Tagasivaade: Jüri Ratas tegi oma teise valitsusega olulise eksperimendi. Kahjuks ei vedanud välja

Rubriik Arvamus On
- Updated
Liberaalide ja konservatiivide ühisvalitsus ei vedanud esimeste süül välja.

Mõni aeg tagasi kihas terve peavoolumeedia mürgiselt uudisest, et Rootsi liberaalid ja veel mõned parteid on nõus tegema koostööd immigratsioonivastase erakonnaga Rootsi Demokraadid. Analüütikud aga nägid selles märki, et liberaalne poliitikamaastik on ära näinud vasakpoolsete äärmusliku destruktiivsuse ning otsib taas liitlasi konservatiivide poolelt. Nagu see varem kogu Euroopas töötas.

Tagasi vaadates toimus just seesama protsess 2019. aasta kevadel Riigikogu valimiste järgselt Eestis, kui üks liberaalne partei ehk Keskerakond otsustas proovida liitlasi konsevatiivide seast leida. Ratas oli juba proovinud koalitsiooni vasakäärmuslike sotsidega ning ilmselt selles ka pettunud.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Teine liberaalne partei, Reformierakond, aga polnud lahti saanud üle-euroopalisest trendist luua koalitsioone ainult vasakpoolsetega, ta keeldus konservatiive tunnistamast ja tahtis omapoolset võimuliitu taas sotside ja separatistidest puretud Isamaaga teha.

Jüri Ratas sai küll valitsuse tööle, kuid ei vedanud oma eksperimenti välja, ning kuna ka ALDE mõistis koostöö konservatiividega hukka, siis tegi ta kiire tagasisammu ja astus 2021. aasta algul koosellu teise liberaalse erakonnaga. Nii sündis valitsus, millest jäeti kõrvale nii konservatiivid kui vasakpoolsed. Jäid ainult liberaalid omavahel.

Miks Jüri Ratase teine valitsus ei püsinud? Peapõhjuseks oli ilmselt see, et Ratas kujutas EKRE-t ette Isamaana või lootis ta vähemalt selliseks muuta – ta ei osanud ette näha, et rahvuskonservatiivne EKRE säilitab oma näo ja hakkab tõsiselt konservatiivsete väärtuste eest võitlema.

Kõige hullem Ratase jaoks oligi see, et koalitsioon ei saanud jätkata vaikset mugavustsoonis tiksumist – järsku olid kõik kohad võitlusi täis, tal tuli asuda selgitama, miks on välja ilmunud konservatiivne maailmavaade ja miks see (vasak)liberaalset kõrvale tõrjub.

Jüri Ratase närvid ei pidanud võitlustele vastu, ta tahtis tagasi pehmesse tugitooli, kus kõik oli vaikne ja kõik protsessid koos tasudega juba ettemääratud jõesängis voolamas, ning saatis oma eksperimendi pikalt – ei hakka tema nende hullude sõdalastega enam jantima. Nii puksiti EKRE valitsusest välja ja koos temaga ka Isamaa, mis oli lõhenenud vasakliberaalseks (vabandust, “parempoolseks”) ja isamaaliseks tiivaks, kõrvale jäeti ka vasakpoolsed.

Nii saigi Eesti liberaalse valitsuse ALDE egiidi all ja nüüd kõik justkui toimib – kuigi Eesti on samas ka piisavalt väike ja siin on tugevamalt tunnetatavad kõrvalhoovused. Ehk see, kuidas saavad omavahel läbi isiksustest poliitikud, kuidas mõjutavad koalitsioone poliitilised korruptsiooniskandaalid, mida on vaja oma huvides teha valimiste eel ja nii edasi.

Liberaalid ilmselt niipea enam ei ürita koos konservatiividega edasi minna – EKRE näitas, et nad on liiga tõsiselt oma väärtuste eest väljas ega kohane Brüsseli diktaadiga, seega on nad liiga ebamugavad, et lasta liberaalidel Brüsseli rütmis tiksuda. Praegu on jõudude vahekord piisav ka selleks, et vasakäärmuslasi võimust eemal hoida – nende sekka tuleb tulevikus arvata ka äärmuspopulistlik Eesti 200.

Eestis üritati taastada traditsioonilist sidet liberaalide ja konservatiivide vahel ning au Jüri Ratasele, et ta selle järele proovis. Samas tõestas ta, et liberaalid on liiga kaugele vasakule ära kaldunud, nad on üle võtnud neomarksistlikud väärtused, mida tõestas nende ühine vastuseis referendumile mehe ja naise abielu kaitseks. Ratas ei tulnud kaasa ka migratsiooni tõkestamise, eesti keele ja kultuuri positsiooni tugevdamise ja veel mitmete konservatiivide jaoks oluliste teemadega. Selgus, et vasakpoolsete teemad on Keskerakonnale südamelähedasemad.

Edasised arengud näitavad, kas Eesti liberaalid suudavad naasta klassikalise liberalismi juurde ja otsivad tuge konservatiividelt või jäävadki nad agressiivse vasakpoolsuse sabas sörkima. Euroopa trendid näitavad, et eelistatakse viimast. Reformierakonna ja Keskerakonna tegevus näitab seejuures ehedalt, kuidas viiakse ellu vasakäärmuslikku maailmavaadet alates rahvaste segamisest ja lõpetades “euroopalike väärtustega” neomarksistlikus kastmes.

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused