15.12.2019
Sünnipäevalaps Inge Unt.
Teadlasest koolmeister Peep Leppik pöördub Eesti sadade õpetajate õpetaja, emeriitprofessor Inge Unti poole tema sünnipäeval, 15. detsembril.
“Söandan kasutada seda kulunud hüüatust sestap, et prantsuse kultuuri austajana, Inge Unt, mõistate selle Burgundia vanamehe sõnade sügavamat tähendust. Või nagu ütles mu ema (Te vist kohtusite Helmes?), lähenedes 90-le – saage ka nii vanaks nagu mina, siis mõistate mind. Ja mida päev edasi, mõistangi tagantjärgi Ema ja arvan, et Teidki, minu akadeemiline Ema, üha paremini ja paremini.
Loodan, et Te ei huvitu enam tänasest Eesti koolielust. Selle toimimises pole midagi rõõmustavat peale selle, et lapsed olgu pidevalt rõõmsad-õnnelikud. Varem oli selleks vahetund, nüüd kogu koolipäev. Psühholoogiat tundes, teate, et tõelise rõõmuni jõudmiseks on vaja raskuste ületamist – tulemuslikku tööd.
Kommertslik õpikäsitus (varem oli see didaktika, teadus) seda enam ei luba! Lõbu saavutamiseks peab õpetaja leidma uusi vigureid. Kas tunnis ka midagi omandatakse (kasvatusest rääkimata) – ? Oleme ju PISA tulemustega (Soomes ei seo teadus neid kooliga) niikuinii tipus. Eksamidki segavad õnnelikku koolielu!
Kõik on muutunud. Ise olen näiteks lõpetanud oma vanade kolleegide matustel-peiedel käimise. Lahkunute sugulased on seepärast isegi pahased olnud. Aga minu põhjendus on inimlik – nii jäävad nad mu mälestustesse ainult naerusuiste, kelmikate, irooniliste või ka nõudlikena. Kui aga juhtub, et lahkute enne mind Toonelasse, siis Teid, Inge Unt, ma ära saatma ei tule (ärge lootkegi!) – nii jääte Teiegi mu mällu endiselt ikka säravana! Arvan – see rõõmustab ka Teid ennast praegu ja veel enam tulevikus… kui kohtate kasvõi Aleksander Elangot mõnel Elysioni väljal, aga sinna pole ju kellelgi kiiret. Elame veel!
Hingede aja lõpul tuletasid vanad ÜPUI-lased meelde – oled viimastel aastatel prof Inge Undi sünnipäevaks Õpetajate Lehele väikese loo kirjutanud, kas ka tänavu? Loomulikult! Novembri lõpus Leedu, Läti ja meie emakeelse ülikooli juubelikonverentsil Tartus mõtlesin taas Inge Undile, kellele on eesti keel eriti kallis.
Eestlasigi rõõmustas Tartus, et lätlased saavad 70% väitekirju kaitsta emakeeles. Kui mõtlen meie pikale koostööle, siis ei kujuta, et oleksin pidanud 1990. aastal oma väitekirja esitama-kaitsma võõrkeeles. Kuulen, kuis kolleegid meie ülikoolides vihjavad teadustööde taseme langusele just võõra keele tõttu. Oh, et mitte unustada – kunagised õpilased ja kolleegid ootavad Teie memuaare, Inge!
Aga tagasi vana mureliku burgundlase juurde: „Kuidas, tont võtaks, mööduvad päevad! Õnneks pole ma Tituse, tolle logeleja, tolle roomlase taoline, kes alati soigus, et oli oma aja kaotanud… olen rahul oma päevaga, olen selle teeninud.“
Palju õnne väärikaks sünnipäevaks, meie Professor, meie Inge Unt!”
Peep Leppik, üks Teie akadeemilistest poegadest, arvukate õpilaste nimel