Tehnoloogia ja õpetamine ehk digikaugõpetusega kuulsaks ja eksamid ajalukku

Arvamus,
©Uued Uudised
Õpetaja ja teadlane Peep Leppik.

Pedagoog Peep Leppik, kes kaitsnud väitekirja ka tehnovahendite kasutamisest õpetamisel, hoiatab selle eest, et suur rabelemine laste õpetamise “kaasajastamisel” ei pruugi mingeid tulemusi anda.

„Kaua sa veel võitled rumalustega? – küsivad minu endised kolleegid, kes ise õpetamistööd põhjalikult tunnevad. Ei tea… Vast seni, nagu aastate eest oli mu nimekaimu surma puhul kõrge haridusametnik rõõmustanud: „Peep Leppik on surnud…“ Seegi poleks lahendus, sest rumalus ise sama lihtsalt ju ei sure.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Õpetajate-õppejõudude ees küsin mingil hetkel alati: „Tõstke käed, kes oskab psühholoogia vaatevinklist seletada ära, kuis õpilane omandab uusi teadmisi ja oskusi?“ Seejuures erinevalt – alushariduses ja pärast murdeiga! Et käsi ei tõuse, siis olen pisut ka irooniline: “Kuidas te saate (oskate) siis õpetada (arendamisest rääkimata)?“ Aga käes taoline aeg on – 19. sajand – lisan edasi veidi mürgiselt!

Kuuldes, kuis oigavad õpetajad ja (õnneks ka) lapsevanemad „uue“ keerulise tehnoloogiaga distantsõppega seoses, võiks hakata mõistuski koju tulema. Kuid kardan, et seda ei juhtu – kinni makstud IT-spetsialistid kuulutavad juba ilmale, et nüüd saab Eesti oma digiõpetusega maailmas eriti kuulsaks, ja nii võiks tavalise klassiõppe lausa ära kaotada või vähemalt seda vähendada. Kes söandab vastu vaielda? – hoidku selle eest, keegi ei taha ju olla vanamoodne!

Uurisin 46 töötajaga HITSA nimekirja – kas seal on ka mõni DIDAKTIKAT tundev inimene (kardan, et neid pole eriti Eestiski enam. Hm!)? Selleks, et pakkuda välja kõige lihtsamatki tehnoloogilist lahendust õpetamisel, on vaja lähtuda õpetamisteooriast (didaktikast) – pedagoogilis-psühholoogilistest protsessidest. Tuleb lähtuda arengupsühholoogiast ja (vanemas astmes eriti) kognitiivsest psühholoogiast. Vastasel juhul võime bensiiniga tuld kustutada. Nii see praegu käibki – rabelemist-möllu on palju, aga tulemustest ei taheta rääkida (jätame eksamidki ära!). Ärgem unustagem, et igat tööd väärtustab ju tulemus!

Õpetamise protsessist (teadus praktikas) olen kirjutanud üle 20 raamatu (kokku üle kolme tuhande lehekülje) ja arvutult artikleid – ca 40 aasta jooksul. Tänasele mugavale inimesele (eriti IT-inimestele, kes tahavad midagi pakkuda õpetamise lihtsustamiseks (!?), soovitan mõtestada omandamisprotsessi. Sellest raamatutes „Õpetamine on huvitav“ (lk. 101-120), „Lapse arendamine ja õpetamise probleeme koolis“ (lk. 190-209), „Õpetajatöö seoses tundide analüüsiga“ (eriti lk 59-79). Ja uurigem neis raamatutes just tunni üles ehitamise mudelit – lähtub omandamispsühholoogiast! Rohkelt lugemissoovitusi viimases – „Carpe diem!“

Kõik uudne, väliselt efektne pole à priori arukas. Kui aega, lugege 2009. aasta 7. augusti „Õpetajate Lehe“  4. lk-lt „Koolis tuleb vabaneda mõttetust tööst“. Tähtsaim on koolis õpilaste vaimne töö ja pingutus, mitte õpetaja rabelemine.“

Lisa kommentaar:

Your email address will not be published.

Tähelepanu!

Kuna küberrünnakud aina sagenevad ning Facebook ei ole spämmi tõkestamiseks juba pika aja jooksul midagi ette võtnud, siis olime sunnitud Facebooki kaudu artiklite kommenteerimist piirama.

Anonüümse kommentaari lisamise võimaluse jätsime avatuks.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused