Ruuben Kaalep: Sallimatuse kaitseks

Arvamus,
- Updated

Iiri mütoloogias on lugu koletis Aillenist. Aillen tavatses igal aastal ühel novembrikuu päeval tungida keset Tara linna ja see maha põletada.

Linna valvasid parimad sõdalased, kuid just sel päeval pidas linnarahvas suuri pühasid. Püromaanist koletisel õnnestus end maskeerida harfimängijaks. Kuid tema pillist kõlasid uinutavad noodid ja peagi magasid nii valvurid kui pidulised magusat und. Aillen oli kaitses ära tabanud nõrga koha – valvurite kuulmismeele. Edasine oli juba lihtne.

Just seda taktikat kasutavad immigratsioonipooldajad oma seisukohtade õigustamisel. Kui vastane otsib sind silmadega, ründa teda kõrvust – ehk kui näed gümnaasiumiõpilase esseed, rakenda sellele kirjandi või väitluskõne nõudeid 1. Hoia vastane strateegilistes punktides uinununa – ära võimalda rassiteemade sügavamat käsitlemist. Jätka harfimängu – kui keegi siiski keelatud alale eksib, tee kõigile selgeks, et see on rassism ja rassismi vältimine on tähtsam kui tõde. Ja naudi leeke.

Sotsiaalmeedia jälgijad teavad juba paar päeva, et sallimatusel on uus nägu 2 – Postimehes kirjutanud 21. Kooli abituriendi Sigrid Paula oma. Esitan ja kaitsen siinkohal kolm väidet: tema essee ja mured on täiesti mõistetavad ning põhjendatud; soov massiimmigratsiooni ära hoida on palju siiram ja inimlikum kui selle pooldamine; selle kinnituseks võib leida piisavalt palju statistikat ja argumente.

Etnilisel või religioossel põhjal immigratsioonile vastu seisjate rassistideks tembeldamine tekitab suuri probleeme. Seda just selle tõttu, et rassist tähendab tänapäeva poliitilises diskursuses sisuliselt ketserit ja väljaheidetut. Meenutame näiteks Inglismaal Rotherhami linnas toimunut. Aastail 1997–2013 vägistasid immigrandid kohalike võimude andmeil seal vähemalt 1400 alaealist ja BBC sõnul oli grupivägistamisest saanud „tavaline nähtus Rotherhamis üles kasvades“. Linnavolikogu vältis teemat kõik need aastad, kuna valdavalt Pakistani päritolu kurjategijate ülestoomine tõotas linnavolinikele palju valusaid rassismisüüdistusi.

Sarnased vägistamisjuhtumid on tavalised kõikjal Euroopas, kus immigrantide mass on ületanud kriitilise piiri. Milliseid järeldusi peaks tegema nende tõikadega kokku puutuv keskkooliõpilane, kellele peavoolupoliitikud ei paku ainsatki vettpidavat selgitust? Liberaalide suust kuuleb enamasti vaid, et immigrantide kuritegevuseski on süüdi rassism, et rassistid ei taha sisserändajatele anda tööd ega haridust ja see ongi nende vägistamiste põhjuseks. Üksnes debattide udulooriga kaetud äärealadel räägitakse islami ja Aafrika kultuuride põhimõttelistest erinevustest Lääne omast, sosistatakse inimrasside geneetiliselt määratud erinevast testosteroonitasemest.

Need uurimisvaldkonnad vajaksid palju elavamat teaduslikku käsitlust, praegu on nad aga vaat et välja tõrjutud. Kui abiturient julgeb sellise teema üldse tõstatada, on see ainult kiiduväärt. Kes aga proovib seda ainest vaka all hoida, jätab alles vaid küsimused, kahtlused ja katkised lõngad, millest iga mees või naine võib oma järeldused teha. Kuidas te liberaalid sel moel loodate rassismiga võidelda? Te olete läbi kukkunud, astunud omaenda reha otsa.

Kohe jõuame ka sisserändevastastelt oodatud numbrite ja statistikani. Tuleb mainida, et immigratsiooni toetuseks ei ole esitatud mingisuguseid statistilisi andmeid. Võiks ju püüda arvudega näidata, et just rassiline diskrimineerimine ei lase immigrantidel tööd leida. Aga seni pole ei argumente sisserändajate kõrgema kuritegevustaseme vastu, ei statistikat. Jääb vaid moraaliküsimus. Ja selles peavad liberaalid end vägagi kindlal jääl käijaiks.

Et immigratsioonipooldajad rõhuvad just eurooplaste tolerantsile, hoolivusele ja murele süütult kannatajate pärast, ei ole juhus. Inimeste head tahet nende endi vastu ära kasutada on ju väga lihtne. Räägitakse just sõjapõgenikest, tagakiusamise ohvritest, tsiviilisikutest, kelle kodud on hävitatud. Kuid enamike Tuneesiast ja Alžeeriast pärit Vahemerd ületavate sisserändajate kohta ei saa kuidagi pagulase mõistet kasutada. Neis riikides on olukord stabiliseerunud ja sealt Euroopasse liikujaid kodumaal surm ei ähvarda.

Õilis missioon on just neil eurooplastel, kes globaliseeruvas maailmas püüavad säilitada endale omast kultuuri. Sisserändajate hulka arvestades tähendab see selgelt ka immigratsioonivastasust. Oma rahvuse ja kultuuri hoidmine on lõpuks maailma mitmekesisuse ja erinevuste säilitamine. Ning samamoodi on aus ülesanne nendel, kes rassismisüüdistuste kiuste jahivad tõde ja seisavad sõnavabaduse eest. Sellele rajale viib inimesi siiras õiglustunne, kust mingeid vihasugemeid otsida pole mõtet.

Nüüd statistika juurde. Rotherhamist oli juba juttu, selliseid piirkondi on palju ka Rootsis. Alates 1975. aastast on peamiselt sisserände tõttu Rootsi rahvaarv kasvanud 16 protsenti. Iga-aastaste vägistamiste arv kasvas selles ajavahemikus 873% – suur number isegi siis, kui arvestada, et vägistamise definitsioon on aja jooksul laiemaks muutunud. 1990ndate lõpul tehtud uuringust selgub, et immigrantide tõenäosus vägistamise toimepanijatena oli viis korda kõrgem kui põliselanikel.

Välispäritoluga inimesi on Rootsis ametliku statistika järgi 26,5 protsenti. Praegune valitsus on teatanud, et oma ametiaja jooksul plaanitakse vastu võtta veel 600 000 sisserändajat – see tähendab umbes 120 000 immigranti aastas. Rootsi on juba hädas küsimusega, kus neid kõiki majutada ja plaanis on massiivsed elamuehitusprojektid. Arvestades, et Rootsi elanike arv on alla kümne miljoni, tähendab see kõik tõsist ohtu rootslaste püsimajäämisele enamusrahvusena oma ajaloolisel kodumaal. Seda ohtu peab arvestama iga riik, kes kavatseb Rootsist oma immigratsioonipoliitika kujundamisel eeskuju võtta.

Ühtlasi võib tuua palju näiteid riikidest, mis on oma multietnilise koostise tõttu paratamatult lagunenud. Austria-Ungari, Jugoslaavia ning Iisrael ja Palestiina on värvikad juhtumid – ja need olid siiski ajalooliselt ning geneetiliselt üsna lähedasi rahvusi koondavad maad! Eri rasside vahelisi rahutusi näeme praegu USA lõunaosariikides, ja nii rassil kui religioonil põhinevad konfliktid on Euroopa suurlinnades tavalised. Reeglina tekivad konfliktid seda tõenäolisemalt, mida erinevamad inimrühmad on paigutatud samasse riiki koos elama. Eriti kehtib see just demokraatlikes maades.

Immigratsioonipooldajad ootavad kriitikutelt ka omapoolseid lahendusi. Kriitikutel on neid lihtne pakkuda – tuleb ainult välja otsida mõni plaan, mis liberaalide vastuseisu tõttu on seni riiulile tolmu koguma jäänud. Näiteks pakkus Norra parlamendiliige Per Sandberg hiljuti välja, et Vahemerel päästetud sisserändajad tuleks Euroopa asemel transportida põgenikelaagritesse Põhja-Aafrikas. See lahendaks korraga mitu probleemi.

Esiteks muutuks Vahemere paatidel ületamine sisserändajatele vähem atraktiivseks. Immigratsioonisurve Euroopale väheneks sellega tunduvalt. Euroopa riikidel oleks seejärel palju lihtsam anda neile abi, kuna ühes paigas jõuaks see rohkemate inimesteni. Samuti oleks eeldusel, et tegu on tõesti põgenikega Kesk-Aafrika kriisikolletest, neil palju lihtsam pärast konflikti lõppu kodumaale tagasi pöörduda, kui nad ei ole selleks ajaks rännanud teise maailmajakku.

Kui liberaalid sääraseid lahendusi isegi ei kaalu, näitab see, et hoopis neil puudub soov probleemiga eos tegelda. Võib ju leida, et eurooplased on säärased rassistid, kellele muidu tolerantsi selgeks ei õpeta, kui teisi rasse ja religioone koju kätte ei too. Aga nende lahenduste mahavaikimine vaid lisab juurde küsimuste ja selgusetuse pikka ritta. Kuni liberaalid probleemidega ausalt ei tegele, on konservatism parem valik.

Õppetund immigratsioonivastastele käesolevast debatist on, et rassismisüüdistusi ei maksa karta. Need on muutunud kulunud sõnakõlksuks, mis pideva väärkasutamise ja devalveerimise tulemusena peavadki oma sisu kaotama. Liberaalid loodavad sildistamisega immigratsioonivastastel suud kinni panna, ja parim ravim selle vastu on näidata, et see enam ei tööta. Sest immigratsioonipooldajate moraalsed argumendid on nõrgad ja oma rahvuse ning kultuuri kaitse on 21. sajandi Euroopas üks õilsamaid, auväärsemaid tegevusi.

Müüdis sai Aillenist lõpuks võitu sõdalane Finn MacCool. Ta nägi koletise harfimängu taha peidetud kavatsused läbi ja torkis end odaotsaga läbi naha, et mitte magama jääda. Ka sildistamise ohvriks langemine võib olla valus ja nõuda vaimset pingutust, kuid lõpuks tasub see ära. Ärkvel olles oli koletisega arveteklaarimine juba lihtne.

__________

  1. Susanna Vahtramäe. Väitlusblogi: ebaküpsuskirjand. (Postimees)
  2. Sigrid Paula Pukk. Lugejakiri: sallimatus kui põliseestlase ainus päästerõngas (Postimees)

 

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused