17.10.2016
mina 2003
Valest poliitikast on juba õige ohtrasti kirjutatud. Õige poliitika aluspõhimõtted pole paraku just väga palju jututeemaks olnud. Järgnevalt katsuks seda tühimikku veidigi täita.
Vanahiina filosoofi Konfutsiuse vähemasti kolme peamist mõtet tasuks järgida nii poliitikas osalejatel kui tavakodanikel: 1. Kui võimu tipus ei anta head eeskuju, ei anna see ka teistele lootust. 2. Teada, mis on õige, kuid seda mitte teha, tähendab põhimõttelagedust ja argust. 3. Ära tee seda teistele, mida ei taha, et sulle tehtaks.
Ka järgmised Konfutsiuse põhimõtted peaksid olema iga vähegi normaalse riigi püsivaks poliitikaks: inimestel peab olema ohtralt süüa, riigil peab olema korralik sõjavägi ja rahvas peab usaldama oma valitsejat. Kõige tähtsamaks pidas ta seejuures usaldust: “Ükski riik ei jää püsima, kui valitsejat ei usaldata”. Igapäevane “õige poliitika” näebki välja nii – “mis teeb inimestele head, seda tulebki ellu viia”.
Näeme paraku ju kõik, kuivõrd massiivselt nende põhimõtete vastu meil praktiliselt iga päev patustatakse. Ometi on kõigil siiski võimalus end parandada. Tuleb lihtsalt hakata eelmainitud põhimõtteid järgima. Nii ei ole ka kellegi “diskvalifitseerimine” vajalik, kui vaid suudetaks end meelemuutuseks kokku võtta. Eesti on selleks liiga väike, et iga väiksemagi eksimuse pärast hakata poliitikas osalejaid välja praakima. Ent kõik nad peaksid sel juhul kindlasti järgima ülaltoodud eetilise toimimise peamisi põhimõtteid. Nemad ju otsustavad meie kõigi käekäigu üle. (toon siinkohal eeskujuks EKRE-t, kes on teinud mitmeid absoluutselt õigeid asju – nende saadikud Riigikogus loobusid autoliisingute hüvitamisest maksumaksja raha eest ning ringreis “Kahekõne rahvaga” oli samuti midagi sellist, mida kõik erakonnad peaksid pidevalt tegema). Diskvalifitseerida tuleb üksnes need, kes on oma põhimõttelist kaabaklust tõestanud juba pikema aja vältel ning näidanud ka seda, et nad ei mõtlegi end parandada.
Eneseõigustus stiilis “aga teised teevad ju ka”, mida kostab üsna tihti just end liberaalseteks pidavatest erakondadest, tuleb ära unustada. Sest mõni võiks ju teistest ikka tuntavalt erineda ja olla heaks eeskujuks. Loomulikult ei tule meil kõne allagi putinlik valitsemisstiil, sest säärast valitsejat ei hakkaks meie rahvas iialgi usaldama. Kõik öeldu kehtib nii riigi, erakonna kui ka perekonna tasandil – kui juhtimine on kvaliteetne ja heatahtlik, on ka tulemused vastavad. Taoline piiramatu võimu kontsentreerimine ühe inimese kätte, nagu moslemitele omane ja mis saab alguse juba perekonna tasandil, näitab kogu maailmale ülimalt halba negatiivset eeskuju. Näitab seda, kuidas ei tohiks valitseda.
Samuti oleks väga teretulnud, kui erakonnad vähemalt prooviksid lõpuks ometi üle saada vastastikusest sopaloomisest ja lõpetaksid üksteise alusetu süüdistamise. Sama käib ka meedia kohta, kes sõltumatuse asemel täidab tihti ühe või teise partei tellimust. Sellele aitaks mõistagi kaasa senisest oluliselt suurema põhimõttekindluse julgem väljanäitamine – seegi oleks just Konfutsiuse vaimus.
Praegune lõhestatus on halb. Eesti rahval pole sellest kasu, kui igaüks endale oma erakonna teeb, sest siis ei pääse ükski normaalseid ideid propageeriv partei võimule, vaid ikka ruulivad vanad ja suured. Selle kõige asemel võiks muuta hoopis seniste erakondade omavahelise või(s)tluse positiivsemaks ning võistelda selles, kes suudab rohkem rahvale reaalset kasu toovaid ideid ellu viia. “Laskemoon” tuleks hoida ikka tõeliste vaenlastega võitlemiseks ja mitte raisata seda niisama. Võitjat premeeritaksegi valimistel ning nagu me teame – rahva hääl on Jumala hääl.