16.09.2018
Mis peitub ühe Ouislingi ajus?
Õige politoloog on see, kes hindab ja analüüsib asju erapooletult, mitte aga poliittöötajast ninaupitaja, kes arvab ennast kõike teadvat!
Eestis on terve rida nn politolooge, kes arvavad kõike jagavat, aga on sõna otseses mõttes (vabandage mind!) lollid nagu lauajalad. Miks? See nad pakuvad tõena välja seda, mida nende endi rumal mõtlemine suhu paneb! Jutt käib kahest mehest, kes nimetavad ennast politoloogiks – nendeks on Mihkel Solvak ja Ahto Lobjakas.
ERR kirjutab: “Rahvusküsimuse teemat on viimasel ajal tõstatanud pigem EKRE ning Solvaku hinnangul tuleb see asjaolust, et EKRE on ühe teema seltskond olnud. “Kui põgenike ja sisserände teema vaibus, on nad otsinud uut teemat. Nüüd nad on jälle rahvuse teema üles tõmmanud, aga ma ei julgeks väita, et selle alusel nad domineeriva positsiooni saavutavad,” prognoosis Solvak.” Lobjakas omakorda ütles ERR-ile, et Vene kaardiga mängimine valimiseelsel ajal on poos – sellele Quislingile kuuluvad ka reeturlikud sõnad: “Kui riik võtab hoiaku, et vaja on vene keelest lahti saada ning eesti keel saaks esimeseks keeleks, siis see on ebainimlik ja ebademokraatlik.”
Näha on, et mõlemad mehed arutlevad oma rikutuse positsioonilt ehk seisukohalt, et mistahes teemapüstitus on tingitud soovist valijate hääli võita; et teemad võetakse üles mingi kasu saamise eesmärgil; et poliitikas käibki ainult poosetamine – kummalgil ei tule pähegi, et keegi võiks neid asju ka siiralt mõelda.
Kui ma enam kui aasta eest eestikeelsest Lõuna-Eestist Tallinnasse kolisin, rabas mind kõige rohkem see, kui hullusti vene keel Tallinnas domineerib. Ilmselt olen elupõliste ja sellega harjunud tallinlaste kõrval objektiivsem hindaja, ja minu arvates läheb asi iga päevaga üha hullemaks – midagi on vaja ette võtta, ja nii arvavad kõik EKRE liikmed. Jah, eesti keele alleshoidmine on EKRE üks valimisplatvormi prioriteete, kuid see pole päevakorral sugugi mitte häälte püüdmiseks, vaid see on kogu aeg olnud tõsiseks mureks. Seda enam, et teemat pole tõstatanud mitte EKRE, vaid juba lasteaiast venestavat “keelekümblust” alustanud minister Reps “kahesajalise” Kallase toel.
Keele- ja rahvusküsimus pole EKRE-l tõstatatud mitte valimiste eel, vaid on kogu aeg olnud tähelepanu keskmes. Praegu on see küsimus päevakorras pigem seetõttu, et Reformierakond ja Isamaa on ühtäkki eesti keele kaitsjateks hakanud, kuigi mõlemad on väga pikki aastaid võimu juures olnud, ja pole midagi ära teinud. EKRE märkas näiteks aastavahetusel, et hümni jäeti tähelepanu alt välja, ja algatas hümniseaduse – eestluse kaitsmine on EKRE-l olnud kogu aeg esmatähtis ja veres.
Põgenike ja sisserände teema pole sugugi vaibunud, nagu Solvak väidab. Kuna neegreid saabub üle Vahemere riburada ja Eesti valitsusel puudub igasugune selgroog, on kogu aeg oht, et siia smugeldatakse uusi pagulasi või võetakse endale vastavaid kohustusi. Sisseränne aga läheb üha hullemaks, eriti odava tööjõu sissevedu Ukrainast, ja see on juba pikka aega EKRE tähelepanu all olnud ka Riigikogu töös, kus rahvuskonservatiivid püüavad takistada sisserände piirangute leevendamist välismaalaste seaduses.
Eestis on hetkel vaid kaks tõsiseltvõetavat ja usaldatavat poliitilist jõud – nendeks on sotsid ja EKRE, sest mõlemad ajavad just oma ideoloogiale tuginevat poliitikat. Kui Jevgeni Ossinovski ütleb, et rahvuslus on ohtlik düstoopia, siis just nii ta mõtlebki, ta ei püüa kellelegi meeldida ega kellegi häält püüda – ja täpselt sama on Mart Helmega, kui ta ütleb, et Eesti ainsaks teeks on suveräänne rahvusriik.
Kui peaks valimistel juhtuma see, et sotsid löövad teisi pika puuga, siis juba peagi saab Eestist samasugune riik nagu Rootsi, kogu oma võrdõigusluse ja immigrandilembusega. Ja kui EKRE peaks saama võimuparteiks, siis saab Eestist umbes selline riik, nagu on Ungari ja Poola – immigrantideta, geiagendata, Soroseta. See peaks igale politoloogile selge olema, et mõlemad teevad kõik oma ideaali nimel – miks on siis vaja põhimõtteliste poliitikute juurest ebasiirust ja valetamist otsida?
Kui rääkida veel populismist, siis EKRE võib sellest seltskonnast küll vabalt välja arvata. Nii on rahvuskonservatiivide üheks põhiteemaks justiitsreform. Selle teema püstitaja, kes väidab, et kogu see süsteem on üdini mäda, tõmbab endale automaatselt kaela väga võimsa süvariigi viha – selle nn populisti vastu keeravad kohe kohtud, prokuratuur, politsei, kapo, välisluure, nagu see on juba EKRE-ga juhtunud.
Kas keegi, kes ei mõtle sellise reformi läbiviimist siiralt, tahaks ja julgeks endale just valimiste eel sellist vaenlast tekitada? Seda enam, et ka valimiste järel tuleb see asi tõsiselt käsile võtta – nii suure asja tegemata jätjal pole 2023. aasta valimistele enam asja! Sama on ka pagulaste nullkvoodi, kooseluseaduse prügikasti viskamise ja paljude muude teemadega – neid lubadusi tegemata jättes on lubaja erakond kohe poliitiline laip, eriti veel EKRE, kelle laiba nägemine on kartellierakondade suurim soov!
Teate, Solvak ja Lobjakas, miks te olete haledad? Sest teie esitate tõena oma eksiarvamusi, jutustades suure suuga sellest, kuidas EKRE otsib teemasid, et silma paista ja valimistel hääli võita. Mina olen päevast päeva nende inimeste keskel ja näen, et nad valutavad tõsiselt südant eestluse pärast, mitte ei arutle, milline teema võiks rahvale peale minna.
Seepärast vihastabki (ja pisut ajab naerma) see, kui kaks isehakanud politoloogi räägivad oma arust asjatundjatena asjadest, millest nad ise tegelikult midagi ei jaga! Tegelikult olete kaotajad teie, sest väidetavate politoloogidena ei näe te asju mitte reaalselt, vaid nii, nagu teie ideoloogiline taust ette ütleb, te ei suuda isegi asju neutraalselt analüüsida – ja tulemuseks on see, et te põrute oma prognoosidega, muutudes poliitilises analüüsis mittearvestatavateks naljanumbriteks!