Selgrootu valitsus ja Narva punameer ei vääri punatanki ja teiste monumentide teisaldamise eest mingit tunnustust

Nõukogude sõjasümbolitega monumendid Narvas on teisaldatud ja see on väga tubli saavutus. Paraku kätkeb tehtus endas ohtu, et praegune valitsus hakkab ennast selle najal upitama – selleks aga pole mingit põhjust, punatank teisaldati pigem nii valitsuse kui Narva linnavõimu kiuste, kui tänu neile. Ehk täpsustatult – teisipäevane aktsioon toimus seetõttu, et midagi muud ei jäänud enam üle, sellele aga eelnes tükk tühja jahumist.

Täpselt sama oli ju ka Andrus Ansipi valitsuse ja pronkssõduri teisaldamisega – esiteks ei teinud Reformierakond seda mitte patriotismist, vaid valitsusel ei jäänud midagi muud üle, sest punavenelaste iga-aastane räuskamine Tallinna südames muutus liiga provokatiivseks, ja teiseks, Eesti Rahvusliku Liikumise surve “Aljoša” kõrvaldamiseks muutus samuti liiga tuntavaks.

Andrus Ansip korraldas pronkssõduri teisaldamise väga räpakalt, seejuures venelasi pettes (mis võis olla rahutuste peapõhjuseks) ning ka tulemus oli väga kehv – massirahutused pluss punasõduri paigaldamine teise kohta, kus ta häirib omariiklust siiani ja peaaegu sama aktiivselt kui enne 2007. aastat. Tollase aktsiooni kasumlikkus oli tegelikult nullilähedane.

Ka punatanki saaga ei anna Kaja Kallase valitsusele mingeid loorbereid ega aupaistet, sest seegi kord tegutseti selgrootult, venitavalt ja põhimõttevabalt. Tanki saatust lasti loopida Narva punalinnapea, sealsete putinlaste ja Stenbocki maja vahel, palju anti järele riigivaenulikule kambale, õigustati erinevate ettekäänete all punatanki võimalikku allesjätmist, lõplikku otsustamist ei julenud keegi pikka aega enda peale võtta ning Eesti riigi maine sai kahjustatud. Taas üks räpakas ettevõtmine.

Tank on läinud ja jumal olgu tänatud, aga valitsus ei vääri selle eest küll ühtki plusspunkti, samuti ei vääri seda ükski võimuerakond. Kaja Kallas käis keset sügavaimat kriisi hoopis Šveitsis autasu vastu võtmas, naastes käis küll Narvas, aga ei kohtunud narvakatega, leidis sealt koroona ja puges seejärel varju, et ei peaks teemaga tegelema.

Valitsus loobus algselt ju ka oma juhtrollist, jättes tanki saatuse üle otsustamise Narva volikogule, mille peale sotsiaalmeedias kirjutati, et Stenbocki majaga ei arvestata enam kuskil väljaspool Stenbocki maja. Valitsus võttis asja uuesti üles peale seda, kui selgust, et ka volikogu ei saa otsustamisega hakkama. Tulemus on taas pronkssõduri moodi hägune, venelastele anti teada, et tank ikka kuskil muuseumis säilitatakse.

Narva punatanki saaga paljastas ka selle, kui palju on veel alles juunikommuniste, eriti sotside seas – nemad “valutasid südant” nii tanki kui selle kummardajate pärast ja otsisid neile õigustusi, sealhulgas ka meer Katri Raik, kelle poliitiline karjäär võib nüüd allamäge veerema hakata, sest teda ei toeta enam ei punatanki toetajad ega vastased.

Aga välja ilmusid ka igasugused punaprussakad – näiteks avaldas ERR kolumni „Punamonumendidki on meie pärand“ Karin Pauluselt, kes olevat ajaloolane ja SDE liige. Too väidab, et eestlased olevat Narva venelastega käitunud nagu kolonialistid aborigeenidega. Hullemat näkkusülitamist eesti rahvale on võimatu ette kujutada.

Ainus hea asi kogu selle saaga juures ongi see, et tank on läinud, aga kiitust ei vääri seejuures kohe mitte keegi asjasse segatutest peale nende, kes nõudsid kindlalt – okupandi lahingumasin olgu kadunud!

Tulemas on Riigikogu valimised ja kui mõni valitsusparteidest kirjutab punatanki mahavõtmise enda arvele, siis see on vale ja valetajatele ei maksa häält küll anda.

Uued Uudised