Toomas Varrak: Tartu rahu on Eesti riigi sünnitunnistus, sest sõjaline võit kinnistas iseseisvuse

Politoloog Toomas Varrak kordab üle, et viimasel ajal levinud vaidlustustest hoolimata on Tartu rahu Eesti riigi sünnitunnistus, sest alles sõjategevuse lõpetamine kindlustas eestlaste riigi püsimajäämise.

„Neljapäevane (06.02.20)  „Postimehe“ kommentaar  kirjutab intrigeeriva pealkirja all, et mitte Tartu rahu ei saa pidada Eesti sünnitunnistuseks, vaid selleks tuleks pidada hoopis „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele“ 24. veebruarist 1918.

Muuhulgas nimetatakse kommentaaris selle väidetavalt vildaka arusaama üheks, kui mitte esimeseks esitajaks  president L. Merit, tsiteerides tema väidet 1995. aastast: „Tartu rahu 1920 on Eesti sünnitunnistus. Me ei loobu kunagi selle rahulepingu põhimõtetest. Tartu rahuga sai Eesti rahvusvahelise tunnustuse iseseisva riigina. Sellepärast on küsimus nii tähtis ja tundlik eestlastele“.

Oleks huvitav teada, kust (ja kellelt) see tsiteering on pärit. L. Meri väljendus ja mõttelaadile see küll iseloomulik ei ole. Igatahes tema kõnede kogumikus („Presidendi kõned. Tartu 1996) ülaltoodud väidet esinemiste hulgast 1995. aastal ei leia. Ei leia niisugust väidet ka presidendi teiste esinemiste ja kirjutiste hulgast.

Küll aga on võimalik leida, et L. Meri on väitnud varasemalt sedasama, mida nüüd ütleb kommentaari autor. Nii näiteks nimetas ta „Manifesti“ Eesti sünnitunnistuseks iseseisvuspäeva pidulikul tähistamisel Estonia kontserdisaalis ja Tartu Ülikoolis 1993. aastal.

Mis puutub aga Tartu rahulepingu nimetamist Eesti riigi sünnitunnistuseks, siis seda tehti (söandan arvata) esmakordselt „Eesti Päevalehe“ artiklis „Eesti-Vene piiriläbirääkimistest“ 1995. a. detsembris. Tolle artikli autoriks oli juhtumisi ka käesoleva kirjutise autor. Ning kirjutamiseks andis põhjuse asjaolu, et meie erakondlikest ja poliitilistest tõusikutest eliit oli selleks ajaks pööranud selja eesmärkidele, mis olid innustanud rahvaliikumist iseseisvuse taastamiseks ning mis formuleeriti vastavates Ülemnõukogu otsustes.

Mis puutub aga argumentidesse „Manifesti“ kui Eesti riigi sünnitunnistuse põhjendamiseks, siis selles seoses tahaks öelda järgmist. Rahulepingu kohta sobib sünnitunnistuse metafoor paremini, kui „Manifesti“ kohta. Kui me oleksime kaotanud oma Vabadussõja, siis poleks mingit Eesti riiki (ega tema sünnitunnistust ) tekkinudki, siis oleks „Manifest“ jäänud paljaks paberiks, millel puudub igasugune juriidiline tähendus. Sellel oleks vaid ajalooline tähtsus eesti rahva kunagiste pürgimuste märkimiseks.

Ning „Manifesti“ sõnum – „põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest….“ oleks jäänud ilusa mälestusena rahvaluulesse võib olla tänaseni. Need, kes tahaksid näha „Manifestis kõigile Eestimaa rahvastele“ Eesti riigi sünnitunnistust ei adu, et võit Vabadussõjas polnud kuidagi ette määratud, et praktiliselt reservideta võitleva rahvaväe vastupanuvõime polnud lõpmatu.“