Toomas Boltowsky: Kas Orwelli maailm saab tõeks?

Arvamus,
©Scanpix
USA Kongressi demokraatidest saadikud lömitamas BML-i ees.

Viimaste kuude „rassikriis“ tekitab sügavat kummastust. Kusagilt on siginenud massiliselt aktiviste, kes ihkavad süstida valge nahavärviga inimestesse kollektiivset süütunnet.

Tekkis ju sobiv ettekääne – üks must ameerika kriminaal leidis oma loogilise otsa kokkupõrkes korrakaitsega. Ja nüüd on äkki  a b s o l u u t s e l t  k õ i k  valged kollektiivselt rassistid ja otseselt süüdi tänapäevastes neegrite hädades. Mineviku omades samuti.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Seejuures  k õ i k  valged – ka need, kellest ükski pole elanud 17., 18. ja 19. sajandil; ka need, kes pole kunagi omanud orje, rääkimata nende esivanematest; ka kõik Euroopa usinad ja töökad kodanikud, kes elavad pahaaimamatult oma igapäevast elu, millel pole mingeid puutepunkte USA neegritega ega Aafrikaga.

Seejuures loetakse a priori süüdlasteks needki rahvad, kes olid samaaegselt USA neegrite orjusega ise pärisorjuses ja isegi vabanesid enam-vähem samal ajal. Kõik on süüdi! Kollektiivne süüdistamine ilma ühegi erandita tagab survegrupi arvates parima tulemuse. Ja ennäe! Paljud täiesti normaalsed inimesed peavadki arukaks süüdistustetormi ees painduda ja põlvili langeda.

Nad ei tihka vastu punnida, kuna selle eest jagatakse tänapäeval nii Euroopas kui USA-s täiesti reaalseid karistusi, mis võivad inimese elu totaalselt ruineerida. Nad võivad langeda nn. rassismivastaste Antifa jõukude kallaletungide ohvriks, mille eest pole mingit kaitset ning isegi kohus ei julgeks kallaletungijaid karistada. Tundub, nagu oleks terve mõistus maailmast otsa lõppenud!

Niisiis terve valge rass (kuigi rasside olemasolu on liberaalsed agitaatorid ebateaduseks sildistanud) peab ennast süüdi tundma. Nemad on süüdi, et neegreid on peetud orjuses, mistõttu orjade järeltulijad ei saa tänapäevases maailmas sama hästi hakkama kui teistsuguse nahavärviga inimesed. Selles kontekstis pole üldse tähtis, kes müüsid Aafrikas 16-19. sajandil neegreid orjusse (nende enda hõimupealikud ja pisikuningad), või et araablaste orjakaubandus Aafrikas oli kordades mastaapsem.

Isegi see ei loe, et valged eurooplased sundisid tervet maailma relvajõul orjandust lõpetama (kuigi Aafrika riikides kestis see kohati veel XX sajandi teise pooleni). Süüdi peavad olema valged, kuna neilt on midagi nõuda/võtta. On mida välja pressida. See tuletab vägisi meelde, kuidas pärast Teist maailmasõda tunnistati sakslased võitjate poolt kollektiivselt süüdi organiseeritud genotsiidis – mida neil ka tänasel päeval iga hetk sisendatakse. Nüüd püütakse sedasama korrata suuremal skaalal, et süüstada iga valge inimene planeedil.

Kes tahavad maailma anarhiaks muuta?

Kõik toimuv pole muidugi BLM monoetendus. Jõud on ühendanud üsna erinevate sihtide ja maailmavaadetega jõud. Esiteks krüptomarksistlikud vasaradikaalid, kelle avangardis on Antifa profašistlikud löömamehed. Nende eesmärgiks hävitada kapitalistlik „kurnamisühiskond“.

Teiseks vasakpoolsed lillelapsed, sotsiaalse õigluse sõdalased, kultuurirelativistid, kelle silmis suurim pahe on vähemusi rõhuv patriarhaat, mille vääramiseks tuleb terve sotsiaalne struktuur maani maha lammutada.

Kolmandaks padurikkad miljardäridest „filantroobid, humanistid ja maailmaparandajad“, Soros & Co, kes ihkavad maailma oma salafantaasiate põhjal ümber korraldada. Nende võimalused on kõige suuremad ja haare kõige tugevam, kuna neil pole rahast puudust. Nad asutavad isegi ülikoole, kus indoktrineeritakse vasakpopulistlikke revolutsionääre.

Me ei tea, mis neil päriselt meeles mõlgub. Me üksnes näeme nende püüdu jõuda esmalt rahvusriikideta Euroopasse ja seejärel rahvusteta maailma, kus inimkond muutub amorfseks emakeeleta, etnilise kultuuritaustata ja ajaloota anonüümseks massiks. Väidetavalt selleks, et rahvusriigid on sõdade ja konfliktide põhjuseks.

Ent inimloomusele on omane otsida identiteeti – kui pole rahvusi ja rasse, eristutakse kasvõi selle järgi, kuidas keegi saapapaelu seob või millist vutimansat fännab ja kakeldakse ikka edasi. Ja last but not least – entusiastlikult löövad mölluga kaasa igat sorti oportunistid ja kaasajooksikud, kes rõõmuga haaravad kinni võimalusest sigatseda ja laamendada.

Krüptomarksistid, vasakradikaalid, antifašistid ja kes kõik veel on (vähemalt pealtnäha) enese teadmata rakendunud miljardäridest „heategijate“ vankri ette. Keegi igatahes rahastab heldelt vasakpopuliste ja orkestreerib nende aktsioone. Globaalselt. Sealhulgas ka Eestis.

Vandenõuteoreetikud väidavad, et Euroopa rahvusriike hävitatakse. Mitte füüsiliselt, vaid neid multikultuursusega üleujutades ja lahustades, riikide identiteeti lammutades ja neid üle võttes. Seda nimetatakse Euroopa noorendamiseks. Või „Uue Euroopa projektiks“. Oli rahvusriikide vabatahtlik Liit, mis transformeerub otsekui võluväel Euroopa Föderatsiooniks (loe: impeeriumiks), kus valitseb antidemokraatlik bürokraatia ja kus valitseb jõuga kehtestatud „liberaalne baaskonsensus“.

Vandenõuteooriad muutuvad uudisteks

Ma olen eluaeg kahelnud vandenõuteooriates. Ent tunnistan, et järjest rohkem kaldun juba uskuma. Sest miski muu ei suuda selgitada ümberringi valitsevat hullust. Me näeme, kuidas Euroopat ründavad „pagulaste“ hordid. Me näeme, kuidas needsamad „pagulased“ muutuvad maksumaksjate turjal parasiteerivaks privilegeeritud grupiks, kelle kohta seadused ei kehti.

Me näeme, kuidas „pagulaste“ terroristlikud ja kuritegelikud grupid destabiliseerivad avalikku korda ja sisejulgeolekut. Ja näeme, kuidas juhtpoliitikud pigistavad silmad kinni ja keelduvad midagi märkamast. Nad jutlustavad endistviisi avatusest ja sõbralikkusest ning vajadusest veel suuremale sallivusele ja allaheitlikusele. Just nagu ärakaetatud. Või siis kinnimakstud kellegi suure rahaga? Või kartes vastutust? Või avalikku konflikti?

Me teame, et suurel osal Euroopa Liidu kõrgeima ešeloni juhtpoliitikutest pole lapsi. Seega pole neil ka põhjust muretseda, mis saab hiljem. Elavad oma elu lõbusalt lõpuni ja pärast tulgu või veeuputus? Aga meie?!

Hoolimata COVID-19 pandeemiast hoitakse töös massiimmigratsiooni, mida mahitavad Euroopa Liidu juhtpoliitikud, vasakaktivistid (kelle „päästelaevastikul“ ei tundu rahast puudu olevat) kui ka kuritegelikud inimkaubitsejad. Ja endiselt räägitakse suure suuga avatusest ning Euroopa demograafilise olukorra parandamisest. Justkui Euroopa vajaks verevahetust tervenemiseks? Millest?

Minu silmis meenutab see kõige rohkem inimese ravimist talle sobimatu veregrupiga. Iga arst võib teile öelda, et see on tappev. Veregrupp paraku o n  sobimatu, kuna „uuseurooplasi“ iseloomustavad sootuks teistsugused väärtused ja arusaamad elust, tööst, sugudevahelisest võrdsusest, aususest ja ka vägivallast. Täpsemalt: selle lubatavusest või keelatusest. Me elame kuritahtlikult imporditud kultuuride konfliktis, mis on leebete tavavahenditega ravimatu nagu kaugelearenenud vähkkasvaja.

Üks mu tuttav Helsinki politseinik mainis kord eravestluses, et koos immigrantidega tulid Soome seninägematult julmad isikuvastased kuriteod. Kas piinlikult naeratav enesesüüdistamine on parim meetod selle vastu võitlemiseks? Või on vasakliberaalid selle juba ette kaotatuks tunnistanud ja käega löönud?

Piltlikult öeldes, keegi usub (või väidab end uskuvat), et meepurki järjest tökatit juurde valades on võimalik mee kogust suurendada nii, et selle maitse ja toiteväärtus ei lange. Tõesti? Tehkem proovi! Eestis teadis vanarahvas sadu aastaid kindlalt, et isegi tilk tökatit rikub tünnitäie mett. Ja mida rohkem tökatit anumasse valada, seda vähem segatud ollus mett meenutab. Lõpuks reostub kõik söömiskõlbmatuks lögaks.

Pumbates Euroopa heaoluriikidesse sadade tuhandete ja isegi miljonite kaupa nn „põgenikke“ kolmanda maailma kriisikolletest jõuame paratamatult selleni, et pärast kriitilise massi saavutamist hakkab „põgenikkond“ ka uues asukohariigis genereerima sedasama kriisi ja viletsust, mille eest väidetavalt põgeneti, sest paraku midagi muud nende traditsioonid, elustiil ja kultuuritaust ei võimalda. Uustulnukate väärtushinnangud ei muutu Euroopa pinnale astudes, kuigi vasakpopulistid näivad seda siiralt uskuvat.

Veel kord piltlikustades – „filantroopide“ ja „liberaalide“ ühistööna Euroopa rahvusriikidesse munetud käomunast võrsub ablas sigidik, mis viskab lõpuks pesast välja kõik ülearuse, mis talle olemuslikult võõras – seega kõik selle, mis on seni teinud Euroopast elamisväärse ühiskonna ja esmajoones selle loojad.

Sõjakas islam osutub tugevamaks kultuursete eurooplaste viisakusest ja heast kasvatusest. Tugevad ei austa järeleandlikku nõrka. See on ida mentaliteet. See on Aafrika kodusõdade mentaliteet. Õitsev Euroopa mandub „uue elanikkonna“ lisandudes ajapikku lihtsalt „jahedama kliimaga Aafrikaks“, kus võimutsevad kuritegelikud klannid, šariaat ja tõeline rassiviha „võõraste“ vastu (kelleks on sedapuhku valge vähemus), ning tasuta kaasaandena ka majanduse allakäigu, permanentse kaose ja kodusõjad. Me ju ometi ei usu, et Euroopa jääks selleks samaks majandushiiuks ja poliitilise võimu tsentrumiks, kui põliselanikkond muutub vähemuseks ning ühiskonnas domineerivad võõrad?

Inimestes murtakse vaimne uhkus

„Uus maailmakord” taotleb esimese asjana valge nahavärviga inimeste vaimse selgroo murdmist ja minapildi asendamist. Samamoodi, nagu Hiina kultuurirevolutsiooni ajal murti kõigepealt „vana režiimi” intelligents. Inimene peab end tingimusteta süüdi tunnistama selles, milles uus võim teda süüdistab, võtma omaks elupõlise süütunde ning seda avalikult (ja pidevalt) kuulutama. Kui ta on nõuded täitnud, järgneb ka karistus. Kes annab ise end süüdistajate meelevalda, peab vastu võtma staatuse ning saatuse, mis talle määratud. Siin enam nalja ei mõisteta.

Säärast murtud – vene vanglažargoonis „allalastud“ – inimest on lihtne kollektiivselt manipuleerida, hirmutada, allutada, sundida kõigega nõustuma ja tegema vastuvõetamatult jubedaid asju. Ja meil pole põhjust arvata, et see piirduks vaid valge rassiga. Küll tuleb ka ülejäänute kord. Allaheidetud orjade kari aitab järgmistest juba kergemini jagu saada. Aga see on muidugi esialgu tulevikumuusika, kuna osa riike paneb visalt vastu ning ei allu järjest tungivamaks muutuvale diktaadile. Veel mitte. Aga kellele on see kasulik? Ja milleks?

Ent on veel teinegi aspekt.

Ma olen pikemat aega mõelnud, et järgmine globaalne konflikt algab väga tõenäoliselt just massirahutustega Lääne-Euroopas ja USA-s. Loomulikult mitte juhuslikult. Ikka sihipärase õõnestustegevusega välisjõudude poolt, mille eesmärk on blokeerida NATO tegevusvabadus.

Esiteks viiks „spontaanne mäss“ NATO suurriikide tähelepanu kõrvale maailmas puhkevatelt „Gruusia ja Ukraina tüüpi konfliktidelt“. Teiseks poleks neil võimalik saata vägesid riigist välja, kuna neid oleks vaja sisekorra taastamiseks. Seega muutuks terve NATO Artikkel 5 blufiks.

Ja nüüd küsigem endalt – kes oleks võimeline orkestreerima sihipärast globaalset subversiooni? Kelle huvides oleks blokeerida NATO tegevusvabadus? Kes on maailma terroriorganisatsioonide ja vabastusrinnete vaimne isa? Kes on neid Külma sõja aastatel relvastanud, väljaõpetanud ja ideoloogiliselt tsementeerinud? Kes on süstinud miljoneid naftadollareid kogu maailma kommunistlike parteide ja liikumiste püstihoidmiseks?

Küsigem – kas oleks väga raske Prantsusmaal, Suurbritannias, Saksamaal, Belgias, Rootsis, Taanis, Itaalias või USA-s sihipäraselt esile kutsuda immigrantide, värviliste, radikaalliberaalide, anarhistide või „rõhutud vähemuste” relvastatud mässu? Vastus – ei oleks…

Me näeme, et vasakliberaalidest „kasulikud idioodid“ punnitavad proffidest õõnestajaid abistades oma naba paigast. Kuigi pole põhjust uskuda, et nad seda sihiteadlikult teeksid. Õõnestustegevuse initsiaatorid on piisavalt osavad, et lasta „tolmune“ töö ära teha ullikestel, kes usuvad järgivat õiget ideed ja lippu. Kummalisel kombel istuvad vasakliberaalid ja Soros & Co „filantroobid“ ühes paadis elukutseliste diversantidega, kuigi erinevatel eesmärkidel.

Ent „revolutsiooniline olukord“ tekitabki kummalisi „voodikaaslasi“, kes muidu üksteise olemasolu ei tahakski tunnistada. Ja kriminaalid – nemadki on alati varmad ära kasutama „revolutsioonilisi olukordi“. Tuletagem meelde, mida tegid vene revolutsioonilised massid esimese asjana? Vabastasid vanglatest kriminaalid, hävitasid kohtu- ja politseikartoteegid. Seejärel algas tänavatel jaht politseinikele. Et siis täiesti segamatult kaaskodanike vara „ümber jagada“.

Üks juhtivaid huvigruppe „anarhistlikus vabadusvõitluses“ ongi alati pisikurjategijate armee. Mitte professionaalne allilm, vaid väikeüritajad, kelle esmärk on võtta sealt, kus jõud üle käib. Nagu rotid. Nemad on kõige sõnakamad politsei süüdistajad ja ründajad. Politsei takistab ju igapäevast leivateenimist. Sealt ka üleskutsed panustada „mittepolitseilisse korratagamisse“, pidades silmas ilmselt antifa miilitsat ja šariaadipatrulle, mis suudaks lääne ühiskonda veelgi rohkem destabiliseerida.

Paar sõna Eesti maavillastest maailmarahutustega kaasajooksikutest

Eesti „salliv vähemus” meenutab kangesti Pavlovi koera, kelle reaktsioon vallandub vaid siis, kui doktor Pavlov lambi süütab. Kui ei süüta, pole reaktsiooni. Paraku elab dr Pavlov kusagil kaugel-kaugel ja süütab lampi vaid siis, kui vajalikuks peab. Muul ajal istuvad koerakesed vagusi ja ootavad stimulatsiooni.

Kui Brüsselis, Cannes’is, Turkus, Londonis või Pariisis lõigatakse juhuslikel möödakäijatel kõrisid, paugutatakse politseinike, tuletõrjujate ja kiirabitöötajate pihta püsse ja pillutakse pomme, rammitakse raskeveokitega rahvast, pole „sallivatel” sellega absoluutselt pistmist. Sest globaalne dr Pavlov ei süüta lambikest. Euroopas hooguvõttev (imporditud) terrorism pole tema agendas. Tegemist on massiliste üksikjuhtumitega, mida panevad toime vaimust vigased indiviidid (tõepoolest, usk võib olla sarnane vaimuhaigusega). Seda tuleb lihtsalt mitte märgata, kuna sellega  e i  s a a  liberaalselt platvormilt ülepea võidelda.

Aga piisab, kui kusagil kaugel Suure Lombi taga murrab politseitoimkond maha ühe elukutselise kriminaali, kui korraga doktor Pavlov närviliselt lambikest vilgutab. Must kurjategija on väga tähtis, peaaegu ikooniline pühak! Ja ennäe – meiegi liberaalikesed tõstavad korraga kooris seakisa. See Pavlov tundub olevat üks väga rikas „filantroop“, kes teenete eest heldelt maksab. Vähemalt valitutele.

Impordime probleemi, et sellega kompromissitult võidelda? Mis oleks, kui jätaks probleemid Eestisse toomata? Ilmselt paljud eurobolševikud ootavad kannatamatult aega, kui padukonservatiivsed demokraadid, fašistid, natsid ja rassistid, heteroaktivistid ja radikaalmaskulinistid ka millegi nimel hakkaks märatsema, põletama ja rüüstama. 2007. a. aprillikuust oleks ju eeskujuks võtta äärmusvasakpoolne (vene natsionalismi) purse. Ilmselt oodataksegi parempoolsete väljaastumist, ent asjata. Need ülivihatud „paremäärmuslased” tunduvad olevat liiga arukad ja vastutustundlikud.

Sallivusradikaalid peavad konservatiive, kes ei poolda massilist ja kontrollimatut (ning illegaalset) asiaatide ja aafriklaste immigratsiooni, „madala haridustasemega ja intelligentsita pööbliks, kelle olematu silmaring lihtsalt ei võimalda näha maailma piisavalt avaralt ja mitmekesiselt“. ENSV viimastel aastatel suhtus võimutruu „intelligents”, kellel oli palju kaotada koos nõukogude võimuga, samamoodi nõukogudevastastesse dissidentidesse. Seal hulgas MRP-AEG ja ERSP  aktivistidesse (teadlaste opositsioon kutsus selliseid intelligente tagaselja „intellikõnts“).

On tõsi, et esialgu julgevad tõtt välja öelda vaid need, kel pole midagi kaotada. Kuid nagu 1988-1991. aastatel saab lõpuks viimaseid rohkem kui neid, kes söandasid minna vaid EKP liikme Edgar Savisaare Rahvarindesse autonoomset oblastit nõudma. Samas, nagu kõik teavad, on ajalool kombeks korduda. Ja mitte tingimata farsina.

Olukorda mõistavad need, kellel on okupatsioonikogemus

Mulle tundub, et EL immigratsiooniplaanidesse suhtub eitavalt esmajoones põlvkond, kes on vahetult kogenud nõukogude okupatsiooni. Aega, kui võõrvõim meie kodumaad valitses. Haridusel või haritusel pole sellega mingit pistmist. ENSV-s oli kesk- ja kõrgharidus päris kõrgel tasemel, pealegi ilma tänapäevaste piiranguteta ja allahindlusteta.

Vanem põlvkond teab hästi seda tunnet, kui pole õigust sõna sekka öelda kodumaa saatust puudutavates otsustes. Kui emakeel kaob avalikust sfäärist. Kui sõjavägi kannab võõrast mundrit. Kui seintel on võõraste isandate pildid. Kui võõras võim toob luba küsimata üha uusi umbkeelseid asunikke rahvusliku tasakaalu kallutamiseks. Mehed mäletavad, milline oli rahvastevaheline multikultuurne sõprus nõukogude kasarmus. Vanem põlvkond teab ka, kui lootusetuna tundus eesti rahva saatus 80-te algul ja kui raske oli uuesti iseseisvaks saada. Need inimesed ei soovi oma riiki kergekäeliselt uuesti käest lasta. Ei soovi, et keegi kaugel ja kõrgel otsustab, milline tulevik on meile hea. Me teame ise paremini!

„Salliv“ on seevastu põlvkond, kellel pole okupatsioonikogemust. Kes pole võõrvõimu all elanud. Okupatsioon on nende jaoks pigem koomiline telefarss „ENSV“. Neile tundub, et vabadus kukkus taevast alla – otse sülle – vääramatu jõuga. Ja seda ei ähvarda ega  s a a g i  enam miski ähvardada. Vabadus oleks justkui igaveseks garanteeritud kõrgemate jõudude poolt. Ja see on priilt käes. Ent tasuta asjal, nagu ikka, pole ka erilist väärtust. Meile kutsumata külla tulnud võõrad võivad sellest „sallijate“ arvates krahmata just niipalju, kui tahavad või viitsivad. Ega seda ju vähemaks jää?!

Iseseisvuspäeva on tore tähistada, ent selle tegelikku tähendust paljud ei adu. Progressiivsemad liberaalid peavad isegi iseseisvuse tähistamist kitsarinnaliseks natsionalismiks, kui mitte suisa natsismiks. Mis teha, kui pole elukogemust ja puudub perspektiivitunne. Võib-olla pole nooremal generatsioonil rahvustunnet, sest elades võõra kultuuri ja keele mõjusfääris tundub just inglise keel „päris“ keelena, mille kõrval oma emakeel on häbenemisväärne ja väärib võimalikult kiiret unustamist.

Moonakamentaliteet ei taha kuidagi surra. Liiga paljude arvates oleme ülitähtsusetud ning meie kohus ongi koogutada iga välismaa „targa“ ees, kes pillub keerulisi lauseid ja põlastab meie alalhoidlikku „mahajäämust“. Ent Eestil on mõtet ainult eestlaste rahvusriigina. Territoriaalriigina pole teda kellelegi vaja. Me ise valmistame ette uut Eesti võõraks provintsiks muutumist.

Lõpetuseks ütlen, et õige ideoloogiaga varustatud „progressiivse avangardi“ koorismõtlemine rahvusteülesest ja -järgsest „võrdsest sallivast Euroopast“ on minu jaoks sama võõras, vale ja silmakirjalik kui nõukaajal propageeritud rahvaste murdmatu internatsionaalne sõprus, kommunistlik helge tulevik ja peatselt saabuv külluse- ja heaoluühiskond. Me teadsime tollal ja teame ka praegu, milline on propaganda õhulossidega maskeeritud tegelikkus. Me nägime võltsfassaadi läbi. Ja pole põhjust kahelda meie silmanägemises ka praegu.

Toomas Boltowsky

erukolonelleitnant

TÜ MA
4 välismissiooni maailma kriisikolletes

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused