Topeltkodakondsuse teema on taandatud pragmaatilisusele, lojaalsus ja patriotism on täiesti kõrvale heidetud

Inimesel võib olla kasvõi kümme erinevat passi, aga siis pole kohe kindlasti tema südames mingisugustki lojaalsust.

Teisipäevane saade “Suu puhtaks” maalis topeltkodakondsuse teemast õige masendava pildi, seda ka lihtsa, ühele riigile toetuva kodakondsuse käsitluses.

Esimene asi, mida mitmed esinejad ka hoiatavalt välja tõid, on see, et paljud käsitlevad kodakondsust, täpsemalt sellega kaasnevat riigi passi kui reisidokumenti, samuti kui õigust sotsiaalsetele tagatistele. Ehk siis rõhutakse privileegidele, mida sellega saab, kohustused aga jäävad suuresti tahaplaanile.

Arutelus toodi välja fakt, et Euroopa Liidu piires pole topeltkodakondsus tegelikult mingil moel vajalik, väga hästi saab hakkama ka ainult Eesti kui EL- liikmesriigi kodakondsusega, peale riigiametites töötamise ja valimispiirangute, ning topeltkodakondsuse soovijad rõhuvad ilmselt neile maadele, mis jäävad EL-ist väljapoole.

Muide, sama tendents on märgatav ka Eesti ärimeeeste puhul, kes ei hooli EL- tööturust, vaid otsivad odavat tööjõudu Kolmanda maailma riikidest – ehk täpsustatult, (üle)reguleeritud Euroopa Liit pole ka suurele osale Eesti globalistidest enam piisav ega vajalik. Venelastele aga annaks topeltkodakondsus ilmselgelt suured võimalused Venemaa külastamisel ja tooks kaasa selle maa igakülgse eelistamise. See, et topeltkodakondsuse soov on praeguses käsitluses täiesti pragmaatilisusest tingitud ning Eesti patriotism on sisuliselt null, tunnistasid otseselt või kaudselt peaaegu kõik saates osalejad.

Negatiivne on kogu topeltkodakondsuse arutelus ka see, et rõhutakse ainult positiivsetele momentidele, näiteks sellele, mida selline võimalus annab väliseestlastele, täiesti kõrvale aga jääb teine taust, ehk see, millised uksed avatakse neile, kes pole Eestile sugugi vajalikud või on lausa ohtlikud. Kui anda topeltkodakondsus eestlastele, siis ei takista see Lääne liberaalsele demokraatiale rõhuvatel poliitilistel jõududel nõuda, et seda lubataks kõigile. Kindlasti ongi see järgmine samm, sest praegu kehtiva kodakondsussüsteemi aegumisest räägiti saates palju.

Sünnijärgsest kodanikust eestlasele näiteks Eesti-USA topeltkodakondsuse andmine ei tekita ilmselt mingeid probleeme, sünnijärgsest kodanikust venelasele Eesti-Vene topeltkodakondsuse andmine aga tekitab neid tohutult – mis saab näiteks siis, kui mõlemad riigid, keda võib reaalsuses vaenlasteks pidada, ta armeeteenistusse kutsuvad?

Kui praegu topeltkodakondsuse ümber toimuvat jälgida, siis näeb päris huvitavat seika – selle toetajad rõhuvad eestlastele kui rahvusele, sünnijärgsusele, emakeelele, etnilisusele, mida vasakliberaalid tavaliselt väga väldivad. Üldjuhul räägitakse ju rohkem mustanahalistest (Randpere) ja venekeelsetest (Kaljulaid, Kristina Kallas) eestlastest, nüüd aga leiti järsku, kui oluline on eesti veri. Aga see eestlusele rõhumine on puhtalt vaid eesmärgi saavutamiseks – kui idee läbi surutakse, siis järgneb ka Nigeeria-Eesti kodakondsus “uuseestlastele” ja see, kes räägib eesti verest, saab jällegi natsi sildi külge.

Kodakondsusküsimuses on veel üks oluline ülepingutatus, mis paistis välja ka saates osalenute jutust, kui arutleti hallipassiomanike üle – kodakondsust käsitletakse kui õigust, mis tuleb teatud grupile igal juhul anda, nemad ise aga ei pea selle nimel sugugi vaeva nägema. See tendents on väga tuntav, kui räägitakse venelastest – sageli need ei soovi Eesti kodakondsust või neil sellest täiesti ükskõik, aga Eesti riigivõim tahab neile selle lausa kandikul kohale viia.

Kogu saade näitas, et nii eestlaste noorem ja vasakpoolsem põlvkond kui ka venelased ei seosta kodakondsust lojaalsusega. Väga levinud on arusaam, et lojaalne võib olla mitmele riigile. Selle kohta soovitas üks kommentaator sotsiaalmeedias: kas teie arvates on võimalik isehakanud Donetski  Vabariigi ja Ukraina topeltkodakondsus? Seal on kõik inimesed ilmselt lojaalsed vaid ühele poole – miks arvatakse, et lojaalne võib olla kõigile, kes ainult kodakondsuse annavad? Kodakondsuse tegelik väärtus ja lojaalsus tulevad välja just kriisiolukordades.

Eestis võib täiesti kindel olla, et topeltkodakondsed venelased lähevad sõjalise kriisi ajal vene leeri, paljud eestlased aga hakkavad lahkuma, näidates võimalikele Eestit okupeerinud putinistidele oma Rootsi passi ja peites Eesti oma, et siit pääseda – Valdo Randpere seetõttu ilmselt kaht kodakondsust säilitada soovibki, et NATO-st väljapoole jääva “rootslasena” siit pakku pääseks.

Yana Toom aga väitis, et Vene riigi imperialistlikul ideoloogial polevat kodakondsuse puhul tähtsust ja ka Venemaa kodanik võivat Eestile lojaalne olla. No see on juba täielik kodakondsuse devalveerimine! Muide, Toom tunnistas Urmas Vaino otsese ütlemise peale, et see keskerakondlane esindavat saates võõrriigi seisukohti, et seda ta tegevatki – seega on teada, et Toom pole isegi “meie inimene”, vaid pesuehtne putinist!

Urmas Reitelmann tõi tabava võrdluse, pannes topeltkodakondsuse kõrvuti mitmenaisepidamisega – mehele on mugav käia mitme naise vahel ja nautida nende hellitusi, aga kui armastus kõrvale jätta, siis ta ei ei suuda ühelegi neist jäägitult pühenduda, sealhulgas ka materiaalses toes või laste kasvatamises.

Taas viide sotsiaalmeediast – kommentaator Aldo kirjutab eriti masendunult, et Eesti rahvusriiki pole enam võimalik päästa. Temale jäi samuti silma see, et kodakondsuses näeb suurem osa inimestest mingit talle kõike lubavat õigust, kuid sellega kaasnevad kohustused nagu riigi suveräänsuse kaitsmine, osavõtt riigi poliitikaelust, riikluse toetamine maksude kaudu, lojaalsus vaid oma ajaloolisele kodumaale ning oma juurte hoidmine on tühise ballastina kõrvale heidetud.

See avaldub ka Facebooki väliseestlaste kogukonna (siit taasiseseisvusajal lahkunute) postitustes, kus sageli lubatakse kodumaale naasta vaid pensionipõlves või sootuks mitte kunagi, küll aga võideldaks topeltkodakondsuse eest nii, et kasvõi veri ninast väljas.

Kardetavasti tähendab topeltkodakondsuse seadustamise nõue uut suurt pealetungi Eesti omariiklusele ja rahvuslusele, sest sel moel tahetakse kodakondsust võimalikult suurele massile jagada, selle väärtust labastada ning maa väga erinevate lojaalsustaustaga inimestega täita.

Kommentaarid