28.07.2021
Röökiv-ropendav võrdsusvõitlus.
Eestis on tagasi nõukogulikud kampaaniad, mis tulevad nüüd lääne poolt, kuid on sama laastavad ja vihkajalikud kui varasemad Moskva omad – ehk siis sisaldavad stalinlikku “Kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad”.
Kui vaadata kas kliimavõitlust, võrdõiguslust või vähemuste kaitset, ikka on käekiri üks: olemas peavad olema süüdlased, keda karistada; kõik “head” peavad ilmuma barrikaadidele; peamine võitlusvahend on repressioonid; “halvad” peavad olema kõigi põlguse ja vihkamise objektiks; pole tähtis, kui kõrvalseisjad haiget saavad, ja kes pole “meiega”, on vaenlane. See on Stalini, Mao, Pol Pothi, Castrode ja teiste vasakpoolsete käekiri.
Kõik need kampaaniad külvavad vihkamist, konfliktsust, süüdistusi, ristilöömiskultust ja teisi ebainimlikke tundmusi. Võtkem kasvõi võrdsusvolinik Liisa Pakosta kampaaniad – rääkigu ta palgalõhest või triibulistest nimekirjadest, ikka jääb üles vihje, et naiste halva olukorra taga on “toksilise maskuliinsusega” mehed. Kuigi kedagi otseselt kunagi ei süüdistata. Kuigi palgalõhe küsimus on oluline, ei taheta mitte ühist lahenduse leidmist, vaid täpsustatakse ohver ja õhutatakse “süüdlaste” otsingule, kusjuures aadress on ka ette antud. Kas koos meestega ei ei saaks võrdõigusluses mitte kiiremini positiivse tulemuseni jõuda?
Radikaalfeministlike fuuriate tegemistest pole mõtet rääkidagi – selliste meeste ego peab olema küll juba maadligi pekstud, kes nendega koostööd teha tahavad. Aga ka Kaja Kallase valitsus õhutab soolisi pingeid – kui ikka tullakse loosungitega, et nüüd on naiste võim käes ja te alles hakkate nägema, siis ei too see ühiskonda mingit rahu, rääkimata naiste toetamisest meeste poolt. Seda enam, et needsamad naised on ennast valitsemises väga mannetutena näidanud.
LGBT kampaaniad ei ole juba ammu enam võitlus geiõiguste eest, vaid need on kujunenud võitluseks heteroseksuaalsuse ja traditsioonilise pere vastu. Seda näitab homoagenda eriline agressiivsus, mis teatud oludes taandub välkkiirelt ohvri rolli (“Mis on teil teiste armastuse vastu!?”), et kaastunne esile kutsuda, ja kindlustatud seljatagusega taas rünnakule söösta.
Tunnistas ju Tartu roheellgeebeeteelane Laila Kaasik, et ta läkski EKRE miitingule vikerkaarelippu lehvitama sooviga pingeid üles kütta, ning LGBT ühingu kogukonnakoordinaator Eva Marta Sokk, kes varem kirjutas loo sellest, et kristlus ei pea olema homoseksualismiga vastuolus, irvitas hiljem sotsiaalmeedias: “Kuidas lihtsalt ja efektiivselt inimesi närvi ajada: pane artikli pealkirja korraga LGBT ja sõna kristlased, toimib 100% (lopuks ometi mu artikli all ka vihased kommentaarid JESS)”.
Need on ainult kaks näidet vasakliberaalsete survegruppide tegevusest, on ju veel ka “inimõiguslased”, “pagulasabid” ja mitmed teised rünnakrühmlased. Kuigi loosungid räägivad armastusest ja inimlikkusest, jääb pärast nende rünnakuid tõelisest tolerantsusest ja empaatiast järele ainult must maa.
Isegi kliimavõitlus ei näi soovivat rohkem inimesi kaasa tõmmata, vaid neid lõhestada – geiõiguslasest roheline Züleyxa Izmailova küsib Delfis: kus on kliimakriminaali koht? Rohelistega pole juba ammu mõtet koos metsa kaitsma minna, võid sattuda geikoosolekule.
Maailmas on juba võimatu seista millegi hea eest, sest kõik võitlused on ideoloogide käes. Ütleb ju ka Greenpeace’i kaasasutaja Patrick Moore: “Mitte keegi meie esialgsetest liikmetest ei olnud raha peal väljas. Me kõik olime vabatahtlikud. Ent kui vasakäärmuslased taipasid, et meie organisatsiooniga on võimalik teenida palju raha ja saada suurt mõjuvõimu, võtsid nad selle üle.“
Eestiski on näha, kuis LGBT, feminism, kliimavõitlus ja palju muud on naiskomissaride kätes. Pole siis imestada, et mehed ja naised enam ei tutvu, sest miks peaksid “šovinistlikud sead” ja “feministlikud bitšid” üldse tahtma üksteisega arvestada.