Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Süvariik kosub võimsalt meie hirmudest, ahnusest ja kadedusest ning meie riigi eelarvest

-
31.12.2019
Rahvuskonservatiiv Eda Rüütel.
© UU

EKRE liige ja kristlane Eda Rüütel kirjutab oma mõtetest mööduva aasta viimastel päevadel.

„Olge kained, valvake, sest teie vastane, kurat, käib ümber nagu möirgaja lõukoer otsides, keda neelata. (1Pe5:8)

Aastaid tagasi ühel miitingul küsis reporter, kas Eesti on vaba ja iseseisev. Minu eitav vastus jahmatas noort nii, et muud küsida ta enam ei tihanud.

Väliselt pole justkui midagi teisiti, kuid me kõik teame, et miski pole endine ja ammugi nii kuis peaks. Juba üsna sageli küsime endilt veel ehk imestunult ja ohates Siiri Sisaski sõnadega – mis maa see on? Kas tõesti meie loodud Eesti Vabariik? Alustasime hästi ja vahepeal oligi nagu päris… Või ongi see nüüd võimu võtnud süvariik?

Süvariigiks võib nimetada mistahes riigi ülemvõimu taotlevat või seda mõjutada püüdvat tegevust, mis lähtub omakasust. Olgu see ebaseaduslik või seaduslik, on see mingi ühiskonnagrupi organiseeritud, vähem või rohkem varjatud askeldamine, mis püüab muuta ja suunata riigi struktuure ja sealset tegevust oma tahtele ja eesmärkidele vastavaks. Süvariik on olemuselt riigi algse mõtte vastane, see ei austa avalik-õiguslikku korda.

See ilmneb väga erinevalt, alates rahva valitud institutsioonidest ja seadustest möödaminemisest kuni näiteks põlisrahva õiguste eiramiseni. Kuivõrd rangelt võttes on selline tegevus illegaalne, on see ka varjatud ja seega kohane eesliide „süva”. Kummatigi on eesmärk saavutada legaalne võim ja kontroll kogu riigis toimuva üle.

Vabariikides on nii avalik kui ka varjatud opositsioon alati sisse kirjutatud – sest kõigil on õigus oma arvamusele ja usulisele vabadusele. Aga kui valitsev riik ise on valelik ja nõrk, siis ei ole varjatul mingi probleem esile tõusta ja ohje oma kätte haarata. Vabalt võib tänane võim muutuda ise süvariigiks ja vastupidi, kui oma otsustamis- ja vastutamisalades kaotab üldsuse usalduse, loobub või üle kavaldatakse ja väevõimuga võetakse.

Nagu 1934. aastal 12. märtsil parlamendi- ja presidendivalimiste eel kuulutasid peaminister Konstantin Päts ja presidendikandidaat kindral Johan Laidoner riigis üleriigilise kaitseseisukorra, arreteerisid vabariigi vapsidest juhid ning tühistasid nende valimsvõiduga saadud volitused kohalikes valitsustes ja riiklikes võimustruktuurides. Seaduslik võim oli lõplikult kaaperdatud 1935. aastaks.

Täna aga on Eesti vabariiki olnud pea 30 aastata ja kus me oleme? Valet, ahnust, omakasu ja kadedust kohtab igal sammul ka põlisrahva enese – eestlaste – seas. Ei nad ise ega ka keegi teine ei suuda sellises olukorras neid ja nende riiki kaitsta. Ei aita siin plaan üks ega kaks, kui rahvas ise on nõrk ja endaga tülis.

Võtame kasvõi eilse päeva. Postkastist saame poliitikute pühade tervituskaarte ja vähemalt kahes keeles!? Kas peaminister ei tea, mis riigi peaminister ta on, mis on riigikeel või mida ütleb põhiseadus riigikeele olevat? Adub ta, millisele põhiseadusele ta vande on andnud? Või oleme meie valesse riiki eksinud ja millestki valesti aru saanud? Paljud ei imestagi enam ega arva asjast midagi. Ja see on tõsine oht omariiklusele!

Ka hariduses valitsevad kummalised lood. Ministri ametis Mailis Reps ei näe midagi imelikku asjas, kui eestikeelne kool muudetakse venekeelseks ja eesti lapsed enam eestikeelset haridust ei saa. Või et meil üldse veel venekeelsed koolid peale kõiki neid aastaid veel eksisteerivad.

Mõnitatakse aga neid koole ja õpetajaid ning vanemaid, kes oma lapse eesti keele pärast on eesti koolidesse pannud, öeldes, et väga uhke kui eesti haridussüsteemi usaldatakse, aga rahasid tõhusaks õppetööks ikka ei ole ega ei anta. Seal ju tegelik integratsioon sünnibki.

Samal ajal aga on saanud ainuüksi kolm Tallinna venekeelset gümnaasiumi ainuüksi 1, 2 miljonit nn eesti keele õppeks. Sellega oleks saanud mitu korda terve haridussüsteemi eestikeelseks muuta. Need koolid on aga täna samasugused. Ootavad peale rikastumist juba pikkisilmi riigi käest erastamist.

Ja nn eesti keele majad, kus tikutulega tuleb eesti filolooge otsida! Mind paneb imestama asjaolu, et meil on veel üldse venekeelne kaader ja et puudu on ikka veel eestikeelsetest õpetajatest – Eesti Vabariigis, kellel on oma riiklikud koolid vajaliku kaadri loomiseks juba üle-eelmisest sajandist, et riigi põhiseaduslikku kohust täita. Minister aga ei näe eesti õpetajate koolitamisel endiselt mingit mõtet, vaid otsib neid nagu kerjus tänavalt. Ja nii nad välja suridki! Kust aga tuleb venekeelne kaader? Tõeliselt huvitavad küsimused, eks ole?

Kas teie teate, mida kujutab endast Kohtla- Järve näitel „eestikeelne kool venekeelese õppekeelega”? Kas see võiks olla sama jabur nagu eestikeelne Eesti Vabariik venekeelse rahvaga? Või, kui eksameid ei kaotata, vaid asendatakse, kas jäävad siis eksamid alles?

Gümnaasiumiharidus ei ole Eestis kohustuslik ja ammugi pole seal kohustuslik venekeelne õppekeel. Küll aga peab põhikooli lõpuks inimene omandama riigikeele – selline on Eesti riigi nõue. Et noor võiks siin riigis edasi õppima ja tööle mina. Kui ta seda ei oska, siis on küsimus tema kooli õpetaja pädevuses ja lõpuks ministris, kes terve riigi haridussüsteemi toimimise eest vastutab. Mitte lapsed või ta vanemad pole süüdi.

Tallinnas on 18 venekeelse õppekeelega kooli, millest 16 on gümnaasiumid. See on nagu jäänud valitsustel kahe silma vahele nii selle keele kui õpitava sisu suhtes. Ja me imestame, miks on me riigis ikka veel massiliselt inimesi, kes on siia justkui Kuu pealt kukkunud. Vaevalt et Venemaalt ainult tulevad noored pronkssõdurile lilli tooma ja triibulisi linte jagama jms.

Ja niisama paistab, et ka riiklikus julgeolekuasutusüksuses ehk Sisekaitseakadeemias on venekeelse hariduse andmine populaarne. Kui seda ei õnnestunud viia Ida-Virumaale, siis see ei takista ju venekeelseid noori siin kooli vastu võtta. Ja just viimastel aastatel on ka nendest struktuuridest nõukogude kangelastele kenasti pärgi viidud. Huvitav eks?! Ma mõtlen, et mitu võõrkolonni me oma rahade eest juba oleme üles kasvatanud? Ah ja, ka nemad on meie maksumaksjad, et seepärast on selline tegevus seaduslik nagu kõik muu venekeelne haridus ja tegevus Eesti Vabariigis.

Tegelikult on aga see niisama seaduslik, nagu eestikeelne haridus Venemaal. On vaid üks põhjus, miks riik peaks venekeelseid koole pidama või neile riiklikke koole erastama – kui Venemaa on nõus seda meile samaväärselt tegema Venemaa pinnal. Kuna ta seda tõenäoliselt, erinevalt meist, ei tahagi, siis ei ole alust seda ka Eestis teha. Nii me segregatsiooniga võideldes suurema segregatsiooni saimegi. Omariiklusega nagu mustlane mädas. Või tahtsite öelda, et loome venekeelset Eesti Vabariiki?

Vaadates aga riigi võimustruktuure: valitsust, ministeeriume ja ministreid, siis kes tegelikult riigis asju otsustavad ja korraldavad? Aastaid tagasi oli üks minister, kes ütles, et ta ei saa midagi teha. Vähemalt oli aus, sest tegelikult juhivadki riiki ametnikud, mittetulundusühingud, sihtasutused, kes teinekord valikuliselt ministri soovitusi täidavad…

Või täidab minister ametnike soovitusi. Oleneb, kuidas asjale läheneda. Vaadates aga, kui alandlikult ministeeriumid ja vastutavad ministrid rahva huve ja rahvast teeninud on, tõusevad ihukarvad püsti. Mis riik see on, kes õpetajate meeleheitlikest nõuetest järjekindlalt aastate panu üle sõidab; kes oma ettevõtted, talupidamised ja algatused valesüüdistuste ja muude vaenamistega põrmustab; kes perekondi homolembusele sunnib; kes kõikvõimalikul muul tasandil eestlaste elu oma kodumaal väljakannatamatuks teeb, et inimesed peale enesetappu või tulirelva enam muud lahendust ei näegi.

Või teostavad kõik üksmeelselt presidendi määratud ravi sellele maale, kus see maa siin põdevat haigust, milleks on inimene, kes CO2 emiteerib? Palju jõudu! Eestlane on visa hing ega taha mitte ära surra.

Kusjuures me võime veel siin  rääkida, aga tegelikult üle meie peade, me tahtele vastukarva antakse ikkagi lastele perversset seksuaalkasvatust, et neil kaoks vähimgi isu lähisuhteid sõlmida ja järglasi saada; globalismi, kus rahvaste vahel on vaid sõprus, ainult meie endi kodumaal pole meid vaja; ning ikkagi muudetakse haridus- ja hindamisüsteemi, isegi kui sellel puudub igasugune loogiline mõte ja vajadus. Kas see on süvariik või Eesti Vabariik? Kuna Euroopa Liit kujutab endast riikide ülest riik, siis pole ta ei süva ega oma, vaid ühendriik.

Ja kui me mõtleme, et see riik, mille peremehed me pole, ka ilma igasuguse suurema vajaduse ja rahva tungiva soovita Rail Balticut rajada tahab, mis Eesti kenasti poolitab, oleme oma Vabariigi nii ühele kui teisele poolele ilma suurema kisa ja kärata ja ilma verevalamiseta loovutanud.

Ma olen siis kirjeldanud juba käimasolevaid protsesse. Kes aga saavad tulevikus olema ühe või teise poole valitsejad ja omanikud, seda on raske ennustada. Teatud andmeebaaside järgi on aga Eesti Vabariik üldse kellegi tundmatu aktsiaselts. Mis iseenesest muudaks küll paljud segased asjaolud selgemaks. Kasvõi selle, miks riigi struktuuri olulised üksused peavad mitte inimesi ega riigi huve, vaid kasumit teenima. Teadmatuks jääb vaid veel asjaolu, et kellele?

Kas meil on  veel lootust meie Vabariigi parlamendile ja ministritele, kelle põhiseaduslik suveräänne õigus seisneb suurenisti ikkagi õiguses olla lojaalne ja kuulekas koalitsioonipartnerile? Kus tuleb põhimõtteliselt hääletada opositsiooni vastu, isegi kui sama punkt on su enda valimislubaduses; ja koalitsioonipartneri poolt, ja isegi siis, kui see su elunatukese üle otsustab.

Peab tõdema, et muutused on rasked tulema. Aga teame, mis muutusi me siis tahamegi?

Ei ole midagi parata, mõte kisub paratamatult piiri taha. Taevalik Soome oma põrgulistega on juba üle ajamas. Sokutab ilma meie loata oma musti rahulikult meile tööle ja elama. Mis meil öelda, viimane sekkub võimsalt meie riigi siseasjadesse siinset elu korraldama. Ja eks seda kõike kõrgema ühendriigi õiguste nimel, kus me ju isegi oleme…

Inglismaa, uskuge, ta teab, mida teeb – ta tahab oma riiki ja oma elu ning oma otsustamisõigust tagasi! Muud valikut lihtsalt ei ole, kui ise end kokku võtta oma põlismaal end maksma panna.

Kuidas on lugu meiega? Ehk meil on veel, mida valvata ja mille üle otsustada? Mida meil valida on? Süvariik, ühendriik või AS Eesti Vabariik või Eesti Vabariik?

Peetrus oma kirjas jätkab: „Tema vastu seiske kindlas usus ning teadke, et teie vendadel maailmas tuleb neidsamu kannatusi täielikult kannatada”. Salm kuus: „Siis alanduge Jumala vägeva käe alla, et ta teid ülendaks omal ajal! Heitke kõik oma mure  tema peale, sest tema kannab hoolt teie eest!”

Eesti Vabariigi päästeks me vajame veel üht imet! Kui püüaks olla veel need imetegijad?! Est-exit!“