30.10.2018
Raul Rebase piilumine ajakirjanduse ja sotsiaalmeedia tagatubadesse ei anna täit pilti seal toimuvast.
Eestis valitseb ühiskondlike protsesside hindamisel silmaklapiefekt – inimesed on muutunud teatud ideoloogiate edasikandjaks või vähemalt on neist tugeval mõjutatud, ja see ei lase toimuvat objektiivselt hinnata – seetõttu on ka järeldused valed.
Kommunikatsioonikonsultant Raul Rebane vaeb ERR-is ajakirjandust tabanud kriisi, öeldes, et ajakirjandusele on tekkinud ka väga palju konkurente, eelkõige sotsiaalmeedia. Tema sõnul näitavad viimase viie kuni seitsme aasta jooksul tehtud uuringud, et sotsiaalmeedia tähendus on kasvanud. See aga ei pruukivat olla tingimata positiivne, vaid on tihtipeale negatiivne.
“See tähendab seda, et kui inimesed saavad oma olulise info sealt, siis klassikaline meedia ei pruugi neile omada enam tähtsust. Need protsessid on läinud nii kaugele, et praegu peame tõsiselt rääkima nii ajakirjanduse kui ka kogu infovälja kriisist,” rääkis Rebane.
Tegelikult on ajakirjandus ise endale vee kaela tõmmanud, seda aegadest, mil ta muutus riigipoliitikale truuks. Alguse sai see rändekriisist, mil pagulasküsimus keskendus ainult ühele – need inimesed on õnnetud ja neid tuleb aidata ning kõik, kes nii ei arva, on rassistid ja natsid.
Tollal läks ajakirjandus sildistamisega kaasa, kuigi enamikku inimestest painasid lihtsalt inimlikud kahtlused – kas need inimesed ikka sobivad meie vaesesse ühiskonda, kas nendega ei kaasne konflikte ja turvalisuse kadu, kas meil on ikka nende aitamiseks võimalusi jne. Sellised küsimused summutati ja nende esitajad sildistati – meedias ei järgnenud vähimatki asjalikku ja igakülgset arutelu sellest, mida võiks pagulaskriis Eestile kaasa tuua. Muide, sellist arutelu polnud ka kooseluseaduse vastuvõtmise eel – meedia häälestas ühiskonda vaid pooldavale seisukohale.
Juba siis kandusid kahtlused ja arutelud sotsiaalmeediasse, mille kaudu vahendati ka teiste maade ajakirjandusest võetud artikleid pagulaste kuritegusid Lääne-Euroopas, massimiitingutest traditsioonilise perekonna kaitseks ja paljust muust – omamaistest infokanalitest polnud seda leida, seal taoti vaid sallivuslikku rauda. Tollal ei arutlenud ükski kommunikatsioonispetsialist selle üle, mida üheülbalise kajastusega ajakirjandus endale kaela tõmbab.
Raul Rebane ei vaatle kahjuks Postimehele omast ühekülgset kajastust, kus EKRE on ainult negatiivse uudise objekt. Aga see tendents on kogu vasakliberaalses ajakirjanduses – Donald Trump, Viktor Orban, Brexit, Ungari ja paljud muud teemad on ainult negatiivses värvingus. Kui võtta arvesse, et eelnimetatud poliitikud ja sündmused on täiel määral demokraatlike protsesside kaudu sündinud, peaks ajakirjandus loobuma kallutatusest ja vaatama asju neutraalselt, kuid seda ta paraku ei tee.
“Lisaks tagatipuks, eriti just viimastel aastatel – ütleme neli-viis aastat – on lisandunud sotsiaalmeedia kaudu selge infomõjutus, populistlik kommunikatsioon. On lisandunud – me kutsume rahvavale -, et moodustatakse mingid grupid, kes alt toodavad mingit infot, väga tihti suunatud infot. See jõuab lõpuks suurde meediasse välja, toimub resonants ja eeter on vale täis. Või ka meedia ise ei taju, mis on tõsine informatsioon ja näiteks levitab valet,” rääkis Rebane.
Ilmselgelt viitab Raul Rebane neile alternatiivmeedia kanalitele ja sotsiaalmeedia gruppidele, kes on tekkinud just nende puudujäämiste tulemusel, mille põhjustas peavoolumeedia ühekülgsus. Nii näiteks tekkis portaal Uued Uudised ajal, mil EKRE poliitikutele peavoolumeedias lihtsalt sõna ei antud, ja oma sõnumite edastamiseks oli vaja sellist meediakanalit.
Mis aga puutub gruppidesse, kes väidetavalt toodavat suunatud infot, siis nii see ongi – kuna rahvuskonservatiivid sõna ei saa, siis nad vahendavadki rahvuskonservatiivset infot sotsiaalmeedias. Kui see aga on Raul Rebase arvates valeinfo, siis siin on probleem juba tema ideoloogilises kallutatuses. Meediaruum ei peagi edasi kandma ainult multikultuursust, globalismi ja euromeelsust kandvat infot.
Tegelikult ongi suurim probleem peavoolumeedias endas, kes annab ebaobjektiivseid, ideoloogiast lähtuvaid hinnanguid, sildistab, ei arvesta arvamuste paljususega ning sõnavabadusega, lähtub poliitkorrektsusest ning sageli ka valetab teadlikult.
Kui kommunikatsioonispetsialist sellest aru ei saa, siis tuleb tal ka järgnevatel aastatel kirjutada kriisist ajakirjandusest – väljapääs peitub sõltumatus ajakirjanduses, mida Eesti peavoolumeedia aga grammigi eest pole. See, et sotsiaalmeedia võtab üle ajakirjanduse rolli, on manduja enese viga.
Lõpetuseks aga teeks ühe katse. Teisipäevane BNS edastas uudise, mille kohaselt soovib Trump tühistada mittekodanike ja illegaalsete immigrantide lastele praegu antava sünnijärgse kodakondsuse. Kindlasti alustab vasakliberaalne meedia nüüd suurt hala ja siin soovikski näha, kas peavoolumeedia kajastab kasvõi ainsatki uudist, mis sisaldaks Trumpi ettepaneku toetamist.