10.05.2019
Nemad ei ole meie liitlased ega ole kunagi olnud – Võidupüha paraad Peterburis.
Uute Uudiste kaasautor Taavi Pärtel kirjutab sellest, et eilsete impeeriumimeelsete jõudude “Võidupüha”-ürituste taustal tuleb meil endile taas selgeks teha, kes on meie tegelikud liitlased.
“Paari aasta eest sai kirjutatud meie rahvuslike ühisväärtuste teemal, kuid iga-aastased teatud päevad maikuus sunnivad seda teemat edasi arendama.
Esmalt tuleks kõigil, ka neil, kes seda seni pole tahtnud teha, lõpuks ometi tunnistada, et Nõukogude Liit ei vabastanud II maailmasõja eel, sõja ajal ega järel mitte ühtegi riiki. Sest punaimpeerium oli oma sünnist peale orienteeritud järjest uute maade vallutamisele.
Selles valguses on lausa tülgastav rääkida igal aastal maailmasõja lõpuga seoses suure rahuloluga mingist üldsõnalisest “liitlaste võidust”. Niisugune konstruktsioon on ju lausa värdjalik. Siin tekib paralleel putinliku Venemaa alustaladega, kus on punaimpeeriumi pärandiga kokku segatud tsaaririigi elemendid, sh. õigeusk. Tagatipuks on püütud teha Venemaa uuteks kangelasteks ühtviisi nii punaseid massimõrvareid kui ka neid, kes punase terrorirežiimi vastu võitlesid. Niisuguse lähenemise vastu hakkab terve mõistus lihtsalt tõrkuma. Sest kurjategijaid pole võimalik mitte mingil moraalsel tasandil võrdsustada nende ohvritega.
Samamoodi on kohatu nimetada ühtmoodi “liitlasteks” Lääne demokraatlikke riike ja kõige ehtsamat kurjuseimpeeriumi. Seda enam, et maailmasõja kahel esimesel aastal olid faktiliselt liidus hoopis stalinlik N. Liit ja hitlerlik Saksamaa.
Hea küll, Venemaa on Venemaa. Ent tsiviliseeritud maailmas, kus vähemalt sõnades räägitakse nii palju inimõiguste ülimuslikkusest, peaksid kehtima ju teistsugused, inimlikud moraalistandardid? Paraku ei ole see nii.
Kogu sõjajärgse aja on ka läänemaailmale peale surutud valedest kubisevat libaajalugu, mille kõige jäledamaks komponendiks ongi N. Liidu sõjaeelse, -aegse ja -järgse tegevuse süüst puhtakspesemine. Sama kehtib ka suhtumises kogu rahvusvahelisse kommunistlikku liikumisse.
Kõige selle eestvedajateks on olnud ikka needsamad jõud, mis tänapäeval kaitsevad ühelt poolt uut tõusvat kurjust islamismi näol ja teiselt poolt püüavad endiselt rahvuslust maha suruda – liberaalid ja sotsialistid.
Siin peitub ka peapõhjus, miks pidid paljud Läände põgenenud eestlased pahatihti päevast päeva tõestama, et nad pole mingid sõjakurjategijad-kollaborandid, kes püüavad end päästa Nõukogude võimude “õigustatud” kättemaksu eest.
Täpselt sama probleemiga põrkasime kokku ka taasiseseisvumise ajal ja järel, nüüd juba terve rahvuse ja riigina. Loomulikult kasutasid seda olukorda ära Kremli valitsejad, püüdes igal võimalusel meie püüdlusi häbimärgistada. Kahjuks ongi Läänes alati olnud küllalt neid, kes usuvad Nõukogude ja Vene valesid. Seda pahatihti just omaenda ideoloogiliste veendumuste ja mitte nii väga ebapiisava info tõttu.
Teise maailmasõja puhkemise tegelike põhjuste ja käigu kohta on meil tänu Viktor Suvorovi, Mark Solonini, Igor Bunitši jt. ausate uurijate raamatutele juba ammu olemas täiesti tõepärane pilt. Sama kehtib ka kommunistliku liikumise ajaloo kohta ja selle seoste kohta natsionaalsotsialismiga. See pilt ei meeldi mõistagi neile, keda endiselt meie “suurteks liitlasteks” nimetatakse, ent meie selles süüdi ei ole.
Seda enam tuleb hinnata nende meie poliitikute riigimehelikkust, tänu kelle tegevusele õnnestus jõuda meie jaoks lausa elulise tähtsusega teetähisteni:
taasiseseisvumine ja seda just rahvusriigi taastamise läbi, mitte mingi multikultuurse “kolmanda vabariigina”;
okupatsioonivägede väljaajamine 1994. aastal;
liitumine NATO-ga 2004. aastal.
Kõik see sai teoks tänu äärmiselt pingelistele läbirääkimistele erinevates maailma võimukeskustes. Taustaks oli pidev meievastane infoterror, mida pidasid ühelt poolt Vene propagandavabrikud ja teiselt poolt Lääne enda “kasulikud idioodid”. Alailma tuli tõrjuda nii ida kui lääne poolt tulevat alatut laimu nii “natsismilembuse” kui “vene vähemuse ahistamise” asjus.
Vahel võiski jääda lausa mulje, et kõige kohutavam oht maailmarahule ja inimõigustele ei lähtu mitte sõdadest endises Jugoslaavias, Ruanda genotsiidist või Saddam Husseini ülbitsemisest, vaid ühe väikese rahva tagasihoidlikust soovist segamatult omaenda põlisel kodumaal oma harjumuspärasel viisil elada. Alles pärast Ukraina kriisi algust 2014. aastal on olukord muutunud… ainult et muutunud eriti keeruliseks, mitte paremaks.
Kahjuks on viimastel aastakümnetel Läänes olnud vaid paar riigijuhti, kes on söandanud ka omaenda eelkäijate ebaõiglast poliitikat kritiseerida ja meie ees vabandada. Nii toimisid näiteks Saksamaa kantsler Helmut Kohl 1997. aastal ning USA president George W. Bush 2001. ja 2005. aastatel. Ent ega rohkem näiteid ei meenugi.
Seda enam peame olema ise julged, enesekindlad ja järeleandmatud. Sest on üks kõnekäänd: “Ka väiksem mees võib suuremat võita, kui ta on küllalt järjekindel ja kui tal on õigus!”
Meil pole mitte mingit põhjust omaenda ajalugu häbeneda. Või kui ongi, siis kindlasti mitte rohkem, kui mistahes meie “suurel liitlasel”. Kindlasti pole me ju vallutanud ega orjastanud ühtegi teist maad, rääkimata mingi inimvaenuliku ideoloogia kellelegi pealesurumisest.
Tähtis on ka sealjuures mõista, et ega liigne minevikku takerdumine kellegi elu paremaks küll ei tee. Minevikku, eriti seal tehtud vigu, nagunii muuta ei saa. Tuleviku seisukohalt on tähtis, et edaspidi tehakse kõike paremini, varasemaid vigu vältides. Meie jaoks ongi kõige tähtsam rahvusena püsimajäämine. Just sellest tulebki lähtuda.
Moraalselt õige on alati selline käitumine, millega kaitseme oma lähedasi. Kui keegi väidab, et see on vale, sest mingid müstifitseeritud ideed – “helge kommunistlik tulevik”, “euroopalikud väärtused”, ka “globalismivastane võitlus” (kui seda tehakse mitte Eesti, vaid Kremli lippude all) – on tähtsamad isegi terve eesti rahva allesjäämisest, on tegu meie vaenlastega. Kui nad ka oma sõnul vastutasuks meie “julgeolekut kindlustavad”, on tegelikult tegemist lihtlabase mafioosode kombel “katusepakkumisega”.
Igal juhul me keeldume tunnustamast Lääne ühiskonda aastakümneid mürgitanud poolkommunistlikku libaajalugu. Samuti keeldume olemast Kremli-Ljubljanka ja nende läänepoolsete kaasvõitlejate orjad. Me ei mõtlegi vabandada kellegi ees sellepärast, et meile ja meie eelkäijate kõige tähtsamaks väärtuseks on olnud oma lähedaste ellujäämine omaenda maal.
Sest Eesti-taoline väikeriik pole kunagi ühtegi sõda valla päästnud. Küll aga unistasid maailmavalitsemisest kommunistid. Selle nimel mõrvasid nad elajalikult kümneid miljoneid inimesi esmalt endise Vene tsaaririigi aladel ja sundisid ülejäänuid elama kohutavates tingimustes. Ent ka sellest jäi väheks, sest oma võimu säilitamiseks tuli kogu maailm vallutada. Vaat selleks oligi vaja aidata Saksamaal võimule Hitler, sõlmida MRP ja tarnida Hitlerile sõjapidamiseks suurtes kogustes strateegilist toorainet. Ka pärast maailmasõda jätkasid Nõukogude juhid igasuguste kahtlaste režiimide toetamist. Abi ja väljaõpet andsid nad isegi rahvusvahelistele terroristidele.
Meie suured “liitlased” kas vaikivad selle maha või keelduvad seda üldse tunnistamast. Selle asemel antakse hoopis mõista, et vaatamata kõigile kommunistide toimepandud sõja- ja inimsusevastastele kuritegudele tuleb kommuniste ikkagi sallida. Sellise õigustuse võib taandada ühele teesile: “natsid olid ikkagi õelamad”. Mis siis, et meie esivanemate isiklikud mälestused lükkavad sellised väited silmapilkselt ümber. Kumba me rohkem usaldame – kas omaenda sugulasi või mingeid kaugetes riikides asuvaid propagandiste, peaks täiesti selge olema.
Just kõige selle pärast peamegi nüüd selgelt välja ütlema, mida kõigest sellest arvame. Need, keda meie endi osad kaasmaalased endiselt meie suurteks ja asendamatuteks “liitlasteks” nimetavad, ei ole meie liitlased ja pole seda kunagi olnudki. Sest nad on juba a a s t a k ü m n e i d püüdnud meie hinge tappa!
Siinkohal tuleb taas korrata, et rahvuskonservatismil pole natsismiga midagi pistmist. Olgu ära öeldud ka see, et just Hitler oligi see, kes meid Stalini meelevalda andis. Kas tõesti pärast seda saab üldse keegi mõeldagi, et me oleme talle selle eest tänulikud?
Tänapäeval tuleb suure umbusuga suhtuda mistahes väidetavate “liitlaste” esitatud nõuetesse. Sest mitte mingisugused kooseluseadused ega ÜRO rändekompaktid ei garanteeri meie julgeolekut, kuigi teatud jõud püüavad meile seda sisendada. Vastupidi – just niisuguste näiliselt süütute asjade läbi lasemegi oma hinge hävitada. Ka 1939. aasta kurikuulus baaside leping ei pidanud ju meile kuidagi ohtlik olema. Kuidas tegelikult oli, teame väga hästi. Meie julgeolekut garanteerivad tegelikkuses üksnes reaalne sõjaline jõud ning head suhted TÕELISTE liitlastega.
Tekibki küsimus, keda üldse saab meie liitlasteks pidada? Vastus on, et ainult neid, kes ei arva ega ei nõua, et me peame oma viimase 100 aasta ajaloos midagi häbenema. Pidagem ka meeles, et kes on vastupidisel seisukohal, ei ole meile mingid liitlased. Sest nad tahavad hävitada meie hinge.
Kes kõike seda mõistab, vaat seda võime küll oma liitlaseks pidada.”