Teeninduses vohab umbkeelsus, sest eesti keele jaoks puudub “riiklik tellimus”

Tallinlased teavad juba väga hästi, et Eesti pealinn on muutunud vene võimuga venekeelseks linnaks ja see paistab eriti silma umbkeelses teeninduses.

Laupäeva hommikupool Järve Selveris. Keskaealine eesti mees on unustanud partnerkaardi “läbi tõmmata” ning teenindaja Zhemma selgitab talle: “Ranše nada bõla, seitšas uže nitševo delat ne mogu!” Ei mingit katsetki eesti keelt rääkida! Mees kuulab ta ära, kehitab õlgu ja lahkub – umbkeelsega ei ole oma närvide huvides mõtet asju selgeks rääkida.

Selline juhtum on Tallinnas tavapärane – vene teenindajad ei oska ega tahagi osata riigikeelt, nad saavad edukalt ka ilma hakkama. Ettevõtjad korraldavad odavtööjõule ilmselt mingi formaalse keeleõppe, saavad “linnukese” kirja ja saadavad umbkeelse kassasse – neile on tähtis teenindaja füüsiline olemasolu. Tegelikult pole asja päästnud ka iseteeninduskassad, sest kui masin triipkoodi ei loe, ei oska venekeelsed sealgi aidata.

Kõige selle taga on riigi ääretult hooletu suhtumine eesti keele positsiooni, mis on kasvanud vasakpoolsete ja liberaalide valitsedes – valitsusel on lihtsalt suva, “mitmekesisus” on võimuparteide programmides, massimigratsioon on nende tööriist tööjõu- ja demograafiliste probleemide lahendamisel, üleilmastumine tulevikueesmärgiks. Muidugi jääb eesti keel sellisele globalistlikule poliitikale jalgu, juhtugu see kas inglise või siis vene keele peale tungides.

Keeleamet võib küll kontrollida teenindusasutusi, aga nendegi käed vajuvad rippu, kui tagalat ei ole – igal pool valitseb survestamise teostamise asemel bürokraatlik ükskõiksus. Riigikogus on läbi kukutatud EKRE katsed karmistada keelenõudeid. Valitsus ise teeb aegajalt mingeid algatusi “eesti keele kaitseks”, kuid need on juba ette nähtavalt läbikukkumisele mõeldud, nagu näiteks eestikeelsele haridusele üleminek, ilma et oleks piisavalt eesti keele õpetajaid.

Reformierakond ja teised peavooluparteid kaitsevad eesti keelt ainult sõnades, tegelikult ei tee nad selleks mitte midagi reaalset ja keeleruum kujuneb hoopis isevoolu teel välja, ning see ei soosi eesti keelt.

Olukorra päästaks vaid rahvusmeelne valitsus, kes korraldaks eesti keele õpetamise survestamisega ehk eesmärgiks oleks see, et riigikeele oskuseta ei saa Eestis enam hakkama. Keegi ei tahagi, et venelased räägiks kogu aeg eesti keeles, omas ringkonnas on emakeel igaühe loomulik suhtluskeel – aga vaja on, et mistahes ametis oskaks sisserännanud rääkida põlisrahvaga riigikeeles. Zhemma võib oma “podrugadega” rääkida vene keeles, aga eestlasele peab ta vastama riigikeeles.

Peale EKRE ei ole praegu ühtegi institutsiooni või poliitilist jõudu, kes tahaks olukorda tõsiselt paremuse poole kallutada.

Uued Uudised