Tänasel Soome iseseisvuspäeval on soomlastel põhjust mõelda, kuhu on nad jõudnud

Iga riigi iseseisvuspäev on päev, mis selle maa rahval tuleb järele mõelda, kuhu nad on jõudnud ja kuidas võiks edasi minna.

Uued Uudised ei taha hõimurahvast õpetada, aga praegu põhjanaabrite juures toimuva järgi võib arvata, et need ideed, mille nimel soomlased 1917. aasta 6. detsembril ennast iseseisvaks kuulutasid, pole ammu enam au sees. Neid viivad edasi ainult Põlissoomlased, kes on viimase küsitluse järgi riigi populaarseim erakond.

Mõne aasta eest ütles üks Eesti lumehelbeke võidupäeval, et tema vanavanemad olevat võidelnud salliva Eesti eest, mis on puhas jama. Päästikule ei vajuta keegi sallivusest.

Soomlased elasid enne lõpliku iseseisvuse saavutamist läbi võitlused bolševike ja kodusõja oma punastega, sõdisid Nõukogude Liidu vastu Talve- ja Jätkusõjas ning jäid ilma kümnest protsendist oma maast. Kõige selle taga oli siiski soov saada oma rahvusriik, mida nüüd käest antakse.

Soome tunnetas käes hoitud iseseisvusest hoolimata terve külma sõja aja Kremli hingust mis on paljude pähe istutanud vasakpoolsuse. Igastahes on paljud soomlased üle võtnud marksistlikud “euroopalikud väärtused”, mis Kalevala maad kuidagi ei hoia. Venemaa on endiselt kõrval, uus Talvesõda täiesti võimalik, aga somaallaste ja iraaklastega seda kohe kindlasti ei võida.

Soome on Eestile kogu aeg eeskujuks olnud ja jõukuse poolest on tänagi. Küll aga mitte Helsingi tänavatele tekkinud gängide kaudu, mis lubavad Rootsi granaadiühiskonna teket ka ülelahemaal. See ei ole meie tee.

Küll aga võivad eestlased hõimurahvale olla ülitänulikud selle eest, et nood meid töö ja teenistusega aitasid siis, kui Reformierakond majandussurutise ajal oma rahva tuulte tallata jättis. Praegu ootame me oma rahvast siiski koju.

Head iseseisvuspäeva, Soome, ja eestlaste sooviks on see, et te suudaksite oma riiki hoida. Sellist riiki, kus esikohal oleks soome keel ja meel, mitte mure al-Holi laagriasukate pärast.