“President Donald John Trump on tagasi astunud. Peale pikka võitlust valimispettuste paljastamise eest, millist fakti Ameerika Ühendriikide eliit raevukalt vastustas, andis mees lõpuks alla ja astus sisuliselt vastupanuta trepist alla.
Lahkumiskõne, mille president Trump pidas oli lahja ja mage, valmistades pettumuse paljudele tema valijatele Ameerikas. Kõne oli täis kiitust iseendale nagu oleks kõik Trumpi 2016. aastal seatud eesmärgid ja valijate lootused teostatud – olgu aga järgmine administratsioon piisavalt taibukas samast punktist jätkama.
Kuid tunnistagem fakte. Trump ei suutnud ehitada valmis Mehhiko piirimüüri. Trump ei suutnud lõpetada ühtegi sõda Lähis-Idas (mida pehmendab fakt, et tema valitsemisajal ei alustatud hoolimata võimukoridoride pistrike agitatsioonist ühtegi uut sõda). Trump ei suutnud “kuivendada Washingtoni sood”, vastupidiselt sellele aja edenedes edutas ja tegi aina rohkem koostööd üdini korrumpeerunud neokonservatiividega.
Kõigile on avalik saladus, et uus inimene pääses Valgesse Majja ainult tänu massiivsele valimispettusele. Seda Donald Trump lahkumiskõnes enam mainida ei julgenud. Vaid väga vihjamisi tauniti sõnavabaduste piiramist kui “antiameerikalikku”. Seda olukorras, kus Ühendriike on ees ootamas meedia ja sotsiaalmeedia täiemahuline kontroll, endiste Trumpi pooldajate ehk ameerika patriootide aina süvenev ahistamine, avalik rassism europiidse päritoluga kodanike vastu, traditsioonilise ameerika elulaadi järsk välja juurimine.
Mõneti ka arusaadav. Pärast 6. jaanuari sündmusi Kapitooliumil lahti läinud nõiajaht “vanale korrale” ohustab kõige otsesemalt ka Trumpi enese heaolu ja isegi elu. Seega otsustas Trump ohverdada õigusriigi põhimõtted ja oma tulevase poliitilise karjääri eeldused enda ja perekonna elu säilitamise kasuks ning astus avalikust elust tagasi kustuva susinaga.
Süvariigile andis mees lõpus ka täielikult alla, kui vaadata jagatud amnestiate nimekirja. Korruptsiooni ja “Washingtoni mädasoo” vastu võitlev patrioodist president oleks allkirjastanud iseenese elu ja heaolu ohtu asetanud vaprad sõna- ja poliitiliste vabaduste eestvõitlejad Julian Assagne´i ja Edward Snowdeni. Kuid ei, süüdistustest lasti hoopistükkis vabaks kõiksugu kloune ja Iisraeli spioone.
Kahjutundega peab tõdema, et president Trumpil puudus kas piisav läbinägemisvõime või siis julgus tegutseda – kui veel oli võimalik kasutades presidendiameti täit võimu – et taastada riigis konstitutsiooniline kord, tagasi pöörata süvariigi võimuhaaramise katse, paljastada täielikult nende mahhinatsioonid ja säilitada demokraatlik riigikord ja sõnavabadus.
Seda, et riigipööret valmistatakse ette, nägi teravam silm juba siis, kui hakati ootamatult lõdvendama kirja teel hääletamise reegleid ning paberil lugemine asendati läbipaistmatute arvutisüsteemidega. See oli koht, kus oleks pidanud koos usaldusväärsete inimestega ette valmistama jõulisemad stsenaariumid B ja C, juhuks kui ka riigi kohtusüsteem kollabreerub riigipöörajatega.
Selle asemel mõistis aga president Trump oma hüvastijätukõnes veelkord hukka patrioodid. Ta mõistis sisuliselt hukka need lihtsad ameerika inimesed, kes meeleheites survestasid parlamendihoones korrumpeerunud ja “viisaka mängu” reegeleid rikkunud poliitikuid. Kaudselt mõistis ta hukka patrioodid, maa soola, kes panid kriitilisel tunnil Washingtoni tulles ohtu enda karjääri, tervise ja isegi elu, et anda seaduslikule presidendile oma siiras toetus ja võimalus taastada põhiseaduslik kord ja vabadused.
Nüüd ei jää sadadel miljonitel lihtsatel inimestel muud üle, kui oodata ja leppida tagajärgedega, mida Uus Maailmakord neile toob.
Donald Trump ebaõnnestus paljuski valimislubaduste elluviimisel – loomulikult tänu igakülgsele vastutöötamisele. Peame teisalt ka aru andma, et oma positsioonid kindlustanud süvariigi võimu murdmine osutus eliidi seas tihedate kontaktidega miljardärist meelelahutusärimehe poolt – mitterevolutsioonilisel ja formaalselt legaalsel teel lausa võimatuks. Kuid Donald Trumpi presidentuur jääb siiski maailma ajalukku kui hetk tunnetatud vabadust enne diktatuuride ja ideoloogilise diktatuuri kehtestamise sünget ajastut.
Sest vabaduse ja hingamisruumi andmine oli tema presidentuuri suurim pärand, mida hakkame igatsedes taga õhkama. Vabaduste aega hakkavad taga õhkama ka paljud tänased juubeldavad liberaalid ja sotsialistid, kes kaldudes kõrvale uue ideoloogia ortodoksiast satuvad ülehomme areneva Mooloki tagakiusamise alla. Nii nagu omal ajal revolutsioonilised seltsimehed – esseerid, trotskistid või buhhaarinlased – sattusid kivinevat ideoloogilist õigekirja nõudva Partei tagakiusamise alla endiste võitluskaaslaste poolt.
Trumpi ajastul said hoo sisse ka Euroopa vabadust armastavate inimeste püüdlused. Seda nii Lääne-Euroopa populistlike parteide näol, kes saavutasid nelja aastase perioodi jooksul mitmeidki olulisi võite ja senisest suurema tõsiseltvõetavuse Euroopa eliidi poolt. Muutusid võimalikuks isegi koalitsioonid vana eliidi ja tulevikku vaatavate jõudude poolt. Rahvuslikud valitsused Ida-Euroopas muutusid julgemaks ja iseseisvamaks seismaks vastu Brüsseli poolt ihaldatud dikteerimismentaliteedile. Rahvusriikide huve aktsepteeriv Euroopa Liit näis korraks juba tõsiseltvõetava võimalusena Euroopa kontinendi poliitilisel korraldusel.
Kõik need vabadused ja kompromisside otsimised Euroopas satuvad suure tõenäosusega Ühendriikide uue administratsiooni ajastul tõsise löögi all. Võib karta tõsist ideoloogilise diktatuuri pealesurumiskatset (kasutades koroonaepideemiat kattevarjuna) Euroopa Liidu vabamüürlaste poolt. Viimased saavad innustust ning ka tehnilist ning rahalist toetust Ameerika ametivendadelt.
Eesti rahvusmeelse valitsuskoalitsiooni kukkumine kohe peale 6. jaanuari sündmusi on tõenäoliselt esimene doominokivi sellise reaktsiooni vohama hakkamisel Euroopas.
Hoolimata üsnagi kriitilisest tagasivaatest president Trumpi pärandile, peame me tunnustama ka tema saavutusi nii majanduse vallas, isikuvabaduste edendamisel ning rahu kindlustamisel maailmas. Jääme president Donald Trumpi siiski meenutama kui üht Eesti jaoks parimat Ühendriikide presidenti ja soovime talle kõike head edasiseks eluks!”
Kaspar Arro, tormisest Southamptonist
