Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Selg vastu seina: sageli soppa kokku keeravad ajakirjanikud on lugejate lahkudes hakanud ka ise end kriitiliselt analüüsima

-
06.01.2020
© UU

Eesti ajakirjandus on ikka päris käpuli, selle tõestab asjaolu, et üha enam on hakanud ka žurnalistid ise enese sisekaemusega tegelema. Äsjases päevakommentaaris küsib ERR-i ajakirjanik Marju Himma, et mida võiks ajakirjandus sel aastal teisiti teha ja leiab, et „Eesti ajakirjandusel ja ajakirjanikkonnal oleks aeg end kriitiliselt analüüsida ja midagi muuta“.

Võime Marjule ja teistele ajakirjanikele tasuta head nõu anda: kirjutage ausalt, kajastage objektiivselt, suhtuge neutraalselt ja miskit muud hookuspookust polegi vaja.

Marju Himma leiab oma kommentaaris hakatuseks ise ka, et „ajakirjandus, mis teenib kodanike huve, sealjuures rahuldab erinevate ühiskonnagruppide infovajadust, tugineb usaldusel“.

Ta lisab, et „ühiskonnas on huvigruppe, mis massimeediavahendite abil konstrueerivad teadlikult valeinfot, et inimesi ärritada ja konflikti õhutada“.

Ta jõuab järeldusele (ja õigesti jõuab), et kvaliteetne ajakirjandus eeldab ajakirjanikult pädevust, analüüsioskust ning piisavalt aega, et teha sisukalt tööd. Samas, seda kõike ei ole piisavalt. Nõnda, nagu usaldustki, mis tuleb tund-tunnilt, päev-päevalt  välja teenida.

Marju Himmal jätkub küsimusi rohkem kui vastuseid. „Kust sai lugu alguse – kas ajakirjanik otsis selle ise, või söötis keegi teema ette? Kui söötis teema ette, siis kas selle taga võis olla mängus omakasu? Miks valis ajakirjanik just need allikad, keda veel kaalus ja kuidas allikad üksteist tasakaalustavad?

Loomulikult pole üldiselt loomult laisad ja olemuselt rumalad ajakirjanikud suutelised ise teemasid välja uurima, ikka sokutavad vastavad huvigrupid vargsi neile materjale ette niiöelda „unustavad dokumendid lifti“. Pärast aga pärjatakse „uurivaid ajakirjanikke“ pressipreemiaga justkui oleksid nad suure töö ära teinud.