Selleks et mõista, mida tähendab Brexit, peab olema juurtega britt, mitte maailmakodanik

Globalistlik ja multikultuurne maailm hävitab aktiivselt traditsioone ja aastasadade väärtusi, mistõttu uued põlvkonnad ei oska enam täiel määral  käimasolevate protsesside tausta hinnata.

Lisaks sellele takistab läänemaailmal reaalsust nägemast ning sellest lähtuvalt õigeid otsuseid tegemast tarbimis- ja rahakultus, mis paneb igas olukorras esiplaanile raha ja jõukuse. Igasuguste protsesside hindamisel ei peeta tähtsaks mitte vaimseid väärtusi, vaid saadavat materiaalset kasu. Eesti oma õpetlik näide on tselluloositehas – mõned meist hindavad puhtast Emajõest kõrgemalt 200 töökohta, mille palgataset me ei isegi tea.

Naastes ajaloolise mälu ja traditsioonide juurde, tuleks näiteks Brexiti üle otsustamisel mõelda möödunud peale. Inglismaa asub saarel ja see on teda läbi ajaloo säästnud võimsate vaenlaste sissetungi eest, kelle seas olid ka “Võitmatu armaada”, Napoleon ja Hitler. See on pannud britte oma eraldiseisvat staatust hindama, Mandri-Euroopale aga on nad olnud justkui kõrvalseisjad, kellele on viltu vaadatud. Tänapäevase juurtetu ja kosmopoliitse mõtlemisega põlvkonnad ei saa aru, kui palju võib tõelisi britte mõjutada ajalooline eraldiolemise staatus ja kui lihtsalt võidi seda ka Euroopa Liidus pettudes taas südamesse tagasi tuua.

Suurbitannia on juba väga pikalt lubanud saarele võõraid, eriti oma endiste kolooniate inimesi, ja see on loonud niiöelda uusbrittide kihi, kelle juured on mujal, kes hindavad vabalt reisimise võimalusi ja on seega kindlalt ka Brexiti vastu. Referendumi tulemusi, mis olid enam-vähem pooleks, võibki hinnata nii, et ühel pool on uusbritid ja multikultuursed pärisbritid, teisel, rahvahääletuse võitnute poolel aga põlisrahvas. Traditsiooniline Suurbritannia on vastakuti kaasaegsega, kes hindab rohkem London City rahanduskeskuse olemasolu kui tõelist briti vaimu ja hinge. Tegelik Brexit ei tähenda mitte kellegi soovi lõhkuda toimivaid majandussidemeid, vaid tahet olla omaette ja oma maa tegelik peremees.

Sama oli ka Trumpi valimisega Ühendriikide presidendiks. Seni olid valimas käinud peamiselt hilisimmigrante täis ja üleilmastunud Ida- ja Läänerannik, Trump aga äratas Apalatšide ja Kaljumägede vahele jääva ja uinunud valge Kesk-Lääne-Ameerika (aga ka lõunaosariikide tugevalt kristlikud mustad), lubades neile, et muule maailmale elava USA asemele tuleb esmajärjekorras enda inimeste eest hoolitsev Ameerika – ta lubas riigi suureks teha ja sai tohutu poolehoiu osaliseks.

Brüsseli-meelse Euroopa vihaobjektiks on saanud Ungari ja isegi meie, nende hõimukaaslased, ei mõtle sageli, kas ungarlastel pole mitte põhjust võõraste, eriti moslemite vastu tõrjuvad olla. Aga neil on see põhjus ja tükk maad värskemast ajalooetapist, kui on meil Lembitu võitlus ristirüütlite vastu. Ungari kannatas rängalt türklastest moslemite sissetungi ajal 16. sajandil, sellest ajast on neil omad kangelaslikud heitlused legendide tasemele jõudnud ja ükski tõsine madjar ei suudaks taluda tänasel päeval türgi migrantide sissevoolu. Kordan, globalistil-multikultuurlasel on seda raske mõista.

Ma ei kujuta ette seda, kui Armeenia saaks Euroopa Liidu liikmeks ja talle sunnitakse peale sadu moslemiimmigrante, sest nii olevat inimlik — samas on neil sügava haavana südames 1,5 miljoni armeenlase genotsiid 1915. aastal, mis oli Türgi vastuväidetest hoolimata suunatud just nende kui rahvuse ja kristlaste vastu. Mida nad tunneksid, nähes Erevanis mošeesid, mis Lääne-Euroopas on vallutanud linnavaated?

Kõigi maailma protsesside puhul ei saa arvesse võtta ainult nende inimeste heaolu, kes on tulnud hiljem ja loonud vähem väärtusi kui sajandeid seal elanud inimeste järeltulijad, ning sageli ei saa toimuvat üldsegi ainult rahalisest aspektist hinnata. Traditsioonid, ajalooline mälu ja juured on need, mis panevad paljusid asju teistmoodi hindama, kui see oleks materiaalselt kasulik.

Juurtetud maailmakodanikud, keda tihti ajab liikuma “kõige parema koha” otsimine ja jõukuse kokkukaapimine, ei saagi kunagi aru saama sellest, miks keegi kaitseb hiiemäge, kui samas võiks sinna rajada vahva suusakeskuse. Ja kindlasti ei saa nad aru, miks keegi eelistab seista õdusas varjus, selle asemele, et olla kogu maailma tuultele avatud!