Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Tänases punastega mehitatud koolisüsteemis on puhmaskulmulist Brežnevit isegi rohkem kui tema eluajal

-
02.11.2020
Paljudele Eesti vasakpoolsetele on punalipp ikka veel kallis. Pilt on illustratiivne.

“Mul on olnud suur äng ja ängistus kuulata Tartu Ülikooli auditooriumites kirjeldusi vene aja kohta, mis tekitasid mu hinge suure segaduse, sest nad ei kirjeldanud minu elu vene ajal. Ma ei tundnud nendest kirjeldustest ära reaalsust, milles olen ise elanud! Tunnistan pea longus, et ma hoidsin moka maas, sest need valed kirjeldused, mida mul oli suur äng ja ängistus kuulata, olid õiged. Kuidas saab vale kirjeldus olla õige? Kohe seletan.

Nagu põhjaeestlased ennemuiste kasvasin ka mina üles Soome teleka kaitsva tiiva all. Soome televisioon annuleeris minu jaoks nii seltsimees Brežnev Puhmaskulmu kui ka Frunze ilmateate, mida meile lahkelt pakuti uudistesaate „Vremja“ lõpus. Kus on Frunze? Ega mina ka täpselt ei tea(dnud). Ega eriti ei tahtnud teada ka. Guugeldasin nüüd huvi pärast. Minu küsimus on mõttetu. Frunzet enam meiega ei ole. On Biškek. Kirgiisi Vabariigi pealinn. Kui vajalik on tavaeestlasele Biškeki ilmateade, on muidugi iseküsimus. Minu meelest eriti vajalik ei ole, aga ju siis Kremli koridorides arvati teisiti.

Suure osa Soome televisiooni meelelahutusprogrammist moodustasid Ameerika teleseriaalid. Ma mäletan siiani, kuidas ma kadestasin Don Johnsonit seriaalis „Miami Vice“, sest ta oli elegantne, aga tal ei olnud sokke jalas. Ma unistasin võimalusest lükata kingad palja jala otsa ning elada seda tehes väärikalt. Kui ma kolisin Lõuna-Euroopasse, siis sai mu fantaasia reaalsuseks. Järsku olingi ma nagu ilma sokkideta Don Johnson! Uskuge mind, see oli suurepärane tunne. Peaaegu sama suurepärane tunne kui roosade flamingode kogukond, keda mul on olnud au – silm suurest meeleliigutusest veekalkvel – parimates loomaaedades imetleda. Sest ka nemad olid osa seriaalist „Miami Vice“.

Üks minu lemmikseriaalidest oli kahtlemata „L.A. Law“ (Los Angelese seadus). Seriaal rääkis advokaatide erutavast töö- ja eraelust. Seriaalis oli arusaadavalt väga palju kohtuistungeid. Tunnistajad saabusid kohtusse ja neilt küsiti: „Do you swear to tell the truth, the whole truth and nothing but the truth…“ (Kas te vannute rääkida tõtt, kogu tõtt ja mitte midagi muud peale tõe…). Selles tõsises vaimses katsumuses pidi neid alati aitama Jumal isiklikult („…so help you God.“).

Kuna ma kuulsin seda lauset lapsepõlves umbes triljon korda, siis söövitus see mu olemusse, pesi mu ajud igaveseks ajaks ära ning just sellest lausest saigi minu jaoks puhta tõe definitsioon.

Ehk siis, minu äng seisneb selles, et ma kuulen kahtlemata tõtt, kuid ei kuule kogu tõtt. Seega ütleb „Los Angelese seadus“ halastamatult, et Eesti haridusasutustes valetatakse õppuritele. Noh, seda ma üritangi ju väita. Hea, et „Los Angelese seadus“ on minuga sama meelt. Kus ja mille kohta meile veel valetatakse?

Mul juhtus Lääne-Euroopas mõnikord, et haritud inimesed palusid mul kirjeldada elu Nõukogude Liidu kirsa all. Mina valetada ei tahtnud. Seega valisin ainuvõimaliku tee. Ütlesin: „Oletame, et sa sooritad kuriteo ja sind mõistetakse vanglasse. Kirjelda mulle oma elu!“

Sain kohe õige vastuse, mis vastab kindlasti „Los Angelese seaduse“ tõe kriteeriumitele.

Haritud inimene, kes satub vanglasse, kahtlemata kannatab seal. Tal on aga ka aega tegeleda maailmakirjanduse, võõrkeelte õppe ja igasuguste muude arendavate teemadega. See on ülimalt väärtuslik. On täiesti võimalik, et vanglas areneb haritud inimene rohkem valguseni kui nn vabaduses. Tunnistan ausalt, et unistan isegi mõnikord võimalusest sattuda vangikongi. Kui ohtlikud mõrvarid seal mind ära ei tapa ning vaimselt väheväärtuslikud valvurid liiga närvidele ei käi, siis saan rahulikult õppida võõrkeeli ning lugeda ja tõlkida maailmakirjandust. See oleks fantastiline. Nagu elu paradiisiaias koos tasuta toitlustamisega. Tuleks ainult sebida täiesti mõttetu advokaat.

Vene aeg oli räige jama, kuid Brežnev ja punanurgad olid minust vaimselt valgusaastate kaugusel ning ei mänginud elus kindlasti nii suurt rolli nagu kiputakse väitma Tartu Ülikooli auditooriumites. Vaimselt lähedal olid mulle tol ajal hoopistükkis Balzac, Maupassant, Flaubert, Verlaine, Dumas, Hugo, Baudelaire ning väga paljud muud. Nt Linnart Mälli tõlked („Sukasaptati“, Daodejing jne). Kuulake mind, kui ma röögin, et Byron, Shelley, Coleridge olid tol ajal minu jaoks tähtsamad kui teie lõputud ja haiged punafantaasiad, millega normaalsed inimesed ei tegelenud või tegelesid minimaalselt. Päriselt. Teie toimetasite kommaritega ja mina toimetasin kunstiajalooga. Koos piiblilegendidega. Jah, vene ajal. Ma käisin vene ajal kirikus ka. Rohkem kui praegu.

Venestamine oli vene ajal kohati väiksem kui praegu. Mõte suruda eesti kooli venekeelset rahvast, oli ilmvõimatu. Eesti koolid olid eestikeelsed ja eestimeelsed. Koridorides rõkkas eesti keel. Seega tunnen hinges jälkust ja valu, kui mulle räägitakse süüdimatult, et vene ajal oli venestamine ning nüüd venestamist ei ole. Kuidas siis ei ole, kui te topite eesti koolidesse (pool)umbkeelset nõukogude okupantkonda? Sellist, kellega on parem Teisest maailmasõjast vast mitte vestelda. Esiteks loomulikult seetõttu, et neil puudub vestluseks piisav eesti keele oskus ning teiseks seetõttu, et nende arvamused tekitaksid puhast õudu. Mis on saanud eesti koolist Ida-Virumaal? Kas Jõhvis saab eesti laps veel astuda koolimajja, kus koridoris rõkkab eesti keel? Või sunnib Eesti Vabariik teda elama de facto Venemaal? Vene ajal niimoodi ei mõeldud. Siis sai eesti laps käia eesti koolis. Enam vist kõikjal Eestis ei saa?

Mina kui eestlane, Eesti Vabariigi kodanik (kel on siiani kuskil olemas ka kodanike komiteede kaart) ja Erna retke kangelase õepojatütar nõuan tagumised kabjad vastu maakamarat, et Eesti Vabariigi haridusasutused võtaksid otsemaid omaks „Los Angelese seaduse“ püha tõe. Ainult selline tõde on minu meelest üllas ja õige ning oma olemuselt seega ehtne tõde. See praegune värk (loe: vale) mulle ei sobi.

Ma ei taha enam kuulda ängistavaid kirjeldusi vene aja kohta (Ei, ma ei veetnud tervet oma lapsepõlve pead vastu seina tagudes ja Brežnevi foto ees kummardusi tehes!) ning ei soovi ka kuulda südamlikke kirjeldusi, kus venelased on head ja mu sõbrad ning peavad seetõttu olema kõikjal minuga koos. Ma soovin ainult üht. „Los Angelese seaduse“ tõde. Ehk siis tõde, kogu tõde ja mitte midagi muud peale tõe. Tänan.

Elagu minu lapsepõlv ja „Los Angelese seaduse“ tõde!

Jääb pisike võimalus, mis mind vaevab, et rääkijad elasidki vene ajal teistsuguses maailmas. Sellises punasemas, kus seltsimees Brežnev Puhmaskulm oligi hinge jaoks oluline isik. Sellisel juhul sooviksin ma teada, miks on meie haridusasutused siiani punastega mehitatud. Kas äkki seetõttu, et samad inimesed õpetasid ka vene ajal ning on valmis sobituma absoluutselt iga riigikorraga?

Mis on eestlaste protsent, kelle esivanemad teenisid punaarmees? Mis on õppejõudude protsent, kelle esivanemad teenisid punaarmees? Eeldan millegipärast, et õppejõudude protsent on üldprotsendist suurem. Ei, kedagi ei saa nuhelda tema esivanemate pattude pärast ning punaarmeesse võeti ka sunniviisiliselt. Ometi mõtisklen ma selle üle, mida räägiti nende inimeste kodudes siis, kui mulle räägiti Erna retkest. Kas see võis neid mõjutada? Alguses andunult armastama seltsimees Brežnev Puhmaskulmu ja nüüd teda andunult materdama. Tähtis ta oli ja tähtsaks ta jääb? Kes lööb, see armastab.”

02.11.2020 Anno Domini

Piret Kivi