Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Ruuben Kaalep: rahvuslus Trumpi-järgses maailmas

-
08.02.2021

Pärast USA presidendi Donald Trumpi kukutamist vajab läänemaailm tugevaid globalismivastaseid jõude rohkem kui kunagi varem, kirjutab Riigikogu liige Ruuben Kaalep (EKRE).

Donald Trump on kahtlemata jätnud maailmapoliitikasse jälje. Seejuures ei ole peamine mitte sugugi tema isik, vaid kultuurilised ja poliitilised arengud, mis algasid ammu enne Trumpi ning jätkuvad tema kukutamisest olenemata. Vaadeldes Trumpi siiski poliitikuna, on selge, et tema edu võti oli just nende protsesside adresseerimises ja nende kaudu rahva kõnetamises, ilma milleta ei oleks tema neli aastat presidendiametis võimalikuks saanud.

Siinkohal tuleb eraldi käsitleda Trumpi stiili ja tema edastatud sõnumeid. Kumbki ei vii paratamatult teiseni ega kasva vältimatult teisest välja. Mõlemad on aga omal moel ajastu märgiks.

Ühelt poolt on selge, et liiga hästi istuvas ülikonnas mesimagusat juttu ajavate poliitikute aeg on lõppemas. Liigagi tihti mõjuvad nad lipsustatud kartellina, kes etendab publiku ees ideoloogilisi vaidlusi, seda oma karjääri ja positsiooni säilitamise nimel. Infoajastu tähendab seni väljakujunenud tsunftisüsteemide ümbermängimist. Rahvas ootab poliitikasse pigem (sotsiaal)meediastaare kui mandunud bürokraate.

Loomulikult on Trumpi stiil välja kasvanud spetsiifilisest Ameerika kultuurist. Trumpi sõnum aga, mida võib kokkuvõtlikult nimetada globalismivastasuseks, kõnetab tervet maailma. Sarnase sõnumiga poliitilised jõud ja juhid kerkivad edaspidigi esile väga paljudes riikides. Osad neist võivad meenutada Trumpi, teised olla stiililt ja kultuurilt erinevad, ent nad kõik esindavad neidsamu ideid.

Vähemalt demokraatlikes riikides on nende esiletõus vältimatu. Sel lihtsal põhjusel, et need maailmapoliitika suunad, mille vastu protestiks Trump presidendiks valiti, ei ole kuhugi kadunud. Tegemist on globalistlike arengutega, mis on otseselt sihitud rahvusriikluse, rahvaste enesemääramise ja oma riigi tuleviku osas kaasa rääkimise vastu. Alljärgnevalt on toodud mõned põhilised globalistlikud arengud.

Valge maailma enamusrahvuste väljavahetamine massiimmigratsiooni kaudu. Euroopas 1960ndatel alanud võõrrahvaste sissetung viib praegusel kujul jätkudes prognoositavalt selleni, et 2050–2060ndatel jäävad põlisrahvused enamikus Lääne-Euroopa riikides vähemusse. USA-s jääb valge elanikkond vähemusse 2040ndatel; praegu sündivate laste hulgas on valged juba vähemuses.

Majandusliku globaliseerumise laastav mõju Euroopa ja Ameerika tööturule. Valdav osa Lääne suurkorporatsioone on paigutanud oma tööstusliku tootmise ümber Aasia riikidesse, muutudes nii sõna otseses tähenduses globaalseteks hiigelfirmadeks. Tarbekaupade ületootmisega tekitatud massiivsele keskkonnakahjule lisaks on see hävitanud Läänes ka orgaanilise ühiskonna ning traditsioonilise majandussüsteemi, kus vajalikud tarbekaubad toodeti suures osas kohapeal oma tööjõuga. Tulemuseks on kasvavad sotsiaalprobleemid ning süvenev varanduslik ebavõrdsus lääneriikide siseselt.

Globaalne intressipõhine rahasüsteem, mis on võimalik üksnes keskpankade, erapanganduskartellide ja valitsuste omavaheliste huvide konflikti tõttu. Sellest süsteemist tingituna on maailmas võlgu kaugelt rohkem kui tegelikku rahas mõõdetavat väärtust, ning need võlad kasvavad iga aastaga. Tulemuseks on pidev inflatsioon ja ostujõu vähenemine, mis avaldub eriti selgelt kinnisvara- ning väärtpaberiturul. Sellel on ka demograafiline mõju, näiteks on noorel perel väga keeruline luua uut kodu ilma pangalaenu võtmata.

Liberaaldemokraatliku poliitilise klassi totalitaarne olemus ehk nn süvariik, mis seisneb poliitiliste, ideoloogiliste, äri- ja meediahuvide omavahelises läbipõimituses. Süvariigi olemus ilmneb näiteks peavoolust erinevate seisukohtade tembeldamises äärmusluseks või vandenõuteooriateks, nagu võis näha USA presidendivalimiste tulemuste vaidlustamise puhul, või ka otseses tsensuuris, mida on järjest enam rakendamas sotsiaalmeediafirmad ja riigid vihakõneseaduse sildi all. Infoajastul on selline teabe piiramine siiski raskendatud ja niisugused sammud küllaltki läbinähtavad, tuues endaga kaasa meedia ja valitsuste usaldusväärsuse langemise.

Nimetatud probleemidele on kõige ilmsemaks lahenduseks rahvuslus ja populism – seda selle sõna kõige demokraatlikumas, alt üles suunatud poliitilise eliidi survestamise strateegia tähenduses. Globalistlikud tendentsid viivad paratamatult vastureaktsioonini, ja just see võimaldas Trumpil presidendiks saada.

Trumpi kukutamine ei ole lahendanud ühtki neist probleemidest, vastupidi: vajadus tugevate globalismivastaste jõudude järele on läänemaailmas tugevam kui kunagi varem. Seepärast näeme ka järgnevatel aastakümnetel üha tugevamat rahvaste vastuhakku ülemaailmsete suurkorporatsioonide ja mandunud poliitilise klassi võimule.