Teadlaste suur uuring – akadeemiline kraad ei vabastata teatud ideoloogilistest silmaklappidest

Ühiskonna toimimine on keerukas ja ka professorid ei saa ainsa tõe monopoli endale võtta. Illustratiivne pilt pärineb XVIII Avatud Ühiskonna Foorumilt.

ERR on avaldanud suure loo: “Kas Eesti ühiskond on hulluks läinud või ongi see riigi normaalne areng?”, mis on suuresti asjalik, kuid hoolikamalt lugedes torkab silma mõningane tendentslikkus.

Järgnevalt mõned tähelepanuväärsemad momendid, mis pole alati teistega seotud, kuid torkavad silma kas täpse määratluse või vastupidi, täieliku möödapanekuga.

Õige tundub olevat hinnang: “Sõltumata sellest, kas põhjuseks on naiivsed sotsid, rumalad EKRE-meelsed või puudulik sotsiaalmeedia kultuur, peab nõustuma, et midagi on toimumas ja päris tavapärane praegune õhkkond Eestis ei ole. /…/ Neid kõiki (rahulolematute rühm) ühendab tunne, justkui ohustatakse nende harjumuspärast elukorraldust ja maailmapilti.”

Siin hakkavad kõrvalekalded pihta. Tartu Ülikooli sotsioloogia professor Veronika Kalmus toob välja loo, kus kaks noort naist arutasid spordiklubi riietussaalis selle üle, et kaks sookaaslannat, Kaja Kallas peaministrina ja Kersti Kaljulaid presidendina oleks: “Issand, kui vastik on mõelda sellele.”

Kalmus teeb järelduse: “Nad suudavad endale lubada spordiklubi liikmesust, nad on hästi toime tulevad nooremapoolsed naised, nad on heas vormis… Aga ometigi oli niivõrd järsk muudatus meie harjumuspärases ühiskonnakorralduses, et lisaks presidendile võiks naine saada ka peaministriks, nende kui naiste endi jaoks täiesti vastuvõetamatu.”

Tundub loogiline, et naised peaksid tahtma just rohkem naisi võimu- ja juhtimishoobade juurde. Aga kas uuringukorraldajatel ei tule pähe hoopis teine mõte – järsku naised ei tahagi olla teiste naiste juhitavad? Mina ise olen töötanud kahes kollektiivis, kus juhiks oli naine, ning kõige suuremad kisklemised olidki naisülemuse ja madalama astme juhtidest naiste vahel – seal käis ehtne “bitšiminine”. Naised ei taha väga naistekeskset kollektiivi, sest siis hakkavad tööle “kanakarja” reeglid ja hierarhia.

“Seda on meie väliskolleegid ikka imeks pannud, kui vähe saavad Eesti valitsejad oma rahvalt kriitilist tagasisidet: Eestis on väga lihtne poliitikat teha, sest rahvas on n-ö taltsas. Nüüd see enam nii ei ole,” räägib Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm. See on oluline lähtepunkt, mõistmaks, miks pinged ühiskonnas on kasvanud – eliit ei saa enam karistamatult tegutseda, ja nad on suunanud oma viha EKRE pihta, kes näeb ainsana vajadust riigis midagi muuta, olles seega saavutanud ka rahulolematute poolehoiu – teised soovivad ju peamiselt “peenhäälestust”.

Kahjuks ei saa uuringu tegijad mööda EKRE-vihast, mis muudab selle usutavuse lahjemaks. Tartu Ülikooli võrdleva poliitika professor Vello Andres Pettai, kes on varemgi EKRE-vastaste seisukohtadega tuntuks saanud, kirjutab pahatahtlikult: ” Nüüd on perekond Helme selle erakonna (Rahvaliidu – toim.) üles korjanud ning pööranud selle oma eesmärkidel kuhugi mujale ja üsna edukalt.” Pettai arvates oli tegu seni kasutamata võimalusega: “üks valijate kiht lebas maas ja teatud seltskond korjas selle osavalt üles” – selline hinnang ei ole objektiivne, sest Helmed on loonud Rahvaliidu baasil hoopis teistsuguse ideoloogiaga erakonna. Pettai hinnang on lihtsalt labane, mitteteaduslik ja destruktiivne.

Tartu Ülikooli semiootika  vanemteaduri Andres Ventseli seisukoht on samuti kaheldav: “Näiteks paigutati migratsiooni probleemi alla nii paarsada kvoodipõgenikku, Ukraina välistööjõud kui ka välistudengid –  nii oli tehtud juba esimene suur samm rahva mobiliseerimisel.”  Aga kulla teadur, kui on üks hääbumisohus rahvas, siis ongi vaja välja tuua kogu migratsiooni taust, et näha, kust ohud tulevad; ja välja tulebki see tuua valimiskampaanias, et rahval oleks teada, kes sellega tegelema hakata tahab. Migratsiooniprotsessidega ongi see jama, et tagajärjed ilmnevad siis, kui olukorra parandamiseks midagi enam teha ei saa.

Edasi läheb veel hullemaks: “Võtame kasvõi eelpool mainitud migratsiooni-teema. Sõnal “migrant” on eestlaste kultuurimälus negatiivne tähendus, mis paljuski on seotud hirmudega nõukogude aja massilise immigratsiooni ja sellest tulenenud ohuga eesti kultuurile ja keelele. Need tegurid, mis tollal migratsiooni põhjustasid, on täiesti erinevad kontekstist, milles seda praegu kasutatakse. Ometigi toimub retoorikas hirmude ülekanne. Oluline on tähele panna, et need minevikust pärit müüdid, hirmud jne., vaid saavad uues kontekstis alati ümber sõnastatud, uute seostega (ka uute hirmudega) aktualiseeritud,” kirjutab Ventsel.

Esiteks ei kasutatud Nõukogude ajal sõna “migrant”, seega on täiesti vale Ventseli väide, et sellega seostatakse midagi eestlaste kultuurimälus. See sõna ilmus massikäibele isegi pärast sõna “pagulane”, siis, kui rändekriisi käigus hakati rahvaste liikumisest rohkem rääkima. Ka ei toimu mingit hirmude ülekannet, vaid on reaalsuse ületoomine – kui möödunud aastal saabus siia umbes 20 000 slaavlasest hooajatöölist, siis just see arv oli ka NLiidu venestamisaastate aastane sisserände arv. Eestluse kokkusurumine nende iseseisvas rahvusriigis on aga reaalsus – kasvõi vene keele massilise üleolekuga Tallinna linnaruumis.

Kogu ERR-i vahendatud jutu tõsiseltvõetavuse nullib ära mängimine mõistega “parempopulism”, EKRE ja Brexiti käsitlemine negatiivsete näidetena, “rahulolematute” kujutamine inimestena, kes ei saa millestki aru, ja veel palju muud tendentslikku. Lõppkokkuvõttes võib öelda – kari teadlasi tegi ära suure töö, ainult et tulemusega pole midagi peale hakata, sest vaev nähti ära ideoloogilis-poliitilisi prille kandes ja nende järelduste põhjal alustatavad tegevused ei hakka lihtsalt tööle.

Aga lõpetaks üheskoos positiivselt: “Üks, mis tuleb uuringutest välja, misiganes rahvuse ja grupi poolt, oli see, et vägivalda ja kurjust ei soovi keegi.”

Allikas: ERR

Kommentaarid