08.01.2024
Eesti põllumajandus vajab rohkem tähelepanu ja abi. Pilt on illustratiivne.
Eesti põllumajandus on kehvas seisus. Kuigi sisendid kallinevad aina, ei jõua põllusaaduste hinnad nendele järele. Juba praegu sõltuvad paljud Eesti väiketalunikud olulisel määral riiklikest toetustest, et ots otsaga kokku tulla. Põllumeeste olukorra parandamiseks on mitmeid võimalusi, mida lahutab teostamisest vaid poliitiline otsus.
Põllumeeste olukorra kandvaks jõuks on praegu tööstuse ja keskkonnaaktivistide paradigmaatiline vastasseis. Valitsus on seejuures kaldu keskkonnaaktivismi poole. See tähendab, et inimeste mõju keskkonnale püütakse minimeerida peaasjalikult majandustegevust kokku tõmmates. Seda saavutatakse nii ettevõtlust jahutava ülereguleerimisega, mis on meile tulnud suuresti Brüsselist, kui praeguses majandusseisus ka ettevõtluse otsese peatamisega, sest see pole enam rahaliselt jätkusuutlik. Kuna aga edukas regionaalpoliitika ja eesti rahva heaolu sõltuvad tugevast põllumajandussektorist, on tarvilik lähtuda poliitika kujundamisel põllumeeste arvamusest vähemalt samas mahus kui rohepöörajate omast.
Et ametnike arv Eestis kasvab, on vana uudis. Kõige kiiremini ongi viimasel ajal paisunud kliimaministeerium, kus kuulu järgi on avatud hulk kõlava nimega sooje kohti. Iseenesest on asjade selline käik loogiline: esiteks on roheteema popp ja teiseks on bürokraatial iseeneseslik kalduvus laieneda. Nimelt huvitub ametnik William Niskaneni mudeli järgi oma asutuse maine ja mõjuvõimu maksimeerimisest. Kui eraettevõte püüab maksimeerida tulude ja kulude vahet, siis avalikus sektoris on raha mõeldud kulutamiseks ja ametnik püüdleb kulude ehk asutuse eelarve suurendamise poole, kuni kulud võrdsustuvad valitsuse silmis neist saadava sotsiaalse kasuga – sellest rohkem üldjuhul ülevalt ei anta. Avaliku sektori kulude osakaal SKTst aga ei saa lõpmatult suureneda – mingist piirist kõrgemale jõudmiseks tuleb makse tõsta, mis aga kägistab majandust ja teeb balansseerimise keerulisemaks. Rahandusministri ülesanne ongi juhtida riiki nagu ettevõtet ehk vähendada riigiaparaadi kulusid ja piirata bürokraatia vohamist ning seda kärpida, samal ajal säilitades minimaalse kuluga teenused, mida turg ei suuda pakkuda. Ainult nii jääb rahvale mulje, et maksumaksja rahaga käiakse ümber heaperemehelikult.
Põllumajandust reguleeritakse kõikide utoopiliste kliimaeesmärkide saavutamiseks üle. Põllumajandustoetuste saamiseks tuleb hüpata läbi rõngaste ja keegi peab hüppamisele tunnistajaks olema – kaks töökohta juures. Kõige rohkem töökohti loovad erinevad mõõdikud – terve töörühm uue mõõdiku välja töötamiseks, aga seejärel saab hulk rahvast sellega mõõtma hakata, ja nii igal põllul. Traditsioonilise kompostimise keelamine annab samuti põhjuse uusi ametnikke palgata.
Selline ülereguleerimine pärsib majandust, sest ametnikud võiksid teha tootvamat tööd ja põllumehed täpselt samamoodi. Veelgi märgilisem on, et need bürokraatlikud protsessid on ka keskkonnavaenulikud. Mida rohkem raha avalikus sektoris ära kulub, seda vähem on võimalik põllumeestele toetusi jagada. Präänik aga aitab põllumeestel palju paremini kliimaeesmärke täita kui piits. Põhjus on lihtne: üks suurem toetus minu ettevõttele läks täies ulatuses masinapargi uuendamiseks. Uus traktor teeb ära nelja (igi)vana traktori töö, aga kulutab vaid kaks korda rohkem kütust. Niiviisi säästame raha ja loodust. Tavalise kasumiga on peaaegu võimatu uusi põllutöövahendeid osta, sest need on väiketaluniku jaoks liiga kallid.
Lisaks bürokraatia kokkutõmbamisele on teine tõhus kliimameede soodsa ettevõtluskeskkonna loomine, mis hoiab põllusaaduste kasvatamise Eestis. Eestis põllu pidamine on teiste riikidega võrreldes keskkonnasõbralikum ja siinne toodang palju mahedam. Kui kogu Eesti teravili toodetaks siin ja seda jääks eksportimiseks ülegi, oleks pisut vähem vaja näiteks Saksa põllumajandust, kus taimekaitsevahendeid kasutatakse pindalaühiku kohta neli korda rohkem kui Eestis, ja Poola põllumajandust, kus see arv on 2,2. Samuti kasvataks Eestis tootmine meie majandust.
Ettevõtluskeskkond on soodne, kui maksud on madalad ega tõuse – selles osas on valitsus teinud katastroofilisi vigu. Teine soodsa ettevõtluskeskkonna mõõdik, nagu ka ülal mainisin, on sisendite hind. Elekter on praegu selgelt liiga kallis – rahvusvahelisel tasandil tuleb riigil teha sammud, mis muudavad imporditud elektri odavamaks, aga veel parem on teha sammud, mis võimaldavad meil kõik oma elektrijaamad mingit saastekvoodihinda kartmata tööle panna. Saastada tuleb inimeste esmaste vajaduste rahuldamiseks nagunii, aga seejuures ei pea meie oma põlevkivitööstust häbenema, kui saksa põllumees pritsib oma taimi neli korda rohkem. Globaalses kontekstis, mis kliimapäästjatele ainsana lugema peaks, saastamine väheneb. Samamoodi peaksime olema uhked selle üle, kui Eestisse koonduks nii palju tööstust, et meie hakkaksime õhku paiskama 20% maailma süsihappegaasist, tingimusel, et ülemaailme saastamine väheneb samuti 20%. Kui me suudame midagi teistest tõhusamalt teha, peame sellele rõhuma.
Põllumajanduse elavdamiseks Eestis on niisiis kolm peamist sammu. Esiteks tuleb kokku tõmmata avalikku sektorit. Teiseks tuleb põllumajandustoetusi suurendada. Kolmandaks peavad maksud ja elektri hind langema vähemalt nelja aasta tagusele tasemele. Eesti rahva toidujulgeoleku tagamiseks, maaelu edendamiseks ja kliimaeesmärkide päriselt saavutamiseks ei ole ükski hind liiga kõrge.
Ronald Judin
Sinise Äratuse juhatuse liige