Tudengi deportatsioonioht ilmestab Eesti mannetut hõimupoliitikat

Arvamus,
Eino Rantanen

Augustis ilmus Tartu Postimehe veebiväljaandes intervjuu Pihkvast pärit Daniil Martikainen-Jarlukovskiga, keda ähvardab Eestist väljasaatmine tagasi Venemaale. Kuigi tuleb tänada Tartu Postimeest, et seda juhtumit kajastati, eksib see väljaanne ja ka Eesti riik ühes põhimõttelises küsimuses. Noor tudeng pole mitte ainult Putini režiimi vastane dissident, vaid ka eestlaste hõimlane, ingerisoomlane.

Eesti riigi bürokraatias ja Postimehe loo pealkirjas on ta aga tuimalt liigitatud vene tudengiks, venelaseks. Aktiivse dissidendi, keda ähvardab Venemaal vähemalt pikk vangistus, riigist väljasaatmine on juba ainuüksi moraalselt äärmiselt kaheldav otsus. See pole aga siin loos ainuke dimensioon. On teada, et meie soome-ugri vennasrahvad kannatavad agressiivse venestamispoliitika ja seetõttu ka eksistentsiaalse ohu all. Näiteks udmurdi rahva seas oskab nende emakeelt ainult natuke üle poole, ning see arv on kahanenud 20 aastaga 40%. Eesti laiem avalikkus aga puutub üldjuhul kokku ainult Moskva volitatud esindajatega, kelle ülesandeks on eitada igasuguseid venestamis- või assimilatsioonikatseid.

Ersade delegatsiooni ja injazori (vanem) Syreś Boläeńit keelduti Eesti poolt vastu võtmast soome-ugri rahvaste maailmakongressile Tartus. Tuletame ka meelde, et möödunud aastal hääletati riigikogus maha EKRE fraktsiooni, Jaak Juske ja Tarmo Kruusimäe algatatud eelnõu, millega riigikogu oleks üheselt hukka mõistnud Venemaa põlisrahvaste sh. soomeugrilaste vastu suunatud venestamiskatsed ning loonud aluse rahvusvaheliselt sellele probleemile tähelepanu tõmmata.

Valitsuskoalitsiooni, eriti Keskerakonna suhtumine, oli muidugi oodatud. Kahetsusväärselt polnud ka opositsioonis toetust. Öeldi näiteks, et rahul ei olda sõnastusega, jättes kõrvale fakti, et muudatusettepanekuteks oli antud rohkem kui piisavalt aega. Neid aga ei laekunud. Tol päeval kadus valitsuse “väärtuspõhise” välispoliitika usutavus ning välispoliitika arengukava punkt põlisrahvaste enesemääramise toetamisest lendas aknast välja.

Daniili juhtum ähvardab olla järjekordne näide Eesti võimude ükskõiksusest meie vennasrahvaste saatuse suhtes, nii isiku kui ka ühiskonna tasandil. Nii nagu üheksakümnendatel aastatel vaatasid Etioopia juudid Iisraeli poole, otsides abi ja toetust, vaatavad paljud meie soomeugri hõimlased Eesti poole. Meie rahvad on maailmas ainulaadse ajaloo, keele, kultuuri ja traditsioonidega. Väiksearvulisusest hoolimata on kolm nendest rahvastest saavutanud täieliku enesemääramise iseseisva rahvusriigi näol.

Meil on olnud õnne, aga just seetõttu on meil võimalus ja ka moraalne kohustus aidata hoida meie suurt hõimu elujõulisena. See vastutus on tänaseks langenud erinevate vabaühenduste ja MTÜde õlule, kes küll teevad tänuväärset tööd, aga kelle ressursid on ka piiratud. Eesti riik aga on vaevu kõrt kõrrele tõstnud selle eesmärgi nimel, kasutades argumendina näiteks eksikujutelma, et kui me vangivalvurit torgime, peksab ta vangi veelgi enam.

Eriti võigas on selline suhtumine Ukraina sõja varjus, kuhu nüüd on hakatud suunama nt Marimaa “rahvusväeosasid”. Nüüd, rohkem kui kunagi varem, on tarvis anda vastulöök suurvene propagandale nii Eestis kui ka teisel pool idapiiri. Vägisi aga tundub, et praeguse valitsuse jaoks on meie juba niigi kannatanud lähimate sugulasrahvaste saatus täiesti teisejärguline.

Tuleme aga tagasi meie konkreetse juhtumi juurde. Juba kevadel avaldasin sõpruskonnas muret selle üle, mis saab meie vennasrahvastest ja eelkõige nendest isikutest kes veel uhkelt kannavad edasi oma identiteeti ja ja võitlevad Kremli poliitika vastu. Mõtlesin, et kas erandite loomine oleks võimalik. Nüüd on see konkreetne olukord tekkinud ja tegevusetuse tagajärjed oleksid enam kui häbiväärsed. Ka mina olen Daniiliga kohtunud. Tema eesti keele oskus oli tõesti muljetavaldav ning tema jakki ehtis suur rinnamärk millel oli kujutatud ingerisoomlaste lippu. Nüüd seisabki Eesti riik taas valiku ees.

Kas sellest juhtumist saab järjekordne häbiplekk meie hõimupoliitika ajaloos, või suudame me lõpuks astuda väikese aga otsustava sammu näitamaks, et me pole ükskõiksed oma vennasrahvaste ja inimsaatuste suhtes? Kes neid kaitseb, kui mitte meie? Mina igal juhul loodan, et sellel konkreetsel lool on õnnelik lõpp ja, et see vapper ingerisoomlane, nagu paljud teisedki, leiab Eestist turvalise sadama.

 

Eino Rantanen, EKRE noorteühenduse Sinine Äratus esimees

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused