Taavi Pärtel: Vähem purelemist ja rohkem koostööd Eesti nimel

Arvamus,
- Updated

Kuigi tean, et kõlan idealistlikult naiivselt ja tobedalt trafaretselt, pean siiski nentima, ent kuna meid on niivõrd vähe, peaksime hoiduma omaenda ajaloo tumedamatest lehekülgedest võimalikult kaugele.

Omavahelises läbikäimises tuleks vähemasti püüda juhinduda põhimõttest: omasid hoitakse, omade pihta ei tulistata! Üksteise vastu võitlemine muudab meid kõikide meie vaenlaste jaoks kergeks saagiks. Vaenlasi on aga eestlastel õige mitmeid, nagu juba eelmistes artiklites välja tõin. Muidugi ei saa kõigiga korraga võidelda. Seetõttu oleks õigeks strateegiaks “võtta sisse ringkaitse” ja tulistada neid, kes meid parajasti ründavad. Samas jälgida seljatagust. Paljud tegelikud vihakülvajad pole kaugeltki seotud EKREga nagu ekslikult väidetakse, vaid hoopis mõnede peavooluerakondade ja –meediaga.

Kui küberruumis tegutsevaid vaenulikke tegelasi saab hõlpsa vaevaga välja lülitada, siis poliitikute ja nendega seotud peavoolumeedia puhul pole see paraku võimalik. Ometi tahavad meie noored rahus oma lapsi kasvatada ning ei taha, et keegi neid “poolharitlasteks” sõimaks (siinkohal ei saa jätta märkimata, et kahtlemata on üks tumedanahaline Hiiumaa poiss rohkem eestlane kui üks ajakirjanik, kelle arust Pariisi massimõrvarid olevat “rohkem eurooplased” kui Eesti “poolharitlased”). Niisamuti sooviksid meie eakamad näha oma elus rohkem riigipoolset hoolitsust ja tänulikkust nende tehtud töö eest (ka materiaalsel kujul), mitte aga kuulda mõne riigiametniku või muu arvamusliidri jaburaid jutte “paremäärmuslike vaadetega vanaprouadest”. Just see “paremäärmuslus” saigi taasiseseisvumise aluseks ning tänane Eesti Vabariik toetubki neile “paremäärmuslikele” põhimõtetele, mille vastu teatud ringkonnad praegu niivõrd vihaselt võitlevad.

Siinkohal peabki lisama, et just meie keskmise ja vanema põlvkonna õpetajate, arstide, inseneride, raamatukogutöötajate, agronoomide jt. elukutsete esindajate tihti lausa ennastsalgav töö tegi võimalikuks Eesti taasiseseisvumise. Teisiti poleks see võimalik olnudki. Taasiseseisvumine polnud mingi “eliidi projekt” (seda eksiarvamust väljendavad mõnede hinnangud, nagu olnuks “taasiseseisvumise“ peasüüdlaseks Edgar Savisaar), vaid üldrahvalik ettevõtmine. Oleks viimane aeg seda tunnistada ja tänada kõiki tublisid eestlasi nende töö eest, mida nad tegid Eesti riigi ja rahvuse alleshoidmiseks.

Riigi peamine ülesanne Ronald Reagani järgi on kaitsta oma kodanikke, mitte aga nende ellu sekkumine. Tegelikkus on praegu aga kogu Lääne- Euroopas risti vastupidine. Peamegi arengu taas viima normaalsusse tagasi. See tähendab, et need, kes panevad oma dogmaatilise, tervet mõistust ignoreeriva poliitikaga meie lähedased ohtu, peaksid kas meelt muutma või tagasi astuma, andes võimaluse arukamatele. Kolmandat teed lihtsalt pole. Nii tuleks toimida  Eestis ja mujal Euroopas. Kui need dogmaatikud kumbagi ei tee, on tegu suure julgeolekuriskiga meie kõigi jaoks. Obamalik reset– nupu näppimise poliitika paraku ei toimi. Täitsa vabalt võibki see nupp hoopis enesehävitusnupuks osutuda.

Täiesti selge on, et Poola ja Ungari julged sammud rahvuslike huvide kaitsel ning Brexit teiselt poolt näitavad ühemõtteliselt praegu Euroopa Liitu valitsevate tehnokraatlike ringkondade poliitika krahhi. Muidugi nimetavad need ringkonnad vastuhakkajaid “äärmuslasteks”, mis kõlab täpselt sarnaselt omaaegse Moskva süüdistustega meie vabadusvõitlejate aadressil. EL juhid peaksid mõistma, et ühenduse säilitamiseks on absoluutselt lubamatu liikmete arvamustest “tankidega ülesõitmine”. See viiks üksnes mässumeelsuse süvenemiseni kogu ühenduses.

Võibki öelda, et kui muu maailm vajaks senisest enam liberaalsust, siis Lääs, sealhulgas Euroopa Liit ja Eesti, vajavad rohkem konservatiivsust. Ent kui EL valitsevad ringkonnad jäävad senisele poliitikale truuks, siis Euroopa Liit lagunebki ning Eesti ega kellegi teise arvamust ei küsi enam keegi.

Liberaalid-sotsialistid püüavad oma poliitikat õigustada väitega, et “peame Venemaast erinema”. Venemaast eristaks meid kõige paremini just mõõtmatult laialdasem vabaduse olemasolu. Kui suudame jääda truuks 25 aasta tagustele ideaalidele, tõestaks just see meie põhimõttelist üleolekut kurjuseriikidest nii idas kui kaugel lõunas. Nn “vihakõne” kriminaliseerimine jt. taolised sammud seevastu langetaksid meid moraalses mõttes just samale tasemele Venemaa ja islamistidega. Vaenuõhutajate vastu saab kasutada hoopis teisi ja palju tõhusamaid vahendeid. Näiteks virtuaalkogukonnad peaksid suutma ise oma keskkonnas korda hoida.

Eesti poliitikute võimuses on kindlasti näidata kogu maailmale, et kui ka Euroopas enam mõistus ei maksa, siis vähemalt Eestis võiks siiski maksta. Meenutaksin siin pisut irooniliselt T. H. Ilvese kunagist valimisloosungit – “Euroopas mõistus maksab”, paraku nüüd enam mitte. Võimalik, et osa poliitikuidki on lasknud endid nn. isehakanud “arvamusliidritel” ja “tõeministritel” eksiteele viia. Seda saaks aga hõlpsasti parandada, kui jätkuks julgust oma eksimusi tunnistada. Viimast aga napib ja oma vigade tunnistamine on tabu ning häbiasi. Errusaadetud Rõivaski ütles, et tema valitsus ei teinud ainsatki viga. Me oleksime valmis neile ju andestama, sest meil on veel võimalik otsusekindla poliitikaga massimmigratsiooni- ja muid ohte tõrjuda, kuid kui vigu ei tunnistata, on see väga raske.

Olengi märganud, et rõhuv enamus poliitikuid (rääkimata kodanikest) väljendab end pahatihti mitmemõtteliselt ja nii saadaksegi kohe ebaõiglase süüdistuse äärmusluses (värskeim näide – Donald Trump). Poliitikute puhul aga hakatakse igast sõnast kinni ja sellest võib palju pahandust sündida. Delfitaoline ajakirjandus nopib välja just teatud sensatsioonilisemad väljendid, mis võivad hakata oma elu elama eriti siis, kui ajakirjanik on oma tööd ebaprofessionaaselt teinud ega kirjelda sündmust ebaobjektiivselt. Näiteks võib tuua Martin Helme kuulsa lause “kui on must, näita ust”, mis ei käinud mitte nahavärvi, vaid mõtteviisi kohta. Paraku ei tea sellest ei enamus rahvuskonservatiivide toetajatest ega vastastest. Vaenulikus meediakeskkonnas peaks olema täpsem, et mitte anda peavoolu propagandistidele põhjust kuskilt kinni hakata. Teine äärmus on aga liigne ümarus, mida heidetakse ette ka uuele peaministrikandidaadile, kus arvaja mõte jääb samuti segaseks. Siiski on tõe kriteerium jätkuvalt praktika!

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused