tugevam kõigis Euroopa riikides. Siin on sama olulised otsene poliitiline tasand ja metapoliitiline ehk kultuuriline tasand. Me kõik teame, et Ida-Euroopa riigid, nagu Ungari, Poola, Tšehhi, Slovakkia on järjest rohkem asunud kaitsma oma rahvuslikke huve Brüsseli diktaadi eest ja muidugi eurovolinikud on sellest äärmiselt välja vihastatud, mis on väga tore.

Praeguseks on peaaegu igas Euroopa riigis vähemalt üks tugev rahvuslik partei, näiteks Itaalias ja Austrias on sellised jõud kaasatud ka valitsuskoalitsiooni. Lääne-Euroopa riikides ajavad liberaaldemokraatlikud jõud nn sanitaarkordoni poliitikat, mis tähendab, et üksmeelselt ollakse kokku leppinud selles, et rahvuslasi ei lasta valitsusse isegi väiksema koalitsioonipartnerina. Seda ka juhul, kui taktikalistel põhjustel püüavad rahvusmeelsed jõud tegutseda liberaaldemokraatliku ideoloogia raamistikus. Siit on näha, et igasugust, ka varjatud rahvuslike huvide kaitsmist näevad globalistid ohuna enda ideoloogilisele ainuvõimule.

Euroopa Liidu tasandil ja europarlamendis on eri maade rahvuslike parteide koondamiseks loodud mitmeid ühendusi. Hetkel on kõige tugevam nendest europarlamendi fraktsioon ENF ehk Rahvuste ja Vabaduse Euroopa, kuhu kuuluvad näiteks Austria Vabaduspartei, Prantsuse Rahvusrinne, Itaalia Liiga, flaami iseseisvuslased jne. Olukord muutub kindlasti pärast järgmisi europarlamendi valimisi ja juba praegu käivad kõnelused uute fraktsioonide moodustamiseks.

Võtmeküsimus on siin rahvuslaste suhtumine Euroopa Liitu. Osade, nagu Suurbritannia Iseseisvuspartei, peamiseks eesmärgiks on pikka aega olnud kogu Brüsseli võimustruktuuri lammutamine ja Euroopa Liidu laialisaatmine. Neid jõude koondab hetkel europarlamendi fraktsioon EFDD ehk Vabaduse ja Otsedemokraatia Euroopa, pärast Brexiti lõpuleviimist aga suure tõenäosusega seda fraktsiooni enam ei eksisteeri, kuna britid lahkuvad.

Idee Kesk- ja Ida-Euroopa rahvusriikide liidust

Teised tahavad pigem Euroopa Liitu reformida – viia see tagasi oma algsete juurteni ja kujundada Euroopa Liit ümber suveräänsete rahvusriikide ühenduseks. Aga on ka kolmas variant, mis on eriti populaarne Ida-Euroopa rahvuslaste seas. See tähendaks Euroopa Liidu asemele uue alliansi loomist, mis ühendaks omavahel neid Kesk- ja Ida-Euroopa riike, kes on valdavalt rahvuslike ja traditsionalistlike vaadetega ning suudaks ühise blokina vastu seista Lääne globalismile ja samuti Vene imperialismile. See idee Läänemere ja Musta mere vahelisest geopoliitilisest blokist on tuntud ka kui Intermarium.

Kõige aktiivsemalt seisavad Intermariumi loomise eest Ukraina rahvuslased, aga see idee on järjest populaarsem ka Poolas, Ungaris ja Baltimaades. Tegu pole ainult opositsiooniparteide plaaniga, vaid selle suunas on tehtud järjest rohkem välispoliitilisi samme. Üks osa neist riikidest – Poola, Ungari, Tšehhi ja Slovakkia – kuulub juba praegu Visegradi gruppi, mis arendab omavahel tihedalt sõjalist koostööd ja ajab ühist välispoliitikat. Kaitsealane koostöö on neil üha tihedam ka näiteks Leedu ja Ukrainaga. Tegu on samade riikidega, kes on ühiselt seisnud vastu Euroopa Liidu immigratsioonipoliitikale ja takistanud Brüsselit neid riike allumatuse eest üksikult karistamast.

Ühinenud Intermarium võib olla võti rahvusliku Euroopa päästmiseks, kuna Lääne-Euroopas jääb puhtpoliitiliste vahenditega olukorra muutmiseks võimalusi iga aastaga vähemaks ja seda juba demograafilistel põhjustel. Samal ajal oleks see ka tugev liit Vene imperialismi vastu, kuna Intermarium oleks majanduslikult ja sõjaliselt tugevuselt Venemaaga võrdväärne. Ja see on ka meile eriti oluline, kuna geopoliitilisi liitlasi tuleb meil otsida maailmavaate alusel, mitte puhtpragmaatiliselt nagu on seni tehtud.

Venemaa on loomulikult ka üks peamisi teemasid, mis kerkib üles kontaktide loomisel meie ja Lääne-Euroopa rahvuslaste vahel. Lääne-Euroopa riikidel on tihti hoopis teised geopoliitilised huvid kui meil ja pole saladus, et rahvuslikud jõud on seal tihti keskmisest venesõbralikumad. Samas ei saa praegusi Lääne-Euroopas valitsevaid liberaale Vene-küsimuses rahvuslastega võrreldes meile kuidagi soodsamaks pidada. Just liberaalid on need, kes on Venemaale müünud strateegilise tähtsusega Prantsuse dessantlaevu või teinud Kesk-Euroopa riikide majandused sõltuvaks Venemaa gaasi- ja naftaekspordist. Erinevalt neist seob rahvuslastega meid siiski austus rahvusriigi kui sellise idee vastu ja sellepärast pole vaja karta, et Eesti saatus rahvusriigina neile korda ei läheks.

On probleemid ja on lahendused

Intermariumi rajamisel on paraku seni üks suur takistus ja selleks on ajaloolised konfliktid Kesk-Euroopa rahvaste vahel. Näiteks on poola rahvuslastel keeruline läbi saada enamike oma naaberrahvastega ja kahjuks peab tunnistama, et neil on alles ka paras kogus imperialismi ehk unistust tagasi saada neid alasid, mis kuuluvad Leedule, Valgevenele ja Ukrainale. Täpselt samasugune konflikt on ungarlastel nii rumeenlaste, ukrainlaste kui slovakkidega. Balkanimaade omavahelistest tülidest ma ei hakka parem rääkimagi.

Sellele probleemile saab olla ainult üks lahendus ja õnneks on nendes maades järjest rohkem rahvuslasi, kes seda mõistavad. Euroopa rahvaid tervikuna ähvardav oht on nii suur ja nii fundamentaalne, et praegu ei ole aeg omavahel sõdida. Rahvuslased peavad omavahel jõud ühendama, sest kui me seda ei tee, siis me langeme kõik ükshaaval nagu doominoklotsid. Küll tuleb aeg, et omavahelised võitlused lõpuni pidada. Praegu on vaja päästa Euroopa.

Meil õnneks oma lähemate naaberrahvastega selliseid probleeme ei ole. EKRE kõige lähemateks liitlasteks on rahvuslikud parteid Lätis, Leedus ja Soomes. Ka minu välispoliitiline kogemus sai alguse suhtlusest Läti rahvuslastega aastal 2013, kui ma käisin Sinise Äratuse liikmena Läti Leegioni mälestuspäeval ja Läti iseseisvuspäeva tõrvikurongkäigul, kus ma suhtlesin Läti Rahvusliku Ühenduse juhtidega. Nende kaudu saime me kontaktid ka leedu rahvuslastega ja samal aastal 2013 said kolme rahvusliku partei juhtliikmed kokku Lätis, kus me vormistasime oma koostöö Bauska deklaratsiooni näol.

Kohtutakse võimsatel tähtsündmustel

Euroopa rahvuslaste omavaheline suhtlus toimubki peamiselt üksteise iga-aastaseid tähtsündmusi külastades. Meil on selleks vabariigi aastapäeva tõrvikurongkäik, kus on nüüdseks käinud väliskülalisi Lätist, Leedust, Soomest, Rootsist, Poolast, Ukrainast, Šveitsist, Suurbritanniast ja USAst. Sel aastal liituvad ka valgevenelased ja ukrainlased. Meie tõrvikurongkäigu idee on pooleldi laenatud lätlastelt, aga meilt edasi on selle omaks võtnud ka soomlased ja leedukad, kes nüüd samuti tähistavad oma iseseisvuspäeva tõrvikutega. Aga Euroopa kõige suurem rahvuslaste kokkutulek on igal aastal Poola iseseisvuspäev 11. novembril, kus sel aastal muide marssis tänaval rekordarv 200 000 poolakat. Ja lisaks neile võib seal kohata rahvuslasi peaaegu kõigist Euroopa riikidest, nii et see on ka suurepärane koht kontaktide sõlmimiseks.

Teine oluline suhtlusvorm on maailmavaateliste konverentside korraldamine – rahvuslased teevad neid paljudes riikides, sinna kutsutakse esinema just nimelt teiste Euroopa riikide rahvuslasi ja need toimuvad tihti inglise keeles. Mina olen esinenud sellistel konverentsidel Soomes, Rootsis, Leedus, Poolas, Suurbritannias, USAs ja Ukrainas. Ukrainas toimub sealse Rahvuskorpuse ehk Azovi liikumise eestvedamisel igal aastal Intermariumi konverents, mille eesmärgiks ongi uue rahvusmeelse geopoliitilise bloki loomine.

Loomulikult oleme meie Eestis algust teinud samasuguse rahvusvahelise konverentsiga. Nüüd juba kolmandat aastat enne tõrvikurongkäiku toimub Tallinnas konverents Etnofutur, kus saavad sõna tõrvikurongkäigul osalevate välismaiste organisatsioonide esindajad.

Vahest kõige suurem järeldus Euroopa rahvuslaste koostööst on, et rahvuslased absoluutselt suudavad omavahel koostööd teha. Rahvuslus ei tähenda otse loomulikult teiste rahvaste vihkamist, vaid vastupidi, see kasvatab sõprust ja austust erinevate rahvaste vahel – just tänu sellele, et me austame üksteise võitlust oma rahvuse allesjäämise eest oma põlisel kodumaal – ja vaenlane on meil kõigil ju sama, see on seesama liberaaldemokraatlik globalistlik süsteem ja ideoloogia, mis püüab meie rahvaid hävitada. Ja kui me seda mõistame, siis see ühendab meid hoopis teisel tasandil kui sellised bürokraatlikud institutsioonid nagu Euroopa Liit või ÜRO.

Kommentaarid