14.02.2018
President Trump
Ameerika Ühendriikide president Donald Trump saatis Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul president Kersti Kaljulaidile õnnitluskirja, milles tunnustas Eestit kui püsivat sõpra ja liitlast.
Kahtlemata on tegu diplomaatilise viisakusega, sest ühe riigi 100. sünnipäev on ülimalt tähtis verstapost ja seetõttu õnnitletakse ka neid, kellele tahaks pigem mõne vihase sõna otse näkku öelda. Trumpil on Eesti ühiskonna ja võimueliidi puhul selleks põhjust küllaga. Aga loodetavasti õnnitles maailma juhtriigi president vastuolulise Eesti riigipea kaudu pigem selle paljukannatanud maa rahvast.
Ameerikal pole mingit põhjust näha Eestis “püsivat sõpra ja liitlast”. Eranditult kogu meie peavoolumeedia trambib, mõnitab, alandab ja naeruvääristab nende riigipead igast asendist. Ajakirjanduses on Trumpi-peks justkui kohustuslik rubriik.
Parem pole asi ka riiklikul tasemel. Eestis on ülivähe valitsuspoliitikuid, kes aruteludes Trumpi kohta positiivselt räägivad. Viimane avalik USA-le vastandumine leidis aset mullu detsembris, kui ÜRO-s hääletati resolutsiooni üle, milles soovitati eirata USA otsust tunnustada Jeruusalemma Iisraeli pealinnana ja mitte viia oma saatkondi Jeruusalemma. ÜRO resolutsioon deklareeris USA otsuse õigustühiseks ja oma pealinna haldamise Iisraeli poolt ebaseaduslikuks.
Eesti hääletas ÜRO Peaassambleel resolutsiooni poolt, väites, et seda tehti kogu Euroopa ühisotsusena. Paraku seda ühtsust polnudki, ning paljud EL-i liikmesriigid, sealhulgas Tšehhi, Horvaatia, Ungari, Läti, Poola ja Rumeenia, jäid erapooletuks. Hääletamata jätsid Austraalia ja Kanada, paljud riigid ei osalenudki hääletusel.
Nii EKRE kui ka paljud poliitikud nii valitsus- kui opositsioonierakondadest kritiseerisid välisministeeriumi otsust kui suurima ja tugevaima Eesti liitlase reetmist Euroopa olematu ühtsuse ja Brüsseli kiidusõnade nimel. USA hoiataski enne hääletust, et teeb poolthääletajate suhtes vastavad järeldused.
Trumpi kohta räägitakse, et ta ei unusta reetmist. Seda võis näha juba seeläbi, et presidendiks saades tänas ta kohe teda pidevalt toetanud Poolat, Eesti-suguseid Clintoni-meelseid riike märkas Ameerika alles siis, kui pidi kogu maailmale näitama, et Valges Majas on võimule tulnud uus maailmaliider.
Seega on president Kaljulaidile saadetud õnnitlus pigem diplomaatiline viisakus koos jäise naeratusega, sest Eesti ei pea ennast Ameerika liitlasena ülal.