Saarts&Sildam: ideoloogiliselt laetud politoloogi jutt kõlbab ainult sotsialistist ajakirjaniku repertuaari

Arvamus,
- Updated
Saartsi-Sildami intervjuu tõestab veelkord, et ERR-is tehakse ideoloogilist ajupesu.

Toomas Sildami intervjuu Tõnis Saartsiga näitab, et “politoloog” peab liberaalset demokraatiat ainuõigeks ja sellele oponeerimist kuriteoks.

Mõnedki poliitilised analüütikud väidavad, et ennast veel 20 aastat tagasi liberaaliks identifitseerinud inimeste seisukohad on täna pigem konservatiivsed; tänased liberaalid räägivad sama juttu, mis 20 aasta eest kõlas vasakpoolsete suust, ja tänased vasakpoolsed on ehtsad neomarksistlikud äärmuslased.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Juba Tõnis Saartsi jutt cordon sanitaire teemal näitab tänase Lääne liberaalse demokraatia tegelikku ebademokraatlikust  – kui mingi erakond oleks kuritegeliku ideoloogiaga, siis tuleks ta lihtsalt keelustada. Kui aga erakond tegutseb demokraatlikus ruumis ja seaduslikult, on cordon sanitaire lihtlabane ahistamine ja ebademokraatlik pluralismi summutamine.

Saarts väidab “trumpismi ja parempopulismi” tõusu taga olevat selle, et “üleilmastumisel on oma varjukülg. Väga paljud tunnevad ennast kaotajatena.” See on fakt, kuid süüdistusteks nõrk argument – kõigil muutustel (ka liberaalselt konservatiivsele tagasiminekul) on kaotajad, seega pole tegu fenomeni, vaid seaduspärasusega.

“Ühel pool on inimesed, kes tunnevad, et nemad ei ole selles globaliseerumise mudelis olnud võitjate poolel ja need arengud, mis toimuvad ühiskonna väärtusruumis, on neile liiga kiired, nad ei saa aru, kuidas üleöö muutuvad traditsioonilised väärtused, kus olid selged soorollid ja valge töömees oli au sees. Nad ei tule nende muutustega kaasa ja lisaks tembeldatakse neid peavoolumeedias tihti eilseteks,” kirjutab Saarts.

Lähtudes Lääne demokraatiale omistatavast pluralismist peaks olema kõigil õigus oma arvamusele. Arengud ühiskonna väärtusruumis ongi “liiga kiired” ja “üleöö”, aga neid ei tohi keegi paratamatuks tunnistada ja inimestel on õigus neile ka vastu olla – eriti kui arengud välistavad rahvusriikluse, asendades selle globalismiga, või traditsioonilise perekonna, asendades selle “kõik kõigiga” variandiga. Inimestel on õigus austada seniseid soorolle – ja miks nad peaksid muutustega kaasa minema?

Eraldi tasub vaadata Saartsi juttu sellest, et “valge töömees oli au sees”, millel on juures mekk, et see pole tema arvates õige. Miks siis politoloogi arvates kogu Kolmas maailm ronib just sinna, kus “valge töömees” on väärtused loonud? Miks ei lähe keegi Aafrikasse mustade loodud “väärtuste” juurde? Isegi kui valge maailm kasutab ära kõigi teiste ressursse, näitab see, et nad on ainsana tegijad.

Politoloogina on Saarts üsnagi kitsa silmaringiga, väites, et “Kindlasti olid nad (KE ja Isamaa) valmis, et koalitsioon [EKRE-ga] saab olema väga keeruline ja EKRE vähemalt esialgu oma stiili ei muuda.” Tõenäoliselt on see siiski hoopis analüütikute suur viga, kui EKRE “räuskamist” peetakse poliittehnoloogiliseks nõksuks.

EKRE tõi poliitikasse hoopis teised väärtused ehk ta hakkas liberalismi kaldunud ühiskonda tagasi konservatiivsete väärtuste juurde tooma. Sellises olukorras ei saanud rahvuskonservatiivid midagi teha häält tõstmata – neid poleks lihtsalt kuulda olnud. Ja miks peaks EKRE oma “stiili” muutma – seda, et ta leebuks, varju jääks ja teistega sarnaneks, tahavad ju kõik nende vastased liberaalidest vasakpoolseteni.

“Nad vastandavad end sihilikult kõigele sellele ja üritavad näidata, et on ka alternatiivseid teid, viise ja võimalusi.” EKRE ei vastanda ennast sihilikult, vaid lõhe konservatiivsuse ja liberalismi vahel ongi suur, küll aga on alternatiiv alati olemas ja EKRE-l on selleks naasmine konservatiivsuse juurde.

“Vaatame, mida EKRE räägib. Et oleme õiged eestlased, kes on ennekõike konservatiivsete vaadetega. Mida õiged eestlased teevad? Taastavad rahvusriiki, mis ei ole Brüsseli ega teiste riikide mõju all; on uhkelt iseseisev; teeb, mida tahab; kehtestab enda rahvuslikke huve; ei sõltu teistest; ja need eestlased on peremehed omal maal,” kirjutab Saarts. “See siht, kuhu niiviisi tahaksime jõuda, ei ole liberaalne läänemaailm, vaid ennast taasleidnud Lääne liberaalsete väärtuste suhtes trotslik rahvuskonservatiivne Ida-Euroopa. /…/   Siin on küsimuseks väärtused ja arusaam, kas Eesti peaks olema enesesse vaatav, võõrapelglik rahvusriik või maailmale avatud ja salliv riik.

Miks on see halb, kui EKRE nii tegutseb ja miks on hea liberaalne läänemaailm, kus müttavad terroristid, sisserändajatest kurjategijad õiendavad granaatidega arveid, moslemikogukonnad moodustavad paralleelühiskondi, sissevoolav migrandimass sööb ära ühiskonna loodu ja nii edasi?

Vaadaku Saarts saadet “Kaks kanget Jaapanis”, mis näitab, kuidas kogu maailmale avatud Jaapan on sisemuses ikkagi väga jaapanlik ega ole lasknud migrantide horde oma kultuuriruumi “rikastama”.

Ühekülgne on ka Saartsi käsitlus Ungari ja Poola teemal. “Millega PiS tegelikult edu saavutas? Nad muutusid sotsiaalmajanduslikult pigem vasakpoolsemaks erakonnaks, pakkudes paljudele Poola peredele heldemaid lastetoetusi, kui seda suutsid varasemad liberaalide valitsused. Inimesed, eelkõige maapiirkondades tundsid esimest korda, et riik hoolib neist, neile midagi pakub – ja nad andsidki oma hääle PiS-ile.”

Liberaalina pole Saarts ilmselt kunagi süvenenud Ungari ja Poola sisepoliitikasse. Tegu pole mitte vasakpoolsuse, vaid rahvuslusega – seal, kus Lääne-Euroopa lahendab sündivuse langust ja elanikkonna vananemist massimigratsiooni abiga, asusid need kaks riiki turgutama just poola ja ungari laste sündi perede toetamise teel.

“EKRE ei kujuta maasikakasvatajaid ja väikeettevõtjaid enda tuumvalijatena. /…/ Aga, mind hämmastab, et EKRE, kes opositsioonis ja 2019. aasta valimiskampaanias rõhus tugevalt regionaalsele kihistumisele ja ebavõrdsusele, on selle teema täiesti unustanud,” väidab Saarts.

Politoloog näitab taas üles hämmastavat asjatundmatust või siis lihtsalt demagoogitseb. EKRE liidrid rõhutasid maasikakasvatajate hädakisa aegu korduvalt, et erakonnal on valik, kas toetada põllumehi ja lasta riigi niigi kehv demograafiline olukord täiesti käest – või takistada üha uute slaavlaste saabumist. Erakond valis viimase.

“Mina defineeriksin EKRE-t pigem radikaalse parempopulistliku erakonnana. Muutused, mida EKRE tahab väärtusküsimustes tuua, on radikaalsed.”

Mis on Saartsi arvates radikaalne? Eesti rahvusriigi säilitamine, kus eestlased saaksid igal pool eesti keeles asju ajada? Võitlus eluandva traditsioonilise pere eest olukorras, kus eestlaste arv kahaneb? Ehk oli liiga radikaalne ja äärmuslik hoopis 2014. aasta kooseluseadus, mis töötas vastu sajanditepikkusele elujaatusele? Saarts ütleb ju ka ise: “Osa inimesi tunneb end uues neoliberaalses globaliseerumise mudelis kaotajatena” – ehk siis rõhutab politoloog, et meile surutakse peale uut mudelit, ja alati saab äärmuslasteks nimetada pigem uute “normaalsuste” esitlejaid.

Saarts tunnistab ka ise: “EKRE tõusuga seotud tuumikkonfliktid, mis on seotud väärtusküsimuste ja üleilmastumisega – need konfliktid jäävad, meeldib see meile või ei meeldi. Neid konflikte ei ole võimalik ära kustutada, hoobilt lahendada. /…/ …probleemid, millega ka Eestis tegeleme, näiteks abielureferendumi küsimus, on inimeste identiteediga seotud konfliktid. Ja identiteedi küsimustes oskame täna mängida ainult nullsumma mänge – sina võidad, mina kaotan.”

“Kes võiksid olla Eesti populistide välisvaenlased? Need, keda juba nimetasin. Liberaalne Brüsseli establishment, kes tahab nende väitel eesti rahvust, meie kultuuri ja traditsioone hävitada. See ongi välisvaenlane.”

Kas siis ei soovi? Vaadakem Brüsseli konflikti Ungariga – üks peapõhjusi on selles, et Ungari valitsus keeldub vastu võtmast migrante ja muutmast oma riiki Rootsi-suguseks multikultipõrguks, kus rootslased on rahvusena maha surutud ja sisserändajad klaarivad tänavatel granaatidega arveid.

“On tehtud hulk uuringuid, mis vaatavad toetust samasooliste abielule, suhtumist seksuaalvähemustesse ning siin on selge lõhe Ida- ja Lääne-Euroopa vahel. /…/  Ma ei taha süüdistada Ida-Euroopa riike ja rahvaid. See tuleneb meie ajaloost ja sellest, et meil ei olnud 1968. aasta vasakliberaalset revolutsiooni või väärtusnihet, mis nihutas Lääne-Euroopas alates 1970. aastatest väärtustelje palju rohkem liberaalsesse suunda.”

Mis õigust on üldse kellelgil Ida-Euroopa riike ja rahvaid traditsioonide hoidmises süüdistada? Sama skeemi järgi võib liberaalne läänemaailm süüdistada moslemimaid, budistlikke ja hinduistlikke riike selles, et nad ei aktsepteeri “euroopalikke väärtusi” – mis õigus on selleks vasakpoolsel ja liberaalsel maailmavaatel?

Tõnis Saartsi ei saa enam kuidagi võtta tõsise politoloogina, kes vaeks ühiskonnas toimuvad protsesse objektiivselt – vasakliberaalne vaade maailmale on häirivalt suur ja muudab mehe järjekordseks politrukiks.

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused