Sallivusteooria ja vihakõneseadused on algusest peale poliitilised tööriistad olnud

Kuigi võib tunduda, et üleskutsed sallivusele ja vihakõnede takistamine saavad ainult õilsat eesmärki teenida, on need sisutühjad, kui ka kaitstavad pole sallivad – ja üldjuhul nad polegi, sest kõik on nõrkustega inimesed.

Hea näide pärineb siitsamast Eestist – kui vaenukõneseadus peaks kaitsma Jürgen Ligit ja Valdo Randperet ähvarduste eest (selle tagab muide ka praegune seadusandlus), peaksid mõlemad mehed kiirgama headust ja sallivust, nemad aga on paraku ise ülbelt agressiivsed konfliktitekitajad.

Kuidas saavad peaminister Kallas ja president Kaljulaid üldse rääkida vaenukõnest, kui iga nende väljaöeldud lause solvab kedagi?

Nii ütleb Kaja Kallas Riigkogu saadikule vastuseks tema otsesele küsimusele: “Teades teie enda käitumist, niipalju kui ma olen teiega Riigikogus kokku puutunud, siis ma kaldun arvama, et te päris tõde alati ei esita.” Ja pärast seda loodab naiivitar, et temasse sallivalt ja lugupidavalt suhtutakse, olles ise pidevalt tõe osas eksinud (näiteks koroonaviiruse Briti tüve Eestis levimise osas)?

Sama teema võib laiendada kogu sallivuslusele ja vihakõnede ärahoidmisele. Nii näiteks on Suurbritannias väga karm islamofoobia-vastane seadus. See aga eeldaks, et ka moslemid käituvad Läänes sealsete väärtuste suhtes lugupidavalt.

Aga nad ei käitu, mida on näha nii sellest, kuidas moslemid nõuavad läänelikus ruumisšariaadiseaduste kehtestamist; kuidas nad ei austa Lääne väärtusi, mille kohaselt on naine mehega igati võrdne, ja lõpuks on nad Läände toonud ka oma klannisuhetel põhineva kuritegevuse ja enesetaputerrorismi.

Kui üks pool ehk konkreetselt moslemid, ei käitu Lääne väärtuste kohaselt, siis ei tohiks neile laieneda ka sallivus ja kaitse kriitika eest, kuid Lääne-Euroopas on sisuliselt juba keelatud migratsiooni kritiseerimine, sealhulgas ka rääkimine sellest, et islamikultuur lihtsalt ei klapi liberaalsete väärtustega.

Islamofoobia-süüdistused aga on paraku saanud kindlaks kilbiks, mille taga saavad islamistid olla sallimatud kõige lääneliku vastu. Sama on ka väidetava homofoobiaga, mille vastu võitlemise varjus saab LGBT olla ise suhteliselt sallimatu näiteks kristlaste vastu ning geiparaadidega rünnata väga paljude inimeste sündsustunnet.

Samamoodi ei tohi keegi Läänes kritiseerida feminismi, samas kui radikaalsed feministid on sageli ehtsad rünnakrühmlased. Või on rassismivastane organisatsioon ise rassistlik euroopalike inimeste vastu.

Eeltoodud näited ütlevad, et sallivus ja viha takistamine karistustega ei tööta, kui karistatakse ühtesid, kes ei ole väidetavalt sallivad, vaid on vihased, samas kui teine pool võib neile tuld ja tõrva kaela läkitada, olles seejuures veel õiged pealegi.

Vihakõneseadustega on veel eraldi lugu – need toimivad avalikus ruumis väljaöeldu osas, samas kui need ei puuduta vähimalgi määral viha tekkimise põhjusi.

Nii võib meedias ja sotsiaalmeedias ning ka avalikus ruumis kõneldes keelata igasuguse migratsiooni ja islami kritiseerimise, aga kui selle tagajärjel asuvad siia elama võõrad, kes ei hooli sihtriigi kultuurist ja väärtustest, tekib viha nagunii. Sellest ei räägita, aga see vohab kusagil pilkudele varjatult, mingil hetkel kasvavad pinged ülepea ja lõpevad vägivallaga – kuigi pingeid saanuks maha võtta sellega, et suud räägitakse takistamatult puhtaks ja otsitakse lahendusi. Vaiba alla pühitud konfliktid ei kao iseenesest kuhugi.

Nii ongi maailm tegelikult olukorras, kus vihakõneseaduste ja kohustusliku sallivusega tehakse probleemid nähtamatuks, aga varjus olles koguvad nad ainult plahvatuseks jõudu. Pealegi näevad kõik maailmavaated ja ideoloogiad, kes selle teema tõstatavad, vihakõnena ainult oponentide arvamusi.