02.02.2024
EKRE tähistab Tartu rahu aastapäeva suure tõrvikurongkäiguga ülikoolilinnas.
Küünlapäev, 2. veebruar on Eesti ajaloos eriline päev, sest rahu sõlmimine ühe ohtlikuima vaenlasega tagas Eesti rahvusriigile eksistentsi ka selleks juhuks, kui sõjaõnn peaks pöörduma. Ehk siis sellest ajast algas riigi ülesehitamist võimaldav rahuaeg, mis jäi paraku vaid kahe kümnendi pikkuseks.
Bolševistlik Venemaa nõustus Balti riikide rahu sõlmima vaid kahel põhjusel: esiteks oli neil kodusõja rinnetel raske seis ning nii jäi enamlastel üks võidukas vaenlane vähemaks, ja teiseks, Tsaari-Venemaad lammutavale Nõukogude Venemaale oli vaja rahvusvahelist tunnustust. Kuna suurriigid toetasid endiselt valgekaartlasi, alustati väikeriikide tunnustuse saavutamisega ehk enda kehtestamisega rahvusvahelise subjektina.
Juba rahuläbirääkimised näitasid, kui imperialistlik on bolševike riik, kes tahtis piiri rindejoonest kõvasti tagasi nihutada. 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse ehk detsembrimäss hoiatas, et tsaaririigi hävitanud enamlased tahavad võimutseda kogu tema territooriumil ja levitada kommunismi ka Euroopasse.
Stalini ajal kordasid Nõugude riigi tegelased pidevalt, et Balti riikide iseseisvus olevat ajutine ja see viga parandatavat esimesel võimalusel. Pärast Baltikumi taasiseseisvumist kordavad seda taas Vene Föderatsiooni võimurid ja seda, et neil on tõsi taga, kinnitab agressioon Ukrainas.
Venemaaga on meil endiselt habras rahu, kuid oht, et seda murtakse, on suur. Eestil on oma kaitsevägi ja liitlased, kuid Kreml on sellegipoolest ohtlik, ta võib otsest agressiooni alustada hübriidsõjaga ning “detsembripalavikuks” on Reformierakonna ja Kaja Kallase valitsus loonud erakordselt head tingimused.
Eestisse jäi niigi ligi 300 000 okupatsiooni ajal saabunud venelast, sealhulgas sõjaväepensionärid, aga lisaks nendele on Kaja Kallas odavtööjõuna riiki lasknud tohutu hulga venekeelseid endise NLiidu aladelt, kel pole mingit põhjust olla Eestile lojaalsed, ning kuna siia lubati läbi Venemaa massiliselt tulla ka Ukraina põgenikel, on täiesti kindel, et koos nendega saabus ka FSB agentuur, seda lisaks siinsetele putinimeelsetele. Eesti venestamine on suurim julgeolekuoht, mille Kaja Kallas on loonud.
Eestit nõrgestab ka massiränne läänest, sealhulgas Kolmandast maailmast, mis on tekitanud siia kümnetuhandelise moslemikogukonna. Reformierakond, sotsid ja Eesti 200 loovad sisserändega Eestisse migrandiühiskonda, samas pole aga ei siiasaabunud nigeerlasel, ukrainlasel, türklasel või iraanlasel mingit põhjust minna Luhamaa küngaste vahele Eesti eest surema. Vastupanu osutajad on ainult eestlased, kellele on see kodumaa, siinsetel venelastel aga oleks sõja korral vastas nende endi rahvuskaaslased, mis paneb küsima, kas nad ikka tahaksid NATO poolel sõdida.
Kaja Kallase valitsus loodab liiga palju liitlastele, kel on suure sõja puhul NATO ja Venemaa vahel ka oma maa kaitsta ning on liiga vähe pööranud tähelepanu oma Kaitseväele ja Kaitseliidule. Relvi on ära antud ja tagasisaamine on aastatepikkuse vinnaga. Eesti pole eriti valmis kaitsma Tartu rahu saavutusi. selleks on ära tehtud vaid miinimum.
Ja mõistagi jääb valuküsimuseks Tartu rahu järgne piir Venemaaga, mida Reformierakond kiirustas võimule pääsedes ajutisele kontrolljoonele kinnistama, loovutades nii agressorriigile 10 protsenti Eesti Vabariigist. See võib olla isegi õnn, et agressor suutis enne oma verist nägu näidata kui oravapartei emissarid Moskvasse jõudsid (skandaalne Marko Mihkelson käis seal vahetult enne Venemaa agressiooni Ukraina vastu ja ilmselt mitte vene lapsi pildistamas). Mistahes olukorras on Eestile parem, kui Narvataguse ja Petserimaa küsimus on õhus, mitte pole maad loovutatud.
Tartu rahu aastapäev on ka täna meenutus, õnnistus ja hoiatus.
Uued Uudised