Ruuben Kaalep: Ühiskonna heaolu

Arvamus,
- Updated
1-summer-on-the-farm-robin-moline

Mõni aeg tagasi oli keskkoolide väitlusklubides väga populaarne Popperi väitlusformaat. Üks selle eripärasid on, et igas väitluses peavad kaks osapoolt kokku leppima kriteeriumis. Teoreetiliselt tohib kriteeriumi üle vaielda, kuid alati valitakse selleks konsensuslikult „ühiskonna heaolu“. Kriteerium on siht, mille poole mõlemad väitluse osapooled peavad oma argumentatsioonis pürgima. Igas küsimuses jääb seega peale argument, mis tõotab suuremat heaolu. Sisuliselt võrdub kriteerium väitlejate kodukultuuri peamiste väärtuste ja eesmärkidega.

Mis on ühiskonna heaolu? Ühiskonda on lihtsam defineerida, see peaks tähendama sama, mis rahvas. Heaolu tähendab sõna-sõnalt seda, et kellelgi ei ole halb. Kõlab liiga ilmselge või sisutühja eesmärgina, et sellele terveid debatte üles ehitada. Otsesema tähenduse leiame sõnast „heaoluriik“, mis 21. sajandi alguses viitab konkreetsete tunnustega eelkõige laiaulatusliku sotsiaalpoliitikaga riigile, kõige kitsamas kõnepruugis sotsiaaldemokraatide juhitud Põhjamaadele. Sel sõnal on niisiis ka ideoloogiline maik.

Seega võib ühiskonna heaolust rääkida kahes eri võtmes:

  1. see on abstraktne mittemidagiütlev mõiste, mida kasutatakse augutäiteks ajal, kui ühiskonnal tegelikult puudub suurem eesmärk ja mõte
  2. see on konkreetne kontseptsioon, mille saavutamiseks seab tegevusjuhised valitsev ideoloogia, meie ajastul liberaaldemokraatia

Teine variant tähendab, et kui sa juhtud näiteks pidama karmisõnalist liberaaldemokraatiavastast blogi, on täiesti õigustatud sinu sõnavabaduse piiramine, kui leitakse, et sa oled „ohuks ühiskonna heaolule“. Kõik totalitaarsed ideoloogiad on alustanud vastuvaidlematute kinnisideede massidesse süstimisega ja seda ettevaatlikumalt tuleks suhtuda ka liberalismi. Ära usu hundi juttu.

Ütleme, et ühiskonna heaolu on individuaalsete heaolude summa. Ühiskonna heaolu on tagatud siis, kui võimalikult paljud inimesed on eluga rahul ja õnnelikud. Bhutani rahvas peab end vaieldamatult õnnelikemaiks inimesteks maailmas. Tegu on Lääne mõistes mahajäänud agraarmaaga, kus enamik rahvast pole kunagi tarbimisühiskonna mugavusi maitsta saanud.

Miks me siis teeme oma elud sõltuvaks moodsast tehnoloogiast? Miks me tarbime päevast päeva massimeediat? Miks me muretseme oma karjääri pärast ja klammerdume küüntega selle reaalsuse külge? Kui meie ühiskonna ülim siht oleks tõepoolest õnnelikkus ja probleemide vähesus, ei oleks midagi lihtsamat kui naasta traditsioonilisse agraarühiskonda. Aga me ei tee seda, sest tarbimiskultuse keskel tähendab ühiskonna heaolu midagi muud. „Ühiskonna heaolu“ taga on ideoloogia, mis on sündinud modernsest maailmast, mille püsimine sõltub modernsest maailmast.

Mõelgem nüüd arvukatele seesmistele vastuoludele, mida heaolu endas varjab. Popperi väitluses, kus seisavad vastamisi ühiskonna heaolu ja ühiskonna säilimine, peaks peale jääma heaolu kui kriteerium. Sest heaolu tagaajamine a priori endast kõrgemaid väärtusi ei tunnista.

Sel juhul ei ole midagi, mis peaks takistama noori mehi sõja puhkedes deserteerumast ja Eestist põgenemast. Lahingus ei ole hea olla. Prantsuse filosoof Alain de Benoist ennustas juba kolm aastakümmet tagasi, et liberaalne ühiskond on „hukule määratud, kuna ükski selle liige ei ole valmis selle eest surema“. Ja milleks meile Tammsaare? Kirjandustundide eesmärk koolis ei ole ühiskonna heaolu suurendamine, eesmärk on kultuuri edasikandmine. Kirjandustundide arvelt saaks vormida gümnasiste edukateks karjääriinimesteks. Heaolu sõltub ju rahakoti paksusest, mitte rahvuse ellujäämisest.

Tegelik iva on selles, et „ühiskonna heaolu“ ei ole Eesti eesmärk. See on pärit USAst, otse üle võetud ameeriklaste Iseseisvusdeklaratsioonist, mis kuulutab, et riigi mõte on pakkuda kõigile õigust elule, vabadusele ja õnnele. Aga see ei ole Eesti riigi mõte. Eesti riigi mõte on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilitamine läbi aegade, katkematu lõnga hoidmine meie soomeugri esivanematest meie galaktikarändureist järglasteni. Tänapäeva maailmas võib olla keeruline tunnistada, et Eesti riik on ehitatud teistsugustele põhialustele kui USA, aga see on nii. Ja sestap ei saa me sealset liberalismi ise valimatult üle võtta.

Heaolu kehtib ainult ühel ajahetkel, siin ja praegu. Selle jaoks ei ole tähtis, milline oli meie minevik ja millised on meie traditsioonid. Aga ka tulevik pole tähtis. Ei ole tähtis, et meie kodumaa päriksid tingimata meie järeltulijad. Ükskõik kes selle pärib, peaasi, et meile tulevikus pensioni makstaks.

Meie aga ei ole siia maailma tulnud mugavuse ja heaolu pärast. Viikingid teadsid, et elu tähendabki kannatusi ja võitlust, ning heaolu ootab meid Valhallas. See ei jookse meie eest kuhugi ära, aga elul on ka kõrgem tasand. Kanda edasi esivanemate püha tuld – eestlust, traditsioone, looduslähedast mõtteviisi – isegi, kui see peaks tähendama heaolust loobumist.

See on mõtteviis, mida modernse maailma tarbimiskultus ja hedonism üritavad välja tõrjuda. Vaatamata sellele, et Lääne eeskujul progressi tagaajamine ei tee meid õnnelikuks nagu Bhutani inimesi. Meie ühiskond on sisutühjade ja seda kõlavamate kinnisideede küüsis. Nii sünnib totalitarism. Et totalitarismile vastu seista, tuleb kaitsta seda, mis ei lase meid ühtlaseks halliks massiks sulatada – oma juuri ja traditsioone.

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused