Tänases Euroopa Liidus pole tähtis ei õiglus ega õigus, vaid lojaalsus Brüsselile

Slovakkias sooritati poliitiline atendaat, kus väidetav putinist-paremäärmuslane või veel keegi tulistas väidetavalt putinistlikku võimupoliitikut, ja Euroopa elab rahumeeli edasi – oleks seal aga mingi seadusega kitsendatud LGBT “õigusi”, oleks praegu kisa taevani ja mingi sanktsioonialgatus käimas. Liberaalsel Euroopal on oma prioriteedid.

Oli kord Euroopa Liidus mässuline lahingpaar, kes heitis Brüsselile ridamisi väljakutseid, kuid eurosnaiper võttis ühe neist maha. Loodetavasti kindlustavad peatsed Euroopa Parlamendi valimised nende jõudude positsioone, kes tahavad rahvusriikide Euroopat ega soovi Brüsseli tšingiskhaaniliku ülemvõimu jätkumist liikmesriikide üle.

Poola ja Ungari ei teinud midagi valesti ei õigusriigi, kohtusüsteemi, ajakirjandusvabaduse ega demokraatia osas. Nende pärispatuks sai hoopis see, et nad kuulutasid avalikult oma allumatust Brüsselile survele: ei kvoodimigrantidele, ei “liberaalsetele uusväärtustele”, ei kliimarumalustele. Selle peale otsustas euroisand neid karistada, et keegi ei julgeks enam impeeriumikeskusele väljakutset heita – muuhulgas võeti neilt ära ka ühislaenu raha. Liberaalid viisid Poola tagasi kuulekusruumi ja neid premeeriti präänikuga.

Kogu loo iva on selles, et tegelikult on Euroopa Liidus rida liikmesriike, kus on tõesti probleeme kohtusüsteemi, ajakirjandusvabaduse ja korruptsiooniga, ennekõike Bulgaarias, Rumeenias ja Slovakkias (samuti enamikus kandidaatriikides), aga neid ei represseerita, neilt ei võeta ära taasterahastu osa ja neid ei materdata propagandamaastikul. Põhjus on sellest, et nad ei astu Brüsseli vastu välja, nad võtavad lojaalselt eurorahad vastu, kirjutavad oma seadustesse vaenukõne peatamise, rohepöörde ja rändepakti.

Muidugi ei järgi nad neid kohustusi eriti innukalt, aga nad ei pane Brüsseli autoriteeti kahtluse alla ja tohivad seetõttu vaikselt ja varjatult edasi korrumpeeruda. Migrandid põgenevad nende juurest, homod saavad preestritelt saatana märgi külge ja euroseadustest ei peeta reaalses elus kuidagi kinni – aga need riigid järgivad eurolojaalsust ning kandidaatriigid lisavad euroliidule edaspidi ohtralt korruptsiooni vürtsikas lojaalsuskastmes.

Idapoolse EL-i poliitilisest olukorrast annab aimu see, mis toimus äsja Slovakkias ehk poliitiliste atendaatide esilekerkimine – aga see ei tekita Brüsselis mingit poleemikat. Oleks slovakid piiranud LGBT-d või seadnud perepoliitika esiplaanile, kõmaks terve Euroopa Komisjon vihakisast, aga atendaat peaministrile eurokraate ei morjenda.

Eraldi võiks vaadata Poolat, keda süüdistati konservatiivse valitsuse aegadel kohtusüsteemi kallutatuses – samal ajal kasutas Hispaania oma kohtusüsteemi laialdastel repressioonidel Kataloonia iseseisvusliikumise vastu. Keegi pole süvenenud sellesse, kuidas Madriid surus katalaanid maha, aga igal juhul polnud see demokraatlikule riigile kohane. Brüssel oli vait nagu kult rukkis.

Euroopa Liit vaatab täiesti mööda ka õigusriigi hävitamisest Eestis, kus võimupoliitikud ja -erakonnad ei vastuta millegi eest, justiitssüüstem mätsib kinni ja salastab nende seaduserikkumised, parlamendis on opositsioon sisuliselt tasalülitatud, meedia peab valimiste eel opositsiooni vastu infosõdu jne. Omad liberaalid tohivad kõike, konservatiivid löödaks sama asja eest risti.

Praegune Euroopa Liit käitub impeeriumina. Pärast europarlamendi valimisi peab naasma riikide liidu põhimõte. Siis muutub ka ühine Euroopa elatavamaks.

Uued Uudised