Toomas Haug Marti Kuusiku juhtumist: tõsine teema ja hoolimatud manipulatsioonid

Kirjandusloolane Toomas Haug hoiatab oma blogis: viimaste päevade kogemus ütleb, et Eestis on võimalik anonüümsete süüdistuste alusel paari päevaga hävitada inimese maine ja võtta ta nii-öelda rajalt maha.

“Tõsi, perevägivalla ja ahistamise süüdistustega on läänes juba mõnda aega poliitilisi arveid õiendatud, vahel on olnud süüdistustel alust ja on saadud asja eest, vahel mitte, vahel on jäänud asi ebamääraseks, aga inimese elu on rikutud igal juhul, on ta siis süüdi või mitte. Nüüd on see poliitilise võitluse praktika jõudnud ka Eestisse ja minister Kuusik, kelle süüküsimust tegelikult alles hakatakse uurima, ei jää kindlasti viimaseks, keda sellel meetodil poliitikast kõrvaldada püütakse.

Kuna perevägivalda ja ahistamist peetakse kuritegevuse erandjuhtumiteks, kus kuritöö loomusest lähtuvalt ei saagi olla õigeid tunnistajaid, siis ei näi siin kehtivat ka süütuse presumptsioon, lääne õiguskorra üks alustala. See on olukord, kus justkui polegi vaja tõendada, et inimene on süüdi, vaid süüdistatava ülesanne on tõendada, et ta pole süüdi. See omakorda annab avaraid võimalusi igasuguseks poliitiliseks arvete klaarimiseks. Sest põhiline tõend vägivallatseja kohta on tihti vägivallatseja ise – inimene, kes väidab, et pole vägivallatsenud. Nagu meile on osutatud, just selline käitumine ongi vägivallatseja peamine tundemärk.

Kuid olgu pealegi, poliitika on tihti karm ja räpane heitlus, on seda ka kiirelt kulgenud vasakliberaalse revolutsiooni käigus lõhestunud Eesti ühiskonnas. On selge, et poliitikaväljal tegutseb inimesi, kelles köeb lakkamatu viha, vastavalt sellele toimuvad ka sündmused ja ainult tõeline naiiv ootaks peavoolumeedialt – selle revolutsiooni platvormilt – nende sündmuste igakülgset analüüsi. Olgem realistid. Õnneks on lisaks olemas sotsiaalmeedia ja kõikvõimalikke muid infoplatvorme inimestele, kes suvatsevad ise mõelda ja kaaluda erinevaid vaatekohti.

Poliitikute asi võib-olla ongi pidevalt heidelda. Kuid tõeliselt kahju on sellest, et ka vabariigi president on asunud korraldama poliitilisi näitemänge ja kaotanud lõplikult oma niigi nõrgavõitu võime olla Eesti ühiskonna tasakaalustaja. Mõistagi oleks president pidanud väljendama Kuusiku-juhtumi puhul tõsist muret, kuid samas tulnuks avaldada lootust, et erapooletu uurimine toob anonüümsetesse kaebustesse selgust.

Kui välismeediast lugeda pealkirju: „Eesti president demonstreeris Riigikogus sõnavabaduse kaitseks“, siis hakkad mõtlema, et kas Kersti Kaljulaid on valitsevas poliithüsteerias kaotanud närvid ja reaalsustaju või ei hooli ta selle riigi mainest, mille presidendiks ta asjaolude kokkujuhtumisel on sattunud. Rääkimata üldse sellest, et tõendatud naisepeksja toetajana tuntud presidendil ei sünni avaldada ülevoolavat põlgust veel tõendamata naisepeksja suhtes. Siin ilmutab ennast lääne poliitikute silmakirjalikkuse kvintessents.

Kui me aga tõeliselt kedagi aidata tahame, siis tuleb pingutada sellise keskkonna ja seadustiku loomise nimel, kus perevägivalla ja ahistamise juhtumid võiksid tulla päevavalgele nii, et nende käsitlemine ja süüdlaste karistamine mitte ainult ei oleks, vaid ka näeks välja õigusriigile kohasena. Muuhulgas võiks kehtida seaduses nõue, et sedalaadi kuritööst vihjete saamisel on ajaliselt piiritletud kohustus teatada asjast politseile. Info kinnipidamisel või sellega manipuleerimisel mingites muudes kui võimaliku ohvri aitamise huvides, nagu on toimunud näiteks Kuusiku juhtumil, muutuks selle kinnipidaja, antud juhul Eesti Ekspressi peatoimetaja Eerik Moora, ka ise kuriteo kaasosaliseks.”

Allikas: huikajad