Toomas Varrak: kui presidendi Moskva-visiit tema väärikust ei puuduta, siis rahva ja riigi oma küll

Hoiatus president Kaljulaidile.

Filosoofia- ja teadusdoktor Toomas Varrak hoiatab, et presidendi Moskva-visiit võib välja kukkuda hoopis teistsugune, kui too seda ette kujutab.

“Riigikogu XIV koosseisu avaistungi sissejuhatanud president K. Kaljulaiu kõne tuuma võttis „Postimees“ kokku ja pealkirjastas – “Ehitagem, mitte lammutagem!”

Nagu juba tema eelkäija ajast tavaks on saanud, jagati selles omajagu moraaliõpetust, mille toeks refereeritakse pikalt Eesti põhiseaduse II peatükki. Selles räägitaks kodanike põhiõigustest, vabadustest ja kohustustest. Tahtmata presidendile midagi ette heita, juhiks siiski tähelepanu sellele, et põhiseadusest tervikliku pildi saamiseks tuleks  lugemist alustada algusest.

Nii räägib põhiseaduse preambul sellest, et Eesti riik loodi ja kuulutati välja 1918.aastal, I peatükk aga ütleb, et (NB!) „Eesti riigi maa-ala territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik“; IX peatüki § 122-st saab teada, et Eesti maismaapiir [Venemaaga] on määratud 1920. aasta Tartu rahulepinguga ja [maismaapiir teiste riikidega] muude riikidevaheliste piirilepingutega. Sest Tartu rahuleping ei reguleerinud suhteid Läti Vabariigiga ega ka fikseerinud  maismaapiiri selle riigiga. Ja lõpuks § 123-st selgub, et Eesti Vabariik ei või sõlmida välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega.

Kui eelöeldu valgusel kaaluda informatsiooni presidendi eelseisvast Moskva visiidist, mille käigus võidaks arutada ka uue piirilepingu ratifitseerimise küsimust, siis tahaks lisada järgmist. Põhiseadus esitab presidendi ametiülesannete nimistu, mis koosneb 20 punktist. Praktiliselt kõik need kuuluvad siseriikliku poliitika valdkonda. Nende mõtteks on anda presidendiinstitutsioonile tasakaalustav roll Eesti poliitilises süsteemis. Presidendi välispoliitilist  funktsiooni puudutab ainult üks punkt. See ütleb, et president esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtluses.

Mida esindamine tähendab, ei pruugi olla ühemõtteliselt selge. Igatahes ei tähenda see, et presidendi ametiülesannete hulka kuuluks jooksev poliitiline suhtlemine teiste riikidega või Eesti poliitika tutvustamine ja teiste riikide veenmine Eesti poliitika eesmärke toetama. Seetõttu on arusaamatu, kuidas sobituvad presidendi arvukad rahvusvahelised töövisiidid tema põhiseaduslike tööülesannete konteksti.

Pigem tundub, et president on end selles kontekstis taandanud valitsuse ja poliitikute välispoliitiliseks kaubareisijaks. Ühendkuningriike esindab rahvusvahelises suhtluses inglise kuninganna. Kuid keegi ei oota, et ta astuks rahvusvahelisel areenil üles valitsuse poliitika või agenda eestkõnelejana.

Ka Eesti põhiseadus peab poliitikat valitsuse prerogatiiviks. Moskva visiit on ajakirjanduse andmeil aga mitte välisministeeriumi planeeritud üritus, vaid presidendi omaalgatuslik soolo. Halvaks oomeniks ja ehk ka tõukejõuks – eeskujuks selle juures võib pidada   president L. Mere Moskva visiiti 1994. aastal.  Mäletatavasti tuli ta sealt (paljude ehmatuseks) tagasi nn juulilepingutega, millega garanteeriti Venemaa erruläinud sõjaväelastele ja julgeolekutöötajatele õigus jääda Eestisse ühes õigusega sotsiaalseteks  garantiideks.

Poliitkaanalüütik K. Stoicescu usub, et uue piirilepingu ratifitseerimine võiks olla kõige olulisem probleem läbirääkimisteks Moskvas („Postimees“ 04.04).  Kui see teema kohtumisel jutuks võetakse, siis pööratakse riigikogu avakõnega väljendatud mõte – ehitagem, mitte lammutagem – sõna otseses mõttes pea peale. Säärasel juhul asub president ise lammutama Eesti demokraatia ja riikluse alustala, põhiseadust. Ning rikub ametivande pühalikku tõotust – „kaitsta vankumatult Eesti Vabariigi põhiseadust“.

See sunnib küsima, kas tõesti ei ole võimalik  leida presidendile nõunikke, kes taipaksid midagi poliitikast ja aitaksid hoiduda niisugustest eksisammudest? Kiibitsejatest nõuandjatest pole poliitikas suuremat kasu, pigem häda.

Moskva  visiidi põhjenduseks on öeldud, et naabritega tuleb suhelda. See on muidugi õige. Kuid kehtib mitte kõigi naabrite suhtes ühtemoodi. Eestil ei saa olla midagi heade suhete vastu Venemaaga. Vastupidi. Kuid otsida sõprust või normaalseid suhteid riigiga, kes hävitas meie omariikluse, ei näe põhjust selle eest vabandada, rääkimata  tekitatud kahjude heastamisest; riigiga, kes on praktiliselt kogu iseseisvuse taastamisjärgsel ajal püüdnud alandada ja mõnitada meie riiki ja ühiskonda, süüdistades neid natsismi kultiveerimises, vähemuste tagakiusamises, territoriaalsetes pretensioonides jm –  see ei ole alus, millele saaks ehitada sõbralikke ja heanaaberlikke suhteid. Silmakirjalikud žestid diplomaatilisel tasandil ei muuda eelnevat olematuks.

President näib aga arvavat, et väärikat ei saa alandada. Samas unustab ta ise oma kõne lõpuosas uue riigikogu liikmeile jagatud õpetussõnad. Viimastega meenutas president omaaegset ministrit E. Nestorit, kes juhtis tähelepanu asjaolule, et poliitiku  kõne riigikogus ei ole suunatud saalile, vaid kogu rahvale. Seda mõtet pisut parafraseerides võib öelda, et kui Moskva visiit ei puuduta ka presidendi isiklikku väärikust, siis Eesti riigi ja rahva väärikust puudutab see küll. President isikuna võib unustada või üle olla naaberriigi suhtumisest meie ühiskonda ja riiki, kuid eesti rahvalt seda nõuda ei saa.

Rahval pole põhjust pidada niisugust suhtumist oma eneseväärikuse austamiseks ega sõpruse tunnistuseks. Kommunismiohvrite mälestusmärk Tallinnas Maarjamäel, mille hiljutisel avamisel osales president isegi, on vaid üks märk selisest hoiakust. Raske öelda, mida president soovib oma visiidiga saavutada. Venemaa presidendi V. Putini kõneisiku, Dimitri Peskovi sõnul soovib aga Venemaa selle visiidi käigus hajutada Eesti hirme. Selle eufemism taga on  sisuline eesmärk, leida võimalusi kiilu tagumiseks meie koostöösse liitlastega.

Kuna initsiatiiv presidentide kohtumiseks tuli Eestist, siis võib öelda, et esimese punkti oma kasuks on ta juba skoorinud. Ja loonud sellega eeldused järgnevaks. Kokkuvõtlikult võiks aga öelda  rahvatarkuse sõnadega, et põrgutee on sillutatud heade soovidega.”

Kommentaarid