Taavi Pärtel: “Keskmine tavaline” ehk terve mõistuse rändepoliitika

Konfutsiuse ideaaliks oli “keskmine tavaline”, s.t. äärmustest hoiduv inimene (mitte segi ajada keskpärasusega!). Niisamamoodi peaks olema ka poliitikas. Rahvuskonservatiivid ongi terve mõistuse poolt ja “rumaluse diktatuuri” vastu.

Paraku näeme, et mitte ainult Venemaal, vaid ka Euroopas käituvad paljud tipp-poliitikud, nagu oleks neil “katus ära sõitnud”.

Sama on juhtunud Eestiski terve rea seni täiesti sümpaatsete poliitikutega. Vähemalt sama palju on neid, kellest võiks oodata täiesti loogiliselt tervest mõistusest lähtuvaid seisukohavõtte, kuid kes mingil põhjusel pelgavad seda teha. Viimaseid tulekski julgustada, mitte neid juba ette “reetmises” süüdistada. Järgnevalt tulevadki vaatluse alla mõistliku rändepoliitika põhipunktid.

Me peame oma tegevuses lähtuma eeskätt rahvuslikest huvidest. See tähendab ka, et ei tohi kuulata arukaotanud poliitikuid, vaid tuleb teha seda, mis on õige! Nagu tegi Ungari, asudes omal algatusel Schengeni viisaruumi piiri kaitsma. Selle eest sai ta muidugi kõvasti kriitikat, nüüd aga isegi Saksamaa kaudselt juba tunnistab, et Ungari on õigesti toiminud.

Tõelistele pagulastele abi ja varjupaiga andmise vastu meist enamikul vaevalt midagi on. Paraku pole rõhuv enamus Euroopasse saabunuist üldsegi mitte naised-lapsed, vaid “täies elujõus mehemürakad”, nagu keegi tabavalt nende kohta ütles. Ühesõnaga on tegu võltspagulastega. Õigupoolest peaks neid nimetama hoopis sissetungijateks – sest nad ületavad riigipiire ju täiesti ebaseaduslikult! Mitmed EL liikmesriigid samas ei võta midagi ette oma piiride kaitseks, vaid hoopis mahitavad ise inimkaubandust. Selle kõrval jätkub neil veel jultumust nõuda Ida- Euroopa maadelt nende võltspagulaste vastuvõtmist, ähvardades muidu vähendada neile maadele EL fondidest eraldatavaid vahendeid.

Samuti on kordades tõhusam aidata abivajajaid nende endi kodumaal, sest ainuüksi kliimaerinevustest tingitud kulud jääksid ära. Ehtsad pagulased on endiselt Türgi, Liibanoni jt. maade põgenikelaagrites ning ootavad võimalust kodumaale naasta. Kahtlemata oleme riigina valmis neile selleks jõukohast abi osutama. Tõeliste põgenike massiline Euroopasse toimetamine seevastu ei aita kuidagi kaasa ei rändekriisi ega nende kodumail valitsevate probleemide lahendamisele. Pikemas perspektiivis hävitab niisugune poliitika vältimatult hoopis Euroopa Liidu enda, sest vaesuse vähenemise asemel hakkab vaesus hoopis levima. Kuni ühel hetkel polegi enam seda meeletut inimmassi millegagi ülal pidada. Mis siis saab, sellele Merkel, Juncker, Verhofstadt ega ükski teine EL tipp-poliitik vastust ei anna, rääkimata Rõivasest.

Nii tulebki tõdeda, et teatud ringkonnad ignoreerivad endiselt fakte ning suruvad endiselt peale omaenda dogmadest lähtuvat poliitikat, mis on ilmselgelt juba oma jätkusuutmatust tõestanud. Justkui oleks ainus võimalus pagulasi aidata nad kõik Euroopasse toimetada. Rooma impeeriumi saatus peaks meid pealegi hoiatama. Siinkohal küsikski retooriliselt, et mida oleks teinud T.H. Ilvese suur lemmik Marcus Aurelius, kui ta oleks teadnud ette, et ühel päeval rüüstavad barbarid Rooma?

Ent kuidas on Eestis lood massimmigratsiooniga – kas meil siis on see oht olemas või mitte? Ehkki hetkeseisuga Eestit otsene massimmigratsioonioht ei ähvarda (isegi võltspagulased ei taha ju massiliselt meile tulla!), on meil ometi olemas massimmigratsiooni tulihingelised pooldajad (näiteks isegi mõni äsjane presidendikandidaat) ning just see ongi probleem. Pooldajate põhiargument on, et massimmigratsioon päästab Eesti majanduse ja isegi meie rahva väljasuremisest. Kuidas on aga lood tegelikult?

Jah, massimmigratsioon võib mõneks ajaks küll leevendada meie majanduse probleeme (tarbijate hulk kasvab), kuid eesti rahva hävitaks see lõplikult. Selles võib täiesti kindel olla. Massid ei ju lõimu, vaid hakkavad võõra riigi sisse mingeid teisi riike looma, omaenda (tihti barbaarsete) kommete-tavadega. Meie oludes lõpeks massimmigratsioon pealegi varem või hiljem sarnaselt Bosnia ja Hertsegoviinaga. 1990-ndatel seal toimunud sõda kolme osapoole vahel meenutab vahest kõige paremini veebist leitav foto kalmistust otse Sarajevo olümpiastaadioni kõrval. Seda on väga masendav vaadata. Ometi oli seal tegu veel ühe ja sama rahvaga, kes aga jaotus kolmeks erinevaks usundiks – katoliiklased, õigeusklikud ja moslemid.

Peabki märkima, et mis kurikuulsasse väitesse “erinevus rikastab” puutub, siis see kehtib vaid siis, kui seda erinevust on vähe. Ainult siis saab seda erinevust lõimida ühiskonda nii, et mingeid ekstsesse ei teki ning ikka juhul, kui asjaosalised ise sellest huvitatud on. Muidu läheb nii, nagu on läinud meie muulastega ja nagu näeme praegu Rootsis jt. maade näiteil. Ka paljalt keeleõppest ei piisa – näiteks räägib kurikuulus Jana Toom eesti keelt väga hästi…

Rahvuskonservatiive on valelikult süüdistatud ka “suletuse” pooldamises. See ei pea küll paika. Eesti peab endiselt jääma maaks, kuhu on oodatud kõik, kes jagavad meiega samu väärtusi, austavad meie kombeid ja kultuuri  ning ei ürita mingeid muid väärtusi peale suruda. Kes aga kavatsevad siin midagi jõuga muutma hakata, tuleb halastamatult välja saata! Näiteks pole isikud, kes viskavad toitu maha, mingid puudustkannatavad sõjapõgenikud. Niisamuti, nagu need, kes ütlevad, et nende usk ei luba neil kasutatud asju vastu võtta (sellest rääkis juba kümmekond aastat tagasi mu Soomes töötav sõber). Sellistele kuluks paar kuud kommunistlikku kasvatust ära, küll siis on kõigega rahul, mis antakse. Vaenulikele tegelastele ja nende õigustajatele tulebki anda halastamatult “hundipass”. Neid me ei salli ja keegi ei tohi meid ka sundida selliseid sallima. Kes sunnib sallima vaenulikkust, see käitub tegelikult Eesti riigi ja rahva vaenlasena!

Massimmigratsiooni vastu olemine ei tähenda päris kindlasti teatud kvalifitseeritud spetsialistide maaletoomise vastasust (pealegi pole sellel mingit seost praeguse rändekriisiga). Üldjuhul ei põhjusta töölepingu alusel Eestis ajutiselt viibivad kvalifitseeritud spetsialistid mitte kuskil erilisi probleeme. Olen ka ise tööalaselt või varem kõrgkoolis kokku puutunud nii jaapanlaste, korealaste kui isegi ühe puhast eesti keelt rääkiva hinduga, rääkimata kohalikest venelastest. Mingeid ebameeldivusi nendega pole olnud. Pealegi annavad spetsialistid oma panuse Eesti arengusse, kasvõi maksude näol või tööpanusega – vastandina päris- või võltspagulastele, keda meie maksumaksja oma rahast lihtsalt üleval peab pidama.

Kommentaarid