Survegrupid lõhestavad “õilsate” ettevõtmistega ühiskonda hullemini kui keegi muu

Eestisse on imbunud Läänes juba nii tavaline uusmarksistlik võitlusrinne, kus pealtnäha õilsate ideede raames aetakse ühiskond peatumatult tülli.

BNS vahendab: “Loomakaitsjad: loomade heaolu teemad on saanud ühiskonnas uue taseme” ehk siis loevad loomakaitsjad üles oma saavutused alates karusloomakasvatuste sulgemisest kuni kaupluskettide sundimiseni loobuma puurikanade munadest.

Loomakaitse on väga õige ja õilis asi, aga Läänes on sellest, nagu paljudest teistest võitlustest, saanud ühiskonna pingestamise relv ehk siis hoiavad survegrupid ühiskonna alalises sõjaseisundis ja barrikaadidel.

Kui loomakaitsjad saavutasid karusloomakasvatajate üle võidu, hoiatasid paljud – see on alles algus, võidumaitse suus, otsitakse uusi ohvreid ja need võitlused ei lõpe kunagi, need hoopis ägenevad ja laienevad. Jutt oli jumalast õige – järgnesid puurikanad, põrsaste sabade nudimine ja nüüd on kuulda ka ristikäigust lehmade kunstliku seemendamise vastu.

Paratamatult meenub Oktoobrirevolutsioon – algul elimineeriti Vene aadel ja kodanlus ehk pursuid, siis haritlaskond, edasi töökad talupojad ehk kulakud, 1930. aastate keskel aktiivsem töölisklass ja andemakad sõjaväejuhid, kuni järel oli hall kuulelik mass.

Jättes kõrvale loomakaitse momendi, tähendab selline võitlus alati seda, et avatakse üha uusi rindeid, kaasatakse uusi inimesi, leitakse rahastus, luuakse oma palgaline aktiiv ja nii edasi – tulemina toimub suuremastaabiline ühiskonna pingestamine. Loomakaitsjad usuvad, et neile antakse järgi ja ühiskond toetab neid – nemad on ju “head” – aga nende tegevusele järgnevad konfliktid ühiskonnas on paratamatud.

Tuleb ju survegruppide nõudmisel paljudel ümber korraldada või lõpetada tootmine, teha selleks suuri kulutusi, sageli lõpetada oma elutöö – on ilmselge, et need inimesed ei suhtu loomakaitsjate agressiivsetesse aktsioonidesse pooldavalt. Paljud võitlevad vastu. Survegruppidel ei maksa arvata, et kõik inimesed mõistavad nende “õilsaid” üritusi, raputavad endale tuhka pähe ja lubavad endast üle sõita – muide, selline usk on omane revolutsionääridele.

Eesti poliitikamaastikul räägitakse palju sellest, kuidas üks või teine poliitiline jõud, erakond või poliitik ühiskonda lõhestavad – aga survegruppide puhul on see eriti ilmekalt näha, nad lihtsalt löövad pinged lakke. Hea näide on Extinction Rebellioni kliimaäärmuslased, kes rõhuvad räiget Briti ühiskonna igapäevaelu.

Loomakaitsjad pole ju ainsad barrikaadidel elajad. Näiteks võitleb LGBT väidetavalt geiõiguste eest, aga ta teeb sedavõrd agressiivsel moel, et vastumeelsus ja sellest tulenevalt vastuseis geiagendale tekib iseenesest. Seda aga neile vaja ongi – siis saab ennast ohvrina näidata, ja kui “ohvrid” ise ründavad, siis ei tundu see rünnaku, vaid enesekaitsena. Milleni “geiõigustega” jõutakse, seda võis näha LGBT Eesti nõudmistest Tallinna linnale – vikerkaarevärvilised vöötrajad, poliitkomissari kohad linnavõimus ja homoajaloo uurimine olid vaid osa neist.

Kui jälgida radikaalfeministe alates võrdsusvolinik Pakostast kuni virdžiiniawoolfide ja omatubalasteni, siis kogu nende elu ju seisnebki ainult üha uute ahistamiste, diskrimineerimiste, palgalõhede, perevägivalla ja muu taolise otsimises ja leidmises, et siis süüdlane (abstraktne valge keskealine heteromees) ette võtta ja risti lüüa, ise vaheldumisi nuttes ja siis vihast röökides, et nende keha on nende oma. See on juba tõeline revolutsioonirinne, kus Kollontaid armu ei anna.

Sama agressiivseks survegrupiks on saanud kliimavõitlejad, kes sunnivad kõigile peale oma arvamust kliimakatastroofist ega salli vastuvaidlemist, rääkimata diskussioonidest neil teemadel. Isegi taimetoitlastest on saanud nõudlik ühiskonnagrupp, kes nõuab igas olukorras endaga arvestamist.

Õilsad ideed võrdsusest või Maa päästmisest ei varja siiski survegruppide enesekesksust ja teistega mittearvestamist, nende nõudmisi, et neid ja nende ideesid asetatakse teistest ettepoole, nende agressiivsust, mis eeldabki konfliktide teket ja nende mistahes hinna eest võitu. Survegrupid on ehtsaimad uusmarksistlikud revolutsionäärid, kes võitlevad võitluse pärast ja tahavad hinge tõmmata ainult vastaste laipadel istudes.

Kui keegi toetab äärmuslikke survegruppe, siis ei maksa rahulikust ja toimivast ühiskonnast unistada – nende eesmärgiks on pidev ja katkematu võitlus barrikaadidel.

Jüri Kukk, toimetaja