Taavi Pärtel: Kuidas tõelise äärmusluse risttule all ellu jääda?

Arvamus,
- Updated
1936191_1333655156651476_7758562626143064822_n

Paaris varasemas artiklis oli juba juttu praeguse Venemaa kui selgelt äärmusliku režiimi olemusest. Ent meie õnnetuseks pole idast lähtuv oht ainus, nagu teame. Tegelikult võime juba lähitulevikus sattuda lausa nelja erineva äärmusliku ideoloogia kandjate terrori alla. Järgnevalt tuleb juttu ülejäänud kolmest – ja me ei tohi hetkekski unustada, et niisugust segast ja ohtlikku olukorda võib Venemaagi iga hetk oma huvides ära kasutada.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Kui Venemaa eest peaks meid vähemalt teoreetiliselt kaitsma NATO, jätame siinkohal kõrvale arutelu teemal, kas artikkel 5 ikka rakendub või mitte, siis islamistide (islamit jõuga pealesuruvate moslemite) harrastatava asümmeetrilise sõja – terrorismi – eest sajaprotsendilist kaitset kahjuks polegi. Juba on olnud ohvreid ka Eesti kodanike seas. Järjest selgemaks saab, et just Euroopat tabanud massimmigratsioon ongi drastilisel määral julgustanud seni väheaktiivseidki islamiste hirmutegudele. Lennart Meri ütles juba pärast 11. septembrit 2001 tabavalt, et islamiterroristid on 21. sajandi bolševikud. ISISe loodud riigitaoline moodustis meenutabki oma barbaarsuses hämmastavalt Lenini-aegset Nõukogude Venemaad.

Samuel P. Huntington kirjutas oma “Tsivilisatsioonide kokkupõrkes” juba 20 aastat tagasi ühemõtteliselt: “Kolme erinevalt koostatud andmekogumi põhjal saab teha niisiis sama järelduse… Islami piirid on verised ja samamoodi tema sisemus…Moslemi riikidel on olnud suur kalduvus vägivalla appivõtmiseks rahvusvaheliste kriiside korral… Kui moslemi riigid vägivalda rakendasid, siis oli see kõrge intensiivsusega vägivald”. Isegi Toomas Hendrik Ilves, neoliberaal ja globalist, Eesti sisepoliitikas äparduja ja hilisem immigrantide maaletoomise heakskiitja on kunagi tunnistanud: “Lääne- Euroopa kogemus suurte, muudest tsivilisatsioonidest pärit kogukondadega ainult kinnitab integratsiooni keerulisust. Euroopas viimase kahe-kolmekümne aasta kogemus on päris raskevõitu, võrreldes Eesti integratsiooni katsetega.“ Jääb vaid imestada, kuhu küll need üsnagi mõistlikud mõtted kõik hiljem kadusid?

Praegu tulekski kõik jõud koondada islamismivastaseks võitluseks (unustamata hetkekski putinismi hädaohtu!). Selle juures tuleb täielikult unustada igasugused “sallivuse” -jutud. Vastane ei tunnista ju mitte mingisuguseid reegleid, rahvusvahelisi kokkuleppeid ega üleüldse mitte midagi, ta ei hooli absoluutselt isegi omaenda usukaaslastest. Need, kes käsivad rünnata tsiviilisikuid ning veelgi enam – käsivad oma pomme veelgi tapvamateks muuta kõikvõimalike metalldetailide lisamisega, ei vääri mitte mingit halastust. Terrorismi toetajad ja õigustajad tuleb samuti lugeda terroristideks, nagu G.W. Bushi õige põhimõte ka oli. Sest ilma nendeta ei saaks tegutseda ükski pommi- ega püssimees.

Ent Euroopa valitsevad ringkonnad eiravad järjekindlalt probleemi olemust. Isegi järjest uued ja uued terrorirünnakud Euroopa suurlinnades pole suutnud panna valitsejaid oma poliitikat muutma. “Tegu on üksikjuhtumitega!” ütlevad nad. (Muidugi oli ka 9/11 “üksikjuhtum” – olgugi, et “maailm polnud pärast seda endine…”) Islamiäärmusluse väljajuurimise asemel muutub Euroopa vasakkallakuga liberaalne eliit hoopis ise äärmuslikuks. Vasakliberaalide ja sotsialistide eestvedamisel püütakse järjekindlalt kehtestada täielikku administratiiv-justiitsterrorit, seda “vähemuste kaitse” ja “rassismivastasuse” sildi all. Niisugused sammud panevad otsesesse ohtu meie kõigi ja meie lähedaste elud. Ei saa ju politseigi oma tööd teha, kui igal sammul võidakse neid süüdistada otsesõnu “rassismis” või vähemalt “varjatud rassismis”. Näeme seda iga päev põhjamaadest ning Lääne- ja Kesk-Euroopast saabuvatest infokildudest – Rootsis ongi osa politseinikest  juba ameti maha pannud.

Nii, nagu on idanaabri aastakümnete pikkuse laimusõja tõttu juhtunud mõistega “inimõigused”, on ka mõiste “ühised euroopalikud väärtused” teatud jõudude väärkasutuse tõttu samamoodi diskrediteeritud. Mõlemad on minetanud oma algse õilsa tähenduse ning muutunud või muutumas hoopis relvaks nende jõudude käes, kelle ainus huvi on nii oma riigi kodanikke kui ka muud maailma terroriseerida. Säärast ideoloogiat, mis formaalselt kaitseb “vähemuste” õigusi, aga tegelikult kaotab ühiskonnast sõnavabaduse ning karistab kurjategijate asemel ohvreid, võib julgesti nimetada liberaalfašismiks. Loomulikult kasutavad islamistid sellist olukorda endi huvides ära. Ent juba on olnud rohkesti teateid ka vasakäärmuslike grupeeringute vägivallast rahvuslaste vastu. Niisuguseid grupeeringuid võib julgesti valitseva eliidi “rünnakrühmlasteks” nimetada. Valitsejate kasutatav retoorika „idiootsest Eestist“ kuni „kuklalaskudeni“ ei jäta samuti kahtlust, millega tegemist on.

Kui riik ei taha oma kodanikke kaitsta, vaid jääb terrorivastases võitluses deklaratiivsele tasemele ning selle asemel hoopis forsseeritult “sallivust” asub peale suruma, aktiviseerib see täiesti kindlasti teise e kohaliku äärmusluse. Mitmel riigil on kahjuks juba varem tulnud silmitsi seista omamaiste äärmuslaste-terroristidega. Need on nii vasakpoolsed Punased brigaadid, Antifašistlik rinne jt, kui ka parempoolseid liikumised (Saksa neonatsid, jt.) või siis üksiküritajad. Vasakpoolsete vägitegudest meenub Itaalia peaministri Aldo Moro mõrvamine ning massimigratsioonivastaste aktivistide ja kohtunike tagakiusamine Lääne Euroopas (nagu eelmises lõigus juba mainitud). Parempoolsetest muidugi Breiviku massimõrv ja Timothy McVeigh poolt toimepandud Oklahoma City föderaalhoone õhkimine (168 surnut). Läänes olevaid äärmusrühmitusi ei tohiks segi ajada rahvuskonservatiivsete massiliikumiste ja laiapõhiste suurte erakondadega nagu Rahvusrinne Prantsusmaal, AFD Saksas, Rootsi Demokraadid, Taani Rahvapartei, EKRE Eestis, kellele on nendesamade eelpool mainitud liberaalterroristide poolt otseette kleebitud äärmusluse silt!

Tähelepanuväärne on, et oma tegevuse õigustamiseks kasutavad nii islamistid, vasakliberaalid-sotsialistid, venemeelsed kui ka ehtsad paremäärmuslased oma retoorikas äärmiselt sarnaseid argumente ning ka nende vaenlased on samad. Enamus neist vihkavad südamest näiteks George W. Bushi poliitikat (näiteks Iraagi suhtes – üksmeelselt peetakse Iraagi sõda “USA imperialistliku poliitika musternäiteks”) ning nad suhtuvad kas mõistvalt või koguni õigustavad putinistliku Venemaa barbaarsusi. Paradoksaalsel moel tulebki just Venemaa küsimuses väga selgelt välja, et Venemaale kaasatundjad ajavadki tegelikult sulaselget liberaalide poliitikat.

Konservatiivide jaoks seevastu on selgelt olemas “normaalsed” riigid ja “paariariigid”. “Normaalsete” ülesanne on muuhulgas kaitsta ka teisi omasarnaseid “paariariikide”eest. Võibki öelda, et kõik äärmuslased karjuvad sisuliselt kommunistlikke loosungeid ja süüdistavad Läänt kogu maailma hädades, eirates probleeme, mis tulenevad tegelikult hoopis kohalikest tavadest. Teatud erinevus on vaid selles, mida äärmuslaste arvates tuleks Läänega ette võtta. Vasakliberaalid-sotsialistid tahaksid võimalusel “ülekohtu heastamiseks” vist kogu muu maailma inimesed Läände ümber asustada ning Lääne rikkused neile ümber jagada, jättes oma kaasmaalased kõigest ilma. Islamistid ja venemeelsed tungiksid ise Läände ja rööviksid hea meelega viimase lihtsalt paljaks.

Mismoodi säärases olukorras üldse käituda? See oleks pikem teema. Niipalju võiks aga siiski kohe öelda, et allaandmine on halvim valik. 25 aastat tagasi alistasime kurjuse impeeriumi sel moel, et tegime koostööd kõigi jõududega, kes samuti impeeriumi vastu võitlesid. Ideloogilised segadused Euroopas on selle pildi sassi ajanud. Õnneks on Euroopa patriootlikud jõud pisitasa koondumas ja leidmas teatud vajalikku ühisosa nii Venemaa kui ka islamistide osas. Loomulikult ei tule see kergelt ja põhiveduriks on siin hoopis Ida-Euroopa riigid. Igapäevasel tasandil tuleb alati meeles pidada, et primaarne on omaenda ja oma lähedaste elu ja tervise kaitse – ükskõik, millise vaenlase eest. Tänaval ründajaid õigustavad “ideoloogid” võib julgesti samasugusteks vaenlasteks lugeda, nagu ründajadki. Nii et kolm märksõna – ühtsus, otsusekindlus ja tegutsemisjulgus. Samuti ei tohi mitte kellelgi lasta endale sisendada, et „sa ise provotseerisid vaenlast“. Pidagem seda alati meeles!

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused