Toomas Varrak: rändekompakti lahtirääkimine on olnud mäng ühte väravasse

Rändeleppe vastane demonstratsioon Rumeenias.

Filosoofiadoktor (PhD, ajalugu) ja teadusdoktor (DSc, poliitikateadus) Toomas Varrak käsitleb oma arvamusloos ÜRO rändekompakti tausta ning presidendi ja teiste Eesti välispoliitika kujundajate rolli selle vildakas kajastamises.

“See, mida ajalehed on kirjutanud ÜRO ränderaamistiku ehk migratsioonikompakti kontekstis tuletab mulle meelde, mida hea (välismaalasest) kolleeg ütles Eesti ühest esindusülikoolist retsenseerimiseks saadetud politoloogilise artikli kohta.

Olin sellest tööst kõrvale vingerdanud ning ülesanne anti temale. Olgu öeldud, et tegemist oli erialal vaieldamatu professionaaliga, kelle doktorikraad pärines USA tippülikoolide hulka kuuluvast Massachusettsi Tehnoloogia Instituudist. (Vahemärkuseks siiski niipalju, et vaatamata kõikidele juttudele vajadusest rakendada Eesti teaduse konkurentsivõime tõstmiseks kõrge kvalifikatsiooniga välisteadlasi, Eesti ülikooli ta professoriks ei kõlvanud.) Vastuseks küsimusele retsensiooni kohta ütles ta, et oli kirjutamisest loobunud, lisades põhjendusena, et artikli autor kirjutab poliitikast, aga ei tea, mis see on.

Mis puutub ränderaamistiku ümber tekkinud möllu, siis see on olnud mäng ühte väravasse. Avalikus meedias näivad saavat sõna enamasti ränderaamistiku toetajad, eriti valitsusringkondadest. Igatahes ei ole sattunud kuulama või lugema disskussioone, kus rändekompakti vastased saaksid samal määral aega või ruumi oma seisukohtade argumenteeritud kaitsmiseks.

Nii näib, et teatud poliitilistel ringkondadel on kange valu pääseda Marrakechi rändekompakti vormistamisele. Isegi raskekahurvägi presidendi näol on selleks välja toodud. Presidendi artiklit „Postimehes“ (21. nov. 2018) ei saa käsitleda teisiti kui avaliku surveavaldusena rändkompakti kasuks.

Tegelikult pole presidendi asi sekkuda erakondlikku poliitikasse. Tema põhiseaduslik ülesanne on olla tasakaalustavaks jõuks poliitilises süsteemis. Seetõttu tundub, et ka president ei saa hästi aru oma ametiülesannetest, ei mõista, et see ametikoht ei ole tribüün targa jutu rääkimiseks ega sinekuuria, mis annab võimaluse mööda maailma ringi sõita, kohtuda tähtsate tegelastega, osaleda rahvusvahelist kandvust omavate dokumentide allakirjutamisel või äratada tähelepanu osavõtuga rahvaspordiüritustest, sh teisel pool maailma (maksumaksja raha eest?) jne.

Presidendi esmane ülesanne on seista hea selle eest, mis on kirjas põhiseaduse preambulis – tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Aga kohustus, leida selleks parim tee, kuulub erakondadele. Ei ole presidendi asi, valida pool erakondadevahelises tüliküsimuses.

Seda enam, et ränderaamistiku eestvõitlejate argumentatsioon, nii palju kui olen seda jälginud, on ühes osas loogikavaene (pea kõigis punktides on juba varem otsused tehtud, kompakt võtab need ainult kokku. Kui nii, siis miks peaks nendega veelkord liituma? Kui oleme nendega nõustunud, siis usutavasti täidame antud lubadusi ka ilma kompaktita).

Teisalt on see argumentatsioon demagoogiline, väites et kõrvalejäämine kompaktist oleks meie senise välispoliitilise kursi hülgamine. Milles see hülgamine seisneb, seda ei pea kompakti eestvõitlejad vajalikuks selgitada. Viide reeglitepõhisusele ei tähenda midagi, Välispoliitiline järjepidavus ei tähenda kohustust järgida igasuguseid reegleid.

Väitega välispoliitilise kursi hülgamisest võiks ehk nõustuda, kui järjepidevust lugeda nn juulilepingutest (mis jätsid Eestisse tuhandeid vene erruläinud sõjaväelasi ja julgeolekutöötajaid), samuti taganemist Ülemnõukogu otsustest (mis seadsid suhete aluseks Venemaaga Tartu rahulepingu ja selles fikseeritud riigipiiri), suurte merealade tasuta loovutamist Venemaale ja Lätile või Moskva patriarhaadi Eesti Õigeusu kiriku registreerimist Eesti Apostlik-Õigeusu kiriku kõrvale jne. Niisugusele poliitikale garanteerib migratsioonikompaktiga liitumine muidugi järjepidevuse.

Nii võib öelda, et Eesti poliitikud on võtnud suurpoliitikas juhendiks Prantsuse presidendilt J. Chiracilt 2003. aastal saadud õpetuse. Toona pidasid Balti riigid vajalikuks avalikult toetada USA poliitikat Iraagis (mida vastustasid Prantsusmaa ja Saksamaa). Seepeale teatas J. Chirac, et baltlased jätsid oma avaldusega kasutamata hea võimaluse suu kinni pidada! Sellest õppetunnist peale on Eesti välispoliitika pidanud paremaks iseseisvate seisukohtadega suurriike mitte ärritada.

Mantraks on saanud seisukoht, et parem on olla otsuste tegemise juures kui kõrvalseisja. Siis pole tarvis suuri oma avalike avaldustega ärritada ning seisukohtades on võimalik näidata neile sobivat paindlikkust. Kui ka J. Poska Pariisis 1919. aastal oleks pidanud oluliseks istuda liitlastega ühise laua taga, aga mitte sealt lahkuma, tulema tagasi Eestisse, et sõlmida nõukogude Venemaaga rahuleping (keda liitlased sel hetkel ei tunnustanud), siis oleks küll kahtlane, kas üldse oleks tekkinud Eesti riik nagu me seda tunneme ja taastasime.

Kolmandaks hämatakse rändekompaktist riigile tulenevate kohustuste osas väitega, et sellest ei tulene Eestile mingeid juriidilisi kohustusi. Ei ole olemas kokkulepet, millest ei tõuseks enam või vähem siduvaid kohustusi. Kui need ei ole ka otseselt õiguslikud, on need poliitilised.

Kui kompaktist tõusvaid kohustusi ei märgata, siis peavad raamlepingu eestvõitlejad olema kas (1) pimedad, (2) ebaausad või (3) kehtib nende kohta hinnang, mille poliitikateaduse professionaal andis retsensiooni nõudva eesti politoloogi artikli kohta. Millegipärast arvatakse, et poliitikas on ekspertideks juristid, majandusteadlased või sotsioloogid. Nende pädevuse kohta poliitikas pakub näite õigusteadlasest professsor ja akadeemik, kes leiab, et rändekompakt pole küll õnnestunud dokument, ent Eesti võiks sellega liituda, kui riigikogu või valitsus deklareeriks selgesõnaliselt, et juriidilisi kohustusi sellega ei kaasne (tähendab, kusagilt need kohustused siiski paistavad!).

Kui Eesti kompaktiga mingil kujul liitub, siis pole sellisel avaldusel mingit poliitilist tähtsust ning teised riigid võivad meid omades huvides massilise rände küsimustes poliitiliselt survestada, kuidas aga soovivad. Enamgi veel, kui kompakt omandab praktiliselt rahvusvahelis-õigusliku staatuse (või seda hakatakse poliitiliselt nii interpreteerima), siis on tal Eesti põhiseaduse kohaselt ülimuslikkus igasuguste riigikogu avalduste või varasemate seaduste ees. Nii võib öelda, et õigusekspert lihtsalt vingerdab, püüab kaitsta oma erialast professionaalsust, aga mitte ka minna vastuollu nn poliitilise eliidi ühe osa soovidega. Igatahes eksperdile poliitilisele asjatundmisele niisugune soovitus au ei tee.

Poliitiliselt ehk kõige mõtlemapanevam on tõsiasi, et migratsioonikompakt sisuliselt legitimeerib massilise rände. Selle asemel, et otsida võimalusi niisuguse rände vältimiseks, seades mingeid kohustusi riikidele, kust ränne lähtub. Need on enamasti vähearenenud riigid, kus lokkab korruptsioon, valitsevad terrorirežiimid, kodusõda jne.

Võiks isegi öelda, et migratsioonikompakt toetab ja stabiliseerib niisuguste riikide valitsusi, sest ta laseb rahulolematutel välja rännata ja seab ülejäänud maailmale kohustuse need vastu võtta, kindlustada nende inimõigused, sotsiaalne kaitse jne. Selmet seada ÜRO-le kohustus, sekkuda niisuguste valitsuste tegevusse aktiivsemalt ning sundida neid tööle kõikide oma kodanike huvides või midagi muud, mis aitaks kaasa nende riikide stabiliseerimisele ja arengule ning vähendaks vajadust massiliseks rändeks.”

Kommentaarid