Sõda algas homme

Eesti Vabariigi 104. sünnipäeva varahommikul kell 5.06 äratas mind telefon – tuttav ajakirjanik saatis Kiievist sõnumi: „Nüüd hakkas pihta“. Just eelmisel õhtul olime arutlenud, et pääsu vist pole. See sõda kestab juba teist nädalat.

Kui ma laps olin, näidati igal pühapäeval kell 10 saadet „Teenin Nõukogude Liitu“ ja kell 11 „Nelja tankisti ja koera“. Või oli see vastupidi. Vahet pole.

Igatahes käis külm sõda Nõukogude Liidu Brežnevi ja Ameerika Ühendriikide Reagani vahel. Hirmutati neutronpommiga. Eelmisest suurest sõjast oli möödas umbes sama palju aastaid, kui Eesti on tänaseks vaba olnud.

Kusagilt, vist sealtsamast pühapäevastest sõjafilmidest, jäi meelde valjuhääldi, kus kuulutati karmi baritoniga: „Tähelepanu, tähelepanu, eile ründas Saksamaa Poolat“. See pidi tähendama Teise Maailmasõja algust. Nõukogude propagandat, mis Nõukogude Venemaa võidule järgnes, said kõik tunda veel aastakümneid.

Kui isa jäähokit vaatas, siis ma päris väiksena ei saanud aru, et miks ta Kanada poolt on, mitte Nõukogude Liidu, meie kodumaa. See oli 70-ndate alguses, kui profid veel ilma kiivrita mängisid. Aga see küsimus sai kiiresti ammendava vastuse.

Kooli minnes vene keele tunnis ma juba põhimõtteliselt ei õppinud seda „vaenlaste“ keelt. Ja kaheksakümnendatel aastatel sodisin kaustikukaante taha pastakaga sini-must-valgeid lippe. Kui ajalooõpetaja oma punases käsitluses meie – õpilaste – vastuseisu kohates nutma puhkes, tulime kõik tunnist ära. Rahvuslus kasvas iga uue päevaga. Õhus oli tunda kevadet.

Ja nüüd, paar nädalat tagasi kell 5.06 hommikul saatis Kiievis reportaaže tegev tuttav ajakirjanik sõnumi: „Nüüd hakkas pihta“.

See sõda hüüdis tulles. Juba 2014.aastal. Ja mullu sügisest, kui räägiti õppustest Ukraina piiri ääres ja Valgevenes. Kõik ettevalmistused kõnelesid vaid ühte keelt, iga liigutus oli luurele näha. Ikka ei usutud! Lausa ehmatav, kui lihtsameelne saab olla. Eilsetest harrastusviroloogidest on ühtäkki saanud sõjandusksperdid, ent isegi pärisasjatundjad räägivad nüüd, et Venemaa rünnak oli suur üllatus. Kas Euroopa liidrid, kes aina Putini ees lömitasid, olidki päriselt naiivsed ja uskusid teda?

Jah, minu eakaaslased mäletavad veel tsiviilkaitseõppusi, neid jubedaid sireene ja koledaid plakateid paneelmajade keldrites.

Aga pärast seda, kui saabus vabadus, tundus see kõik nii mõttetu. Sest näisime uskuvat, et see pole võimalik, et pole ju mõeldav, et meie ajal keegi veel hakkab protsessi tagasi pöörama või muutub lihtsalt metslaseks, kes mineerib humanitaarkoridori, ning pommitab lasteaedu, haiglaid ja sünnitusmaju.

Kuhu meie praegu varjuksime? NATO vihmavari ei näi aitavat.

Uskusime, et laulsime Eesti vabaks. Tagasi vaadates oli see tegelikult kõik üks suur õnnelike juhuste kokkulangemine. Tõsi, laulmine ise andis romantilist lisaväärtust.

Mis edasi sai? Meil polnud ju vaenlast vajagi – lasime kätest lahti ja hakkasime endi seest neid otsima, lõime üksteisel hambad kõrri. Viimastel aastatel läks eriti brutaalseks.

Juba stardipakkudel polnud me võrdsed. Vanad kommunistid, nomenklatuur, kasutas ära omad eelised, nutikamad ärikad rikastusid ettevõtete erastamise, metalli, metsaga, toodi Venemaalt autosid ja kasvatati sigu. Lihtsamatele jäi vahvliküpsetamine ja taksokooperatiiv.

Rühkisime 30 aastat kuni koroonani välja. Siis ühtäkki adusime, et kõik polegi nii iseenesestmõistetav. Meie, endised sini-must-valgete lippude all „laelupjajad“ läksime pooleks. Maskid, vaktsiinid, haigused ja surmad – see kõik näis liiga irreaalne selles nii turvalisena tundunud kaasaegses maailmas.

Siis me läksime Toompeale ja karjusime meie enda politseile „Häbi!“. Teleskoopnuiast sai sümbol. Ukrainlased lähevad täna paljakäsi tankide vastu ja karjuvad „Domoi“ või lihtsalt ropendavad okupantide peale pommirahe all.

Sotsiaalmeedias näidatakse meeletul hulgal erinevaid kaadreid, kuigi selles infotulvas ei tea kunagi, mis on õige, mis lavastus.

Meelde on soovinud meem Ukraina presidendist, kes ütles, et ärge pange oma kabineti seinale tema pilti, vaid pange sinna oma laste ja lähedaste foto ning iga otsust tehes, vaadake enne neile silma.

Meid ei huvitanud Iraak, Afganistan, Mali, Süüria… Kuni sõda hakkas siinsamas, Euroopas. Ja me oleme paanikas. Sest nüüd see puudutab meid otseselt.

Tuttav ajakirjanik on igal õhtul eetris – kiiver peas ja kuulikindel vest seljas. Ümberringi surevad inimesed. Ja sünnivad kangelased.

Mina kartsin lapsena sõda, kuigi mul oli ometi suhteliselt õnnelik lapsepõlv. Sellele vaatamata, et polnud arvuteid ega muid põnevaid leiutisi. Kuulasin biitleid ja italianot läbisegi ja tegin kassettmakiga värvimuusikat, toppides värvilist traati kõlariaukudesse.

Aga ma nägin Eesti vabanemise ära, veelgi enam – ma võtsin sellest osa. Liigutuspisarais ja lauldes.

Mul on kahju nendest noortest, neist põlvkondadest, kes pole seda „laulvat revolutsiooni“ ise kogenud. Ainult selle nimel tasus elada. Ent mille nimel tasub surra? Igatahes mitte Putini!

Eesti sai esimese sõjaohvri, selleks on kunstnik Leonhard Lapin, keda olevat tabanud infarkt televiisorist rindeteateid jälgides.

Tänapäeva noored mõõdavad ökonoomilisi jalajälgi, nad kaitsevad loomi ja söövad taimi. Nad ei julge enam lapsi sünnitada, sest nende tulevik on ebamäärane.

Enamus meist ei ole sõda näinud, paljud pole ka sõda kartnud: me vaatame popkorni kugistades ja naeru pugistades Hollywoodi märulifilme läänemaailma kangelastest, kuid reaalses elus ei saa sekkuda ei kapten Ameerika, Superman ega isegi Chuck Norris; me tapame arvutimängudes inimesi nii, et veri lendab mööda kuvarit laiali, kuid reaalset tapmist nähes tabab meid šokk ja abitus.

Kaitstes kodutuid kasse, näevad meie eilsed kliimavõitlejad täna päriselt laste tapmisi. Ja see ei lõpe isegi siis, kui virtuaalreaalsuse mask eest võtta. Ei, see pole uni.

Me kardame, et käiku lähevad tuumapommid, me kardame, et järgmisena võetakse Eesti ära. Ja samal ajal me selgitame välja, kes on see kõige õigem eestlane.

Miks sul on Eesti, mitte Ukraina lipp profiilipildi juures? Ups!

Ajakirjanik pärib tõsimeeli poliitikult, et miks tal hommikul oli Ukraina värvides lint pintsakurevääril, aga lõunal enam polnud. Teine küsib, kas sa oled juba Ukrainale annetanud. Kui ei ole, siis millal? Kui ei tea, siis, miks. Teine kogub endale iga uue postitusega sõja arvelt poliitilist kapitali.

Me läheme õhinapõhiselt Poola-Ukraina piiri äärde põgenikke tooma, mõni siiralt, mõni soovist teenida sellega ära kaasmaalaste lugupidamine. Aga see ei ole Pärnu üleujutus, mida niisama uudistama koguneda.

Kannatused tehakse rahaks. Mis on tähtis? Mis üldse enam loeb?

Kuhu kadusid koroona, vaktsiinid, maskid? Kõik on selle eilse peateema ühtäkki unustanud. Inimesed lihtsalt ei jaksa enam. Ühiskond on ise initsiatiivi üle võtnud ja end sellest kõigest lahti haakimas.

Sanktsioonid. Vene kaup visati poest välja. Mõni ei visanud ka. Jood ja sool on ära ostetud. Mõned riiulid on tühjad. Kütusehinnad ajavad nutma. Eilses heaoluühiskonnas valitseb kaos.

„Andke andeks, et ma olen venelane,“ kannab üks mees plakatit. Teine kleebib autoaknale agressorite tankidelt tuttava Z-märgi.

Venelastega enam sporti teha ei tohi. Vanemuises siiski Rimski-Koršakovi mängiti. Pärast seda, kui oli Ukraina hümn ära lauldud.

Meid juhivad emotsioonid, aga need ei ole just kõige paremad giidid. Eriti keerulistel aegadel. Liigne emotsioon võib inimese narri olukorda asetada. See on muidugi kõige väiksem viga kogu selle traagika juures.

Me peame tajuma kaasnevaid ohte. Olukorras, kus kõik Venemaaga seotu on tabu, viib meid järjekordse „pronksiööni“.

Eestis on sõna „venelane“ olnud alati solvava alatooniga, neutraalsem on selle asemel mainida „idanaaber“. Samas meenub seesama vene keele õpetaja, kes mulle kahtesid ladus. Ta ütles, et iga rahvuse hulgas on mölakaid ja häid inimesi. Nii on.

Enne jõule Roomas käies küsis taksojuht, kust te pärit olete. Kuuldes, et Eestist, ütles ta vaid kaks sõna: „Bad luck“. Ta pidas silmas Venemaa naabrust.

Meil on kõik väga segamini. Emotsionaalseid, rahvuslikke tõrvikurongkäike võrdles sotside auesimees Marju Lauristin interrindega. Putin pidas neid tuhandeid inimesi – noori ja vanu, mehi ja naisi, lastega peresid ja tudengeid -, kes seal jalutasid, natsideks. Mine võta nüüd kinni!

Eestlasi on maailmas vähe. Just nüüd on paras aeg näidata üles oma kodumaa-armastust, ühtekuuluvust ja patriotismi, koonduda ühe mütsi alla, olgu meil profiilipildi all Eesti või Ukraina rahvusvärvid.

Ärme tühista Tõnis Mägit ega tema „Koitu“, ärme anna pandeemiaväsimusele, energiakriisile, hinnatõusule ega valitsuse lollidele otsustele alla. Igaüks sõdib oma sõda ja omal moel. Aga mitte iseendaga. Maailmas on veel palju ilusaid asju ära teha.

Kaks aastat oleme üksteisele tervist soovinud, nüüd soovime rahu.

Aga see sõda ei lõpe siin ega praegu. Seitsmekümmet seitsmendat rahukevadet ei tulnud.

Aarne Mäe

ajakirjanik, Riigikogu EKRE fraktsiooni meedianõunik